Ruhnu Karuga pilvede all

Käisin täna Ruhnu jahta Runbjarniga merel. Puulaevaselts Vikan tegi tänusõidu. Oleme nende tegemisi ja laevaehitust lehes ikka kajastanud. Ilm oli kaldal küll täitsa OK, aga merel oli päris tuuline ja külm. Mõnus reis oli, pärast lonksasin Veskiviigi pubis kalasupi lipsu taha ja ostsin kilo suitsulõhet koju kaasa. Värske suitsulõhe, mmm...
Eilne jalkavaatamine läks nagu planeeritud. See oli aimatav, et Barcelona võidab, aga oleks siiski põnevamat finaali tahtnud.
See-eest jõudsime Tarmoga sajast maailma asjast rääkida, tegelikult peamiselt küll ajakirjandusest. Panime maha ühe märgi, millega hakkame lähiajal tegelema. Kirjutan sellest kunagi hiljem, praegu on sõrmed veel meretuulest kanged.

Ettevalmistused Õllemeistrite liiga finaaliks

Asi otsustatud. Lähen Meistrite liiga finaali invaliid Tarmo juurde vaatama. Olin hirmsa töörügamise käigus täitsa ära unustanud, et finaalmäng toimub. Ja nii kui sellest Mari-Liisilt kuulsin, hakkas aju hirmsatel kiirustel tööle. Ja kuumenes vist üle, sest tegin lühikese aja jooksul mitu otsust, millest kõigist üsna kohe loobusin.
Kõigepealt teatasin Dannarile, et tulen Tallinna, ajan paar muud asja korda ja siis võiks Lostikus mängu vaadata. Et kas Lostikus on kohad kinni pandud? Ei olnud. Samal ajal kirjutasin MSNis Alarile, et tulen Tallinna ja MIKS pole kohad kinni pandud. Selle paari minuti jooksul helistas Dannar Lostikusse ja sai viimased kuus kohta paigas, mis polnud vanasti me lemmikkoht, aga ajas asja ära. Kui sellega sai ühelepoole, möödus vaid kümmekond minutit, kui otsustasin, et ei lähe Tallinna.
Kah end jalkat vaatama sättinud Kristjan nimetas mind seepeale tropiks ja nüüd see tropp siis istub kodus ja on teinud juba uue otsuse.
Nimelt vahepeal mõtlesin, et ühinen kuskil linnas Lauri seltskonnaga ja vaatan nendega finaali. Kuna aga Haapsalus puuduvad pubid, kus õigeid kanaleid näeks ja mis ka finaali lõpuni nädala sees lahti oleks, siis jäi see asi lahtiseks. Ilmselt oleks Gambrino omaniku saanud pehmeks peksta, et ta kauem lahti hoiaks, aga ma enam ei mäleta, kas seal üldse TV6 või Soome 2e näitab.
Nii otsustasingi, et istun kodus ja vaatan koos kassiga. Hommikul hea klaar olla ja trallalaa. Aga mingi kuradike ronis õla peale ja sundis helistama Tarmole. Ausalt, jalkat, ja veel eriti finaalmängu on pagana raske üksi vaadata. Et äkki ta tahab pärast pikka põdemist ja kodus istumist mõne inimese nägu näha. Kuna Tarmo ei võtnud vastu, siis juba lootsin, et ah, hea ongi. Aga ta kurjam helistas tagasi ja arvas, et vaatab kodus finaali küll. Jalka kõrvale minu arusaamist mööda õlut ta juua ei saaks. Jätsin sinna minemise lahtiseks, kuid vaid mõni minut hiljem helistas ta uuesti ja arvas, et ajagu ma ennast aga kohale. Talle istus ka kuradike õlale ja sosistas õrnusi.
Nojah, nüüd enam taganeda ei saa, sest Tarmo oli ka ennast käima tõmmanud. Ta oli eraldi netist otsinud, mis juhtub, kui ühe mingi antibiootikumi peale õlut juua. Selgus, et muud ei juhtu midagi, kui hommikul võib natuke halvem olla kui muidu oleks. No see nüüd küll karastunud õllesõpra ei heiduta. Seda enam, et jalka ja õlu on nagu võileib ja või - ilma võita oleks sutsu kuiv.

Muinasjutt uuringufirma golfiväljakule ehitatud tasuta bändiruumist, mis põles maha

Nad on tõesti olemas ja nad tõesti teevad tööd. "Nad" on uuringufirmade küsitlejad. Ja nad ei teegi ise küsimuste vastuste taha linnukesi. Noh, see on nali, aga eks mõned teevad ka. Täna oli siis esimest korda elus juhus, et mu telefonil helistati ja paluti vastata küsimustele. Mingi tarbijakaitse teema. Vastasin heameelega, võttis paar minutit aega. Selle juures oli aga veider see, et ehmatasin end telefonihelina peale kardinapuuks. Mul on nimelt see Elioni kolmikpakett siin, millega kaasneb lauatelefon. Kuna see asub toa nurgas sisuliselt peidetult ja mitte keegi seda mitte kunagi ei kasuta ja mitte keegi ei tohiks ka selle numbrit teada, siis võttis ootamatult kostunud võõras vali heli täitsa jahedaks. Ma ei tea, kust nad numbri said. See oli nüüd teine kord paari päeva jooksul, kui see veider veneaegne elukas nurgas koledat häält tegi. Eile või üleeile helistati kah ja küsiti majaomanikku. Siis ehmatasin samuti ja päris räigelt. Kass pani ka teise tuppa ajama.
Haapsalus on aga kõik vanaviisi. Vestlesin täna selle taani bluusimehega, kellest paar postitust tagasi kirjutasin. Ta tulebki Augustibluusile ja võtab pere ka kaasa. Tundub, et ma ei peagi talle sõiduraha koguma ja ta saab festivali ametlikku programmi. Aga näis, see rahaasi pole veel kindel.
Reedel on meil siin palju ettevõtmisi. Algab kahepäevane konverents "Muinasjutuvägi", kuhu tuleb sadakond lastekirjandusest huvitatud inimest - kirjanikud, raamatukotöötajad jt. Vist oli lausa viielt maalt. Arutatakse laste lugemisharjumuste jms üle. Päris suur ettevõtmine. Linn tahab selle omanäolise ettevõtmisega süvendada linna laste- ja perekeskset imagot. Eks Haapsalu ole tõesti päris lapsesõbralik. Kirjutan konverentsist neljapäevases lehes. Mari, tehke siis Kultuurisaatesse lõik. Tallinnas teil seal niikuinii kultuuri pole, eks ju :).
Ja siis on reedel veel Haapsalu alternatiivkultuuri koja kontsert/protestiavaldus/vms linnavalitsuse ees. Loetakse luuletusi, mängitakse pilli ja selgitatakse oma seisukohti. Peamine soov on neil see, et siinsetel alternatiivikultuuri tegijail pole palju võimalusi, näiteks pole bändidel prooviruumi jms. Olen sel teemal nendega natuke vaielnud ja pole kõigi nende seisukohtadega nõus, aga ei peagi olema.
Ma ei arva, et kõik peab tasuta kätte tulema. Leian, et bändid peaksid koos tegutsema ja koos ruumid rentima, mitte iga bänd omaette. Ja koos ka ruumi eest maksma. Summad tuleks ühe bändiliikme kohta naeruväärselt väiksed. Tore oleks muidugi, kui linn sisustaks pillimeestele ruumi ja ei küsiks renti, aga seni, kuni sellist kommunismi ei ole, saaks ka teisiti. Enamik pillimehi Tallinnas maksavad renti nii et tolmab. Kust Haapsalusse see kommunism siis peaks tekkima? Ja kahtlen, kas kunagi tekibki. Hobidega tegelemine ikka maksab, pole midagi teha. Kui tahan golfi mängida, siis ma ei lähe ju linnalt raha küsima, et mu mõnutunnid kinni makstaks. Aga üldiselt on hea, et nad tegutsevad ja endast märku annavad. Isegi, kui mõni asi jääbki unistuseks, tasub proovida ikka.
Seoses golfiga meenus, et juuni alguses algavad golfikursused. Kavatsen ka minna. Golfiväljak on siinsamas linna ääres. Kogu päev golfiväljakul maksab ainult 250 krooni. Ilus koht metsa keskel, suvi, mõnus mäng - tasub proovimist.
Ja kohe-kohe avatakse uus sõõgikoht Bombay. Suur ja korralik koht, nagu märgid näitavad. Halleluuja aasia toidule! Lõpuks ometi saan Haapsalus lemmikkoha, loodetavasti.
Tänane päevatsitaat tuli ühelt võõralt mehelt. Meil oli öösel tulekahju ja üks mees hukkus. Käisin hommikul seal kohal ja kohtasin hukkunu tuttavat. Lause oli umbes selline: "Temaga oli pahatihti nii, et kui jõi, siis ikka ilusti."

Ilmajaam lubab külma dušši

EPL Online teatab põhiuudisena, et uuel nädalal tuleb kuni 24 kraadi sooja. PM Online, et nädala alguses kuni 20 kraadi. Tähtis uudis tõesti. Mai lõpp ju, kas selles on midagi imelikku? Ega praegugi väljas vähem ole. Vähemalt rõdu peal oli täitsa soe. Tuulevarjus lausa palav. Istusin seal ligi kolm tundi. Väiga mõnus. Naabermaja parmud kakerdasid aia tagant kodu poole ja mesilased mööda õunapuuõisi. Täitsa suvi.
Täna oli produktiivne päev. Mõne nädala eest panin kirja, millest järgmine raamat kirjutada. Seni pole õiget hetke olnud, et kirjutama asuda. Täna see hetk saabus ja nüüd sain rõdul kükitades esimesed 10 000 tähemärki kirja. Eks algus olegi raske, edasi läheb libedalt.
Lugesin Daniel Vaariku blogi ja pean temaga jälle nõustuma. Väga piinlik on lugeda Reformierakonna ülbikute sõgedat juttu endiste valitsuskaaslaste kohta. Ligi blogi, Michali kiri erakonnakaaslastele, Ansipi käitumine pressikonverentsil... Täiesti vaimuvaene ja lapsik lalin. Huvitav, mis muudab suured mehed nii lapsikuks (kui mängus pole naised, õlu ja jalgpall), et nad on valmis end avalikult naeruväärseks tegema. Nojah, võim, aga ega seda pea niimoodi teostama, et kõigil ümbritsevatel häbi on. Ju see maksab valimispäeval kätte. Ma ei ole Reformi valija ja minu valikut see ei mõjuta, aga viimati kõige rohkem hääli kogunud ja sellega üsna üleolevalt hoobelnud Ansip saab sügisel külma duši all kaineks. Pohmellll tuleb aga nelja L-iga. Sorry, kaastunne puudub. Eks siis tuleb järgnevatel aastatel keski valitsuse tegemisi jälgida, piinlikkusega või mitte.

Suurepärane õhtu vana bluusiga

Jumaldan Mississippi delta bluusi. Hill country bluus pole ilmselt paljudele atraktiivne, aga kui viitsite kuulata, siis panen siia ühe näite üles.

Ja vaat eile juhtus nii, et peaaegu koduõuele astus mees, kes just sellist bluusi mängib - Nikolaj Andersen. Veetsin viimase aja ühe mõnusama õhtu. Kolm tundi vana bluusi, enne seda tund aega õpituba.
Andersen on taanlane. Ema on tal venelanna ja mees räägib seepärast puhtalt ka vene keelt. Aga see pole tähtis. Tähtis on see, et ta laulab väga vingelt. Ma isegi ei tähtsustaks tema puhul pillimängu üle, kuigi see saab alati palju tähelepanu. Nimelt kasutab ta enda ehitatud kolmekeelset instrumenti, mida päris kitarriks nimetada ei saagi. Proovisin sellel mängida ja ega see lihtne olnud, kui oled kuuekeelse kitarriga harjunud. Isu ajas aga peale. Selle ehitamine on väga lihtne ja äkki teengi endale ka.
Nikolaj kitarri kast on tehtud väikeste veinipudelite kastist. Vineerist. Kael on suvaline laud. Helipea on vanalt kitarrilt võetud. Alumine keel on bassi oma, teised kaks tavalise elektrikitarri keeled. Häälestus on lihtne - D-D-A. Teine D on oktaav kõrgem. Kõlas igatahes lahedalt. Mingeid lisaplokke ta ei kasuta, aga kitarr teeb ägedat häält.
Üles pandud video kirjeldab mängiviisi üsna hästi, kuigi videos on tegu tavalise kitarriga.
Nikolaj mängib kõrvale ka trummi. Ta on ühemehebänd. Õppinud on mees klassikalist vioolat, mida siiani mängib. Peale selle on tal kontserditel kaasas elektriviiul.
SEE teatris toimunud kontserdil oli eile päris palju rahvast. Mõned ei pidanud kolm tundi vastu ja läksid varem ära, aga eks korraga suures koguses võib seesugune bluus põhja alt ära lüüagi.
Aga nüüd on see osa, milleni ma tahtsin jõuda. Nimelt kutsusin ta Augustibluusile mängima. Räägin sellest esmaspäeval ka korraldajatega, aga isegi, kui teda ametlikku programmi ei suru, mängiks ta väljaspool seda. Kas või tänaval. Ta on Taanis palju tänavatel mänginud ja kuna varustust tal palju pole, on seda lihtne teha. Augustibluusil pole ühtegi selle stiili esindajat, aga kuna hill country blues on kõige ehedam bluus, kust kogu rockmuusika on alguse saanud, siis oleks imelik, kui ta Baltimaade suurimal bluusifestivalil ei esineks.
Igatahes on Nikolaj nõus tulema, kui saab vähemalt reisikulud tasa. Elama võin ta kutsuda enda juurde või saab minna Sadama viite. Võin tema sõidukuludest poole ise maksta, aga kui keegi on veel nõus aitama, siis oleks tore. Tegelikult pole see üldse suur summa, mis on vaja kokku saada. Ainult ligi 3000 krooni. Täpsemalt selgub hiljem, praegu kulutas ta lennupileti peale umbes 2500 krooni ja sinnakanti see summa on. Hea oleks muidugi, kui saaks suurema summa kokku, sest ega see ole normaalne, et ta tasuta mängib. Aga ta on valmis ka tasuta esinema, sest Haapsalus talle meeldis ja ta on lihtsalt niisama tore inimene.
Siin on pildid eilsest õhtust. Peamiselt workshopist, kus ta ka kohalikele poistele pillimängu õpetas.

Üks udulugu eduloost

Tegelesin täna ühe pealtnäha väikse tähtsusega looga. Nimelt tuli toimetusse üks vanem vene naine, keda ma natuke tunnen. Ta tuli rääkima, et avab peatänava ääres uue kohviku. Et on kogu elu kondiiter olnud ja proovib nüüd päris oma asjaga kätt. Selles justkui midagi erilist ja tähtsat ei ole, aga tegelikult on.
Nimelt oli ta töötu. 14 aastat töötas ühes kohas, aga sealt löödi kuidagi ebaviisakalt minema. Võttis end töötuna arvele ja ootas paremat elu. Aga see niisama ei tulnud. Hakkas siis igasugu kursustel käima, õppis projektide kirjutamist jms. Meie töötukassa kohalik juht (nüüd lahkus) aitas teda igati. Naine räägib küll eesti keelt, aga kirjakeel pidavat konarlik olema. Seepärast oli tal eestikeelseid kirju jms raske kirjutada ja kursustel oli ka suht raske õppida. Töötukassa juht ja teised selle ameti inimesed olid teda palju toetanud.
Igatahes võttis naine südame rindu ja otsustas päris oma kohviku teha. Kirjutas projekti ja saigi toetust. Tegemist siis starditoetusega ettevõtluse alustamiseks. Endal peab ka muidugi natuke raha olema.
Tore oli vaadata, kuidas naisel silmad särasid. Täna nokitsesid kohvikuruumides koos mehega. Varsti on reklaamid maja peal, peagi saabub mööbel ja 1. juunil peaks kohvik avatama.
Mõtlesin, kas mina oleksin julgenud sellise sammu ette võtta? Eks mingitel tingimustel oleks, aga ma ei taha teada, kui palju jama ühe kohviku avamisega oleks, kui pole seesuguste asjadega pidanud varem tegelema. Suhelda sisuliselt võõrkeeles ametnikega, õppida võõrkeeles, remontida, otsida sisustust, taotleda tegevusluba, alkoholiluba, vaielda tervisekaitsega... Ei taha teada. See naine sai aga hakkama.
Kui ligi kümme protsenti inimestest on töötud ja pole ka näha, et keegi neid lähiajal palkaks, siis on äge, kui mõned töö kaotanud inimesed loovad endale ise töökoha. Ja mitte ainult endale, päris mitmele inimesele veel. Sellest kriisist võib sellele naisele alguse saada väga suur asi. Ta teeb esimest korda elus tööd iseenda heaks. Risk on küll suur, aga jänesed šampat ei joo. Kindlasti sai ta töötuna igasugu kursustel osaledes palju targemaks ja kohvikupidamise kogemuse saab nüüd pealekauba. Isegi kui ei õnnestu, pole ta niisama passinud, aga ma usun, et õnnestub. Vene hing niisama alla ei anna.

Noarootsi vol 2

Veel mõned pildid Noarootsist. Kl 16 ajal tekkis nii tihe udu, et ei näinud oma varbaid. Tahtsin tuulegeneraatoreid pildistada ja vaat mis välja tuli. Aga muidu oli ilus udu.

Pildid metsast kännu otsast

Maailm on ikka imeline. Istun praegu Noarootsis Roostal mändide all, linnud lõugavad mis kole. Ja siin on loomulikult wifi. Tegin äsja mõned pildid, panen üles tervitusega neile, kes kontoris istuvad. (Õel nagu herilane.)

Puugifestival algab

Laupäeval oli Haapsalus pungifestival, aga sel suvel on oodata ka puugifestivali. Puugid panid juba eelmisel aastal siin päris ägeda bändi kokku. Poolsada nakatunut oli. Ehk sel aastal nii halvasti ei lähe, äkki külm talv aitas. Mullu oli talv soojem ja see neile kaabakatele meeldib.
Kõige rohkem said inimesed Haapsalus puugi kraesse Paralepa metsas, aga sellel on ka selge põhjus - seal käiakse jooksmas ja kepikõndi tegemas. Kirjutan sellest teisipäevases Lääne Elus.
Eestis on kõige ohtlikum koht alati Saaremaa. Seoses sellega ongi mure, sest Ronja läheb sinna klassiekskursioonile. Käivad üsna palju looduses. Ise sain kahe aasta eest Saaremaal paari tunniga endale 12 puuki külge, aga eks ma sattusin nende paradiisi ka. Tegin metsas tööd. Olin ikka päris mures. Ainult üks vaktsineering oli sel ajal tehtud. Kusjuures tekkis täitsa tunne, et no nüüd on palavik, liigesevalu ja mis veel. Eks see tuli kartusest, et ju mõni kümmekonnast puugist ikka mind borrelioosi või entsefaliidiga nakatas.
Puukide vastu on mingid tõrjevahendid ka, tervisekaitsjad soovitavad üht kindlat, kirjutan sellest ka lehes. Peamine on end kaitsta ikka riietega.
Tegin lehe jaoks graafiku Läänemaa nakatumiste kohta, panen siia ka üles.

Draakonid Haapsalus

Laupäeval toimunud lohesurfi võistlustel oli päris kobe hulk surfareid. Äkki lausa paarkümmend. Igatahes oli Vasikaholm lohesid ja tšillivad inimesi täis. Isegi tuul oli kohal, mis paar päeva varem oli lubanud vanaema külastada. (Vanaema teatavasti Haapsalus ei ela.) Tore oleks, kui Haapsalu saaks lohesurfarite hulgas popimaks. Väga ilus spordiala, vaadata on palju. Siin on mõni pilt surfaritest.

Nii juhtub, kui Dublin tuleb ise koju

Eile saabus MaruMuriLiisiga hea uudis, mis oli pakitud ümmargusse plekist karpi ja kust avades vabanes sügavalt turbane ja pehmelt suitsune aroom. Nagu mu lemmikviskil Laphroaig'il. Karp kandis nime Old Dublin. See on suurepärane tubakas, mida arvasin olevat Eestist (vähemalt mulle teadaolevatest kohtadest) saadaval vaid ühes Tallinna kaupluses, kuid tuleb välja, et saab ka neti kaudu tellida. Olin küll sellel netilehel varemgi käinud, aga polnud märganud.
Sellised väiksed nüansid, nagu hea tubakas, muudavad päeva paremaks.
Ei propageeri siin suitsetamist, kuid eks sigarit (mitte sigarette) ja piipu suitsetavad inimesed teavad, mis tähendavad väiksed nüansid. Neid on palju, alates ruumist, kus seda tehakse ja milline see ruum kujunduslikult on; mida kõrvale juuakse; ka see on tähtis, mida enne on söödud (näiteks liiga piprase toidu puhul pole mõtet väga head tubakat eriti raisata jne). Aga kõige aluseks on hea tubakas.
Paljud tuttavad kiidavad piibutubaka suitsu, kuid tegelikult ei pruugi tubakas ise üldse hea olla. Väljuva suitsu aroom võib olla petlik.
Tavalistes poodides müüakse sulaselget saepuru, tihti on see juba kuivanud (tubakas peab olema natuke niiske) kas siis tootmisvea tõttu või on pakk olnud halvasti suletud.
Tubaka hakkejämedus on samuti tähtis ja jämedus on seotud ka niiskusastmega. Jämedam tubakas hoiab paremini niiskust, peenike tubakas kuivab ruttu ja võiks olla juba avades niiskem kui jäme tubakas. Praegused hästi suletavad karbid on õhukindlad ja tubakas ei kuiva pärast esimest avamist ära, aga tavalistes paber+kilepakkides kipub aeglasel suitsetajal kuivama. Selle vastu aitab üks värske kartuli liistakas, millest immitseb niiskust välja ja mida kuiv tubakas endasse tõmbab. Kartul ei anna maitset ja on ses mõttes kahjutu.
Piipude iseärasustest ei julge rääkidagi, aga üks on kindel ja see on võib-olla veider: sama tubakas maitseb eri piipudes erinevalt. Mõni tubakas ei sobigi mõnesse piipu. Näiteks see Old Dublin tubakas sobib suurepäraselt tavalisest jämedama lõõri, suurema ja sügavama pesaga sirgesse piipu, nagu näiteks sellisesse, mis siin pildil on. Muide, see konkreetne pildil olev piip maksab 10 000 krooni ümber, valus (jah, neli nulli on seal).

Paaris teistsuguses piibus, millega olen Dublinit proovinud, on tubakal teine maitse. Need ongi need nüansid, mis piibusuitsetamisega kaasnevad - mõni tundub liialdusena, aga nii see pole (mõni inimene saab ajalehte ka ainult peldikus istudes lugeda :), mujal ei võta kättegi, sest "tunne pole õige").
Mul pole õrna aimugi, miks ma seda kirjutan. Aga üldiselt ärge suitsetage. (Kuigi Old Dublin on pagana hea, eriti Laphroaig viski kõrvale.)

Kirjutamine aitab närvilisuse vastu - muudkui kirjutan ja kirjutan

Olen Tähismaade teemat vältinud, sest selles pole midagi huvipakkuvat, aga nüüd sattusin Wimbergi blogi lugedes kuidagi ootamatult selle keskele. Kes tahab sama viga teha, mingu kõrvalt ribast Wimbergi blogisse. Linkima ei hakka.
Kahju, et Wimbka end sellesse mässis, sest nagu aru saan, on see lumepall, mis veeredes läheb suuremaks ja lõpuks korjab viimase kihina enda peale ka porise murukamara. Just enda peale, mitte teiste asjaosaliste. Ehk see vaidlus neil ikkagi laabub kuidagi viisakalt.
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tegin endale täna heameelt ja tellisin ära sellise vidina. See on jubin, mis võimaldab arvutist digitaalseid telekanaleid vaadata. Tasuta muidugi. Põhimõtteliselt on digilevi kõikjal Eestis, kõikjal muidugi mitte 100-protsendise kvaliteediga, aga seal, kus vaja, seal on.
Peale selle saab sellega saateid salvestada, neid live'ina vaadates vajadusel tagasi kerida (kui lindistab).
Miks mulle seda vaja on? Lihtne. Peale selle, et saan vaadata ülihea kvaliteediga seitset Eesti telekanalit (tegelikult vist ka seda uut HDTV kanalit, millelt esmakordselt näidatakse neljapäeval Eurovisiooni, aga see pole praegu tähtis), näen ka Meistrite liiga jalgpallikohtumisi. Kahju, et hooaeg nüüd läbi saab, aga finaali näeb ikka ära. Nimelt on mul siin Haapsalus jalka vaatamisega kogu aeg probleem, sest kuskil pubides TV6t ei näita. Ja Soomega oli ka mingi probla. Nüüd saan aga kodus diivanilt TV6t vaadata ja jalkat nautida. Ja kui on tahtmine, siis kõnnin oma arvutiga lemmikpubisse, võtan sõbrad kaasa ja vaatame koos.
Aga mis mulle eriti meeldib, on see, et kui on mingi koht, kus on kaheldav kohtunikuvile, viga vms olukord, kerin pildi niuhti tagasi ja vaatan üle. Geniaalne.
Damn, 20 aastat tagasi oli see kosmoseteadus.
Viimasel ajal on tööl ja mujal kuidagi närviline olukord. Polegi nagu mingit erilist põhjust, aga tunnen, et miski on viltu. Ju see läheb üle. Mul aitab närvilisuse vastu kirjutamine. Ju seepärast täna kirjutangi, kuigi päeval ajas töö juures hinge täis. Nüüd on rahulikum.
Ühe asja üle on heameel: homme ilmub Lääne Elus üle kahe lehekülje lugu Õnne Pärliga/Pärlist. Keskendusin peale Õnne elust rääkimisele ka islami- ja läänemaailma võrdlemisele. Arvan, et sel teemal pole Eestis just palju kirjutatud ja kui on, siis liiga sallimatult. Pean silmas islamist kirjutamist, mitte Õnnest. Õnnest on raske sallimatult kirjutada.
Äärepealt oleksin pidanud ka homme natuke samal teemal loo tegema. Remsule tuli siia külla üks türgi kirjanik, kellest ma küll midagi ei tea, kuid taheti, et temaga intervjuu teeksin. Ausalt öeldes ei meeldi mulle teha intervjuud inimesega sellepärast, et ta on kirjanik, türklane ja et ta on Haapsalus. Mulle ei meeldi lugeda teiste intervjuusid, kui need on kirjutatud inimesest, keda ei tunta absoluutselt. Seda on küsimustest tunda, et kombatakse pimeduses. Ei mingit sädet. Ilmselt oleksin türklasega lahendanud olukorra lihtsalt ja rääkinud Türgi liitumisest Euroopa Liidu (seda sain tast teada, et ta toetavat seda, nagu minu teada enamik türklasi), kultuurikonfliktist (mis oleks kordanud Õnnega räägitut ja mis poleks hea), valearusaamadest Türgi kohta, türgi kirjandusest ja ajakirjandusest jms. Ma ei tea, ehk oleks saanudki loetava asja, aga õnneks või kahjuks ei saa ma seda teada, sest mees lahkus juba täna Haapsalust ja homset intervjuud ei tule.
Kirjutamisega seoses veel seda, et kirjutasin eelmisel nädalal valmis uue raamatu sünopsise. Selle sisu sai mulle nii selgeks, et lausa meeldiv on mõelda, millal saan süveneda ja kirjutamisega algust teha. Tegemist on jälle lasteraamatuga, aga suht tõsisega, nagu vist kombeks on saanud. Ei midagi liiga tõsist, aga mingit ninnu-nännut ka mitte. Igatahes hakkan nii kiiresti pihta kui saan, sest sõrmed sügelevad. Tegevuspaik on Haapsalu, põhitegevus toimub mu praeguse kodu naabruses ja tegelaste prototüübid on ka kõik reaalsed inimesed. Eks jälle saab tegevusi, eri aegu ja muud kokku segatud, aga põhitegelased on kogu aeg silme ees. Enda kogemusi lapsepõlvest heegeldan muidugi ka sisse, aga raamat räägib hoopis kellestki teisest.
Lisaks sellele raamatule on nüüd olemas ka järgmise mõte. Ideed tekkisid koos, kuigi tegelikult viis üks teiseni. Otsest seost kahel raamatul pole, need on isegi täiesti erinevad. Raamat nõuab tõsist eeltööd, millega tegin algust ja ühtlasi tõestasin, et pean sellega korralikult tegelema. Tuleb vestelda ühe ala spetsialistidega, uurida palju ajalugu, kultuuri, tuhlata internetis ja uurida maakaarte. Saan sellega tegeleda siis, kui on palju aega ja seda praegu pole. Seega näis, ehk jääb see kõik talvekuudesse, mil tavaliselt puhkan.
Nii et üldiselt on kõik talutavas seisus, kui veel kuskilt Old Dublin piibutubakat saaks...

Tühja täis

Täna on just selline päev, et tegema ei pea midagi, mis annab võimaluse rõdul istuda, binokliga luiki ja parte vaadata ning mõne pildi klõpsida. Täiesti tühi, aga see-eest tühjusega väga tihedalt täidetud päev. Sobib.

Tavaline nädalavahetus kuu, veteranide ja lohedega

Eile istusime Sadama viie õuel, nagu ilusa ilmaga on kombeks. Öösel tekkis selline mölakas kuu taevasse, mis oli muidugi hea, sest kodutee oli valge nagu päeval.
Täna käisin aga veteranide võidupüha tähistamist vaatamas. Tegelt oli tore, keegi midagi tobedat ei teinud, inimesed olid sõbralikud ja muidu lahedad. Lollusi ei räägitud, mõned tervituskõned ja oligi kõik. Ei mingit poliitilist jura, isegi Vene saatkonna esindajalt mitte. Mine võta sa kinni, miks nad Tallinnas samamoodi oldud ei saa.
Siis ootas ees Vasikaholm, kus möllasid lohesurfarid. Täna on lohesurfarite jaoks väga sobiv ilm. Mere ääres oli tuul vähemalt 20 meetrit sekundis. Tuleval laupäeval on neil siin avavõistlus. Teevad trikke jms, Driven mängib ja tuleb muidu suuremat sorti pidu. Tulge vaatama.




Selline jurakas tõstetakse vette, sellelt tehakse hüppeid.

Raamatulaat huvitas läänlasi rohkem kui mõttetalgud

Ausõna, mul on kahju, et reedesed mõttetalgud kogusid nii vähe huvilisi. Läänemaal oli neid ettevõtmise korraldajate andmetel 321. Ja see pole üldse parastavalt öeldud, aga tänasel Haapsalu tasuta raamatute laadal käis rohkem inimesi. Ligi 500 tuli ära, ehk jäi siiski natuke alla selle. Ega neid ettevõtmisi saagi võrrelda. Lihtsalt jäid külastajate/mõtlejate numbrid silma ja kuna nad olid üsna ühesugused, siis panin kirja.
Aga raamatulaadaga läks libedamalt kui kartsin. Uksed avasin pool tundi enne ametlikku algust, sest juba oli huvilisi. Kl 10.10, ehk 10 minutit pärast ametlikku algust loendasin saalist kokku umbes 200 inimest. See ehmatas ära, sest saal oli päris täis. Kartsin, et kui veel inimesi juurde tuleb, siis läheb neil laudade vahel kitsaks. Aga õnneks oligi see esimene pauk kõige suurem. Poole tunni pärast hakkasid "vanad olijad" eest ära minema ja uued tulid peale. Lahti hoidsin ukse kl 15ni, siis oli veel mõni üksik huviline kohal, aga ega sealt enam midagi erakordset võtta olnud. Parem kraam läks ennelõunal minema. Siiski, leidsin endale veel enne kinnipanekut laheda raamatu "Sada aastat kriminalistikat" ja Margitile "Homo aquaticus" (no tõesti-tõesti, jätavad sellise kalipsoinimeste maiuspala sinna maha :)).
Natuke numbritest ka. Välisautorite kirjandust oli 1500-1700 eksi. Alles jäi 290.
Eesti autoritelt oli vähem raamatuid, ehk umbes 1300-1400. Alles jäi 330.
Vene ja nõukogude autoreid oli ka umbes 1300, alles jäi 170.
Teisi raamatuid (õppekirjandus, sorteeritud Loomingu raamatukogu, Mirabiliad, Maailm ja mõnda, Mosaiik, võõrkeelne kirjandus, kokaraamatud, eneseabi, õpikud jms) oli umbes 1500. Alles jäi 100.
Üks tore tõdi tõi kotiga ajakirju "Avanemine", mis mulle küll külma higi otsmikule tõi, kuid pool tundi pärast nende lauale tõstmist olid viimne kui üks kadunud. Hämmastav.
Ahjaa, Nürnbergi protsessi tohutu paksud venekeelsed kuus-seitse köidet kadusid nagu mutiauku. Tõstsin raskustega lauanurgale ja natukese aja pärast olid ära võetud. Oleksin tahtnud näha, kes need koju taris ja kuidas ta seda tegi, aga tubli, et ta seda tegi. Osa raamatute puhul kardan küll, et need ilmuvad varsti kuskil antikvariaadis või niisama suvisel laadal müüki, aga mis siis - peaasi, et raamatud on ringlusse läinud.
Lasteraamatuid oli väga vähe, paarsada ehk. Need kadusid viimne kui üks.
Mis sellest kõigest järeldada? Ah, ma ei viitsi järeldada praegu, ülehomme ehk kirjutan Lääne Elusse midagi. Järeldada saab paljutki, aga peamine on see, et rahvale meeldis. Väga palju käidi tänamas ja küsimas, kas järgmine aasta ka selline laat tuleb. Kuigi eile veel mõtlesin, et ei tea, kas viitsin, siis nüüd vist ei saa taganeda. Tegelikult ei ole see tähtis, kes seda korraldab. Kõige parem oleks, kui seda teeks raamatukogu, sest neil on niikuinii samasuguseid teoseid, mis on üle ja võiksid tasuta ringlusse minna.
Aitäh Aivole, Priidule abikaasaga, Kairele, Sirtsule, Remole, Tiinale, Gülnarile, Ronjale, Mari-Liisile, Otile ja teistele abimeestele. Ja Entre poe müüjatele, kes pidid olema natuke ka raamatute kogumispunkti korrapidajad :). Kuulsin neilt, et mõned inimesed, kes raamatuid tõid, hakkasid sealtsamast kohe teiste toodud raamatuid ka ära viima. Ega selles midagi halba olnud, lihtsalt paha, et elektroonikapood muutus laadaplatsiks. Nii see polnud mõeldud.
All on mõned pildid enne laada algust ja pärast laata. Ja laada ajal.