Pärast pidu algas matus, selline nädalavahetus siis...

Saabusin Jüri Uluotsa ja tema pere ümbermatuselt. Huvitav sõna, kas pole? Kõikjal kirjutatakse ümbermatmine, mitte ümbermatus. Tegin neljapäeval lehte loo, kuidas Lihula vallale langes kaela miljonkroonine kulu, sest majandusministeerium nõudis matuse ajaks surnaia ümbruse asfalteerimist. Vaat ja siis kirjutasin "ümbermatmine" aga Lääne Elu fantastiline korrektor Heli parandas selle "ümbermatuseks". Helil on alati õigus.
Eesti keel on ikka üks veider keel. Pakub üllatusi (mitte, et see nüüd mingi suur üllatus oli), on alalhoidlikult konservatiivne, kuid muutub pidevalt. Muutustest saavad teada peamiselt korrektorid, kes aeg-ajalt kuskil koos käivad ja uusi sõnu kasutusele võtavad. Noh, mitte ehk päris uusi sõnu, aga nad annavad kõnesse jõudnud sõnadele heakskiidu ning toovad selle ka ametlikku kirjakeelde. Ümbermatus pole päris sellelaadne sõna, aga ta kõlab ikkagi veidralt. Kuidagi võõras.
Aga matus ise oli tegelikult tore, kui matuse kohta tohib nii öelda. Riiklik matus, sõjaväelased, puhkpilliorkester, mitte liiga pikad ja tüütavad sõnavõtud, kompaktne ja igati korrektne värk. Mulle isegi meeldisid sealsed kõned. Ansip ja Ilves rääkisid päris normaalselt. Sain palju targemaks, kuigi olen Uluotsa elu kohta viimasel ajal palju lugenud. Ja korp! Rotalia esindaja rääkis ka väga huvitavalt. Sain näiteks teada, et Rotalia on muinasaegne Ridala nimi. Uluots oli üks Rotalia asutajatest ja nii sai korporatsioonile Läänemaa kohanimi. Tore.
Paraadmundris kaitseväelased olid loomulikult kohal. Sirged nagu vibunooled. Üks naine oli ka. Muidu olid normaalsed tegelased, aga häiris, et nad suitsetasid. Ma ei tea, kas see on minu kiiks, aga mind häirib, kui paraadmundris sõdurid suitsetavad. Nad püüdsid olla küll inimestest kaugemal, aga seisid keset parklat ja olid keskel nagu bulls eye ja kõigile nähtavad. Ei olnud kuidagi ilus vaatepilt, eriti noore naise puhul.
Kirjutan homme Lääne Elule reportaazhliku mõtiskluse. Päevalehele ei viitsigi kirjutada, Tarmula saadab lihtsalt fotod. Meil ilmub leht teisipäeval ja ei taha ka, et mu lugu oleks enne esmaspäevases Päevalehes ära ja siis ilmub alles päev hiljem oma lehes. Kuidagi sohk oleks.
Tahaks tulevast nädalast alates hakata Lääne Elus tegema kord nädalas, ilmselt laupäeval, oma veergu, kus kirjutan sellest, kuidas üks või teine lugu sündis. Äkki on lugejail huvitav teada. Ajakirjanikest arvatakse ju igasugu veidrusi ja käibel on hulk valearusaamu.
Näiteks sellest samast Uluotsa matustest oleks üht koma teist kirjutada. Just ettevalmistustest. Oli asju, mida ei sobinud enne nii väärikat ja tõsist sündmust artiklisse panna. Rääkisin seal hauakaevajatega ja sain huvitavaid detaile. Nüüd võiks neist lugejatele ka jutustada. Ega sellises stiilis lugusid polegi Eesti pabermeedias varem tehtud. Võiks ju proovida, vaatame, mis välja tuleb. Alati saab lõpetada, alustada on palju raskem.
Eile pidas Võsa siin sünnipäeva. Seda raskem oli täna matustel olla, aga väga tore õhtu oli. Palju mõnusaid inimesi. Näiteks leidsin oma toast teisest voodist kehaõli pudeli :). Midnight Oil tuli kohe meelde. Nojah, ma ei tea, mis seal tehti, aga ilmselt ikka seda, mida kehaõliga tehakse.Seda enam, et seal magasid mu kaks sõpra. Mõlemad naisterahvad. Vaat kui oleks olnud mehed, siis oleks vist põhjust muretsemiseks. Vist. Aga naised põõnasid lõuad lõunas nii et vähe polnud. Helistasin Margitile ja ta tunnistas õli enda omaks. Tea, kas peaks ka seda sodi proovima? :). Pärast hea libe olla. Hõkk!
Värava tagant sõitsid eile kaks soomlast ratastega mööda ja peatusid korraks. Selgus, et üks neist oli siin majas palju aastaid tagasi natuke elanud. Omanik oli siin siis ka soomlane. Kutsusin nad sisse, pistsin veiniklaasi ette ja näitasin maja. Tore paarike oli. Lubasid järgmine kord Haapsallu sattudes läbi astuda. Olid ajakirjanikud ja tundus, et kirjutavad meie kommuunimajast ka. Igatahes mees tegi märkmeid. Küsis palkade ja elu kohta jms.
Meil on nüüd majas koer. On ikka loomaaed küll. Neli inimest, neli kassi ja koer. Tore nähvits on. Rumse pani nimeks Kuuba. Jah, eks ta ole, loodetavasti mitte suur ja kole tulevikus. Igatahes miiniväljad on hommikul majas päris ulatuslikud, aga see läheb üle. Kutsika värk.
Mul on üks äärmiselt armas tuttav, kellega aeg-ajalt kirjutame. Panin talle hüüdnimeks Tulilill. Tal on leegitsev pea nimelt. Ta tegi imeliku avastuse. Tulilill väidab, et mul on tütrega sarnane keelekasutus või siis pigem kirjakeelekasutus. Ronjal on kodulehekülg, vaadake seda, igavesti äge. rooonja.blogspot.com. Ta heegeldab ja meisterdab igasugu asju ja siis müüb neid. Kuna keegi sellest leheküljest veel midagi ei tea, siis pole vist midagi maha saanud müüa. Aga küll ta hakkama saab. Kool algab ja ju ta siis seda teavet sõprade seas levitab. Olin täitsa üllatunud, et ta sellise asjaga tegeleb. Is ei kõssanudki. Seda, et ta käsitööd teeb, teadsin muidugi enne, aga et lausa on hakanud väikseks ärinaiseks, see oli üllatuseks. Majanduslik mõtlemine tuleb kasuks. Väga tore.