Nii juhtub, kui Dublin tuleb ise koju

Eile saabus MaruMuriLiisiga hea uudis, mis oli pakitud ümmargusse plekist karpi ja kust avades vabanes sügavalt turbane ja pehmelt suitsune aroom. Nagu mu lemmikviskil Laphroaig'il. Karp kandis nime Old Dublin. See on suurepärane tubakas, mida arvasin olevat Eestist (vähemalt mulle teadaolevatest kohtadest) saadaval vaid ühes Tallinna kaupluses, kuid tuleb välja, et saab ka neti kaudu tellida. Olin küll sellel netilehel varemgi käinud, aga polnud märganud.
Sellised väiksed nüansid, nagu hea tubakas, muudavad päeva paremaks.
Ei propageeri siin suitsetamist, kuid eks sigarit (mitte sigarette) ja piipu suitsetavad inimesed teavad, mis tähendavad väiksed nüansid. Neid on palju, alates ruumist, kus seda tehakse ja milline see ruum kujunduslikult on; mida kõrvale juuakse; ka see on tähtis, mida enne on söödud (näiteks liiga piprase toidu puhul pole mõtet väga head tubakat eriti raisata jne). Aga kõige aluseks on hea tubakas.
Paljud tuttavad kiidavad piibutubaka suitsu, kuid tegelikult ei pruugi tubakas ise üldse hea olla. Väljuva suitsu aroom võib olla petlik.
Tavalistes poodides müüakse sulaselget saepuru, tihti on see juba kuivanud (tubakas peab olema natuke niiske) kas siis tootmisvea tõttu või on pakk olnud halvasti suletud.
Tubaka hakkejämedus on samuti tähtis ja jämedus on seotud ka niiskusastmega. Jämedam tubakas hoiab paremini niiskust, peenike tubakas kuivab ruttu ja võiks olla juba avades niiskem kui jäme tubakas. Praegused hästi suletavad karbid on õhukindlad ja tubakas ei kuiva pärast esimest avamist ära, aga tavalistes paber+kilepakkides kipub aeglasel suitsetajal kuivama. Selle vastu aitab üks värske kartuli liistakas, millest immitseb niiskust välja ja mida kuiv tubakas endasse tõmbab. Kartul ei anna maitset ja on ses mõttes kahjutu.
Piipude iseärasustest ei julge rääkidagi, aga üks on kindel ja see on võib-olla veider: sama tubakas maitseb eri piipudes erinevalt. Mõni tubakas ei sobigi mõnesse piipu. Näiteks see Old Dublin tubakas sobib suurepäraselt tavalisest jämedama lõõri, suurema ja sügavama pesaga sirgesse piipu, nagu näiteks sellisesse, mis siin pildil on. Muide, see konkreetne pildil olev piip maksab 10 000 krooni ümber, valus (jah, neli nulli on seal).

Paaris teistsuguses piibus, millega olen Dublinit proovinud, on tubakal teine maitse. Need ongi need nüansid, mis piibusuitsetamisega kaasnevad - mõni tundub liialdusena, aga nii see pole (mõni inimene saab ajalehte ka ainult peldikus istudes lugeda :), mujal ei võta kättegi, sest "tunne pole õige").
Mul pole õrna aimugi, miks ma seda kirjutan. Aga üldiselt ärge suitsetage. (Kuigi Old Dublin on pagana hea, eriti Laphroaig viski kõrvale.)