Inshallah, aga ilmselt "ei"

Mõne päeva eest sain huvitava kõne. Helistajaks oli Karksi-Nuia raamatukogu juhataja. Olen ise sealt pärit ja kui ta oma nime ütles, siis lõi ette küll, kellega tegu. Aga see selleks. Helistaja küsis midagi sellist, mida oodanud poleks. Nimelt kutsus ta mind oktoobris Karksi-Nuia raamatukokku lugejatega kohtuma. Ahah, mina ja lugejad, lahe lugu. Helistaja väitis, et "Tappev uudishimu" on neil raamatukogu laenutajate seas popp ja nii ta otsustaski sellise kohtumise korraldada. Et mu endise õpetajad ja kes kõik veel tahaks tulla kohale ja kuulata lugusid Iraagist ja teistest paikadest, kus rännatud. No see on ju kõik väga tore, aga ma ei taha ausalt öeldes kuidagi seista taas oma kunagiste õpetajate ees. Peale selle olen ma hirmus halb esineja ja pelgan publikut. Eile just sõbraga rääkisime sel teemal. Aastaid tagasi bändis mängides olin pidevalt hädas, kuidas sundida end lavale minema. Soov oli kõva, aga hing värises sees. Eks edevus sai lõpuks muidugi võitu, aga ega ma pikalt vastu pidanud ning lavakartus jäi peale. Nii on nüüd selle kohtumisega ka.
Väga kahju on kalli kodukoha inimestele ära öelda, aga kardan, et jätan minemata. Peale selle võtab bussiga Haapsalust Karksisse sõit terve igaviku. Tuleb minna Tallinna või Pärnu kaudu. Pärnu kaudu on küll otsem, aga aega kulub rohkem, sest bussiühendus on masendav. Eesti on väike, aga on paiku, mis omavahel ei ühendu. Karksi ja tagasi sõidu peale läheks kaks päeva ära, samal päeval ju kohe tagasi ei saa. Seda ei saa tööajast küll kuidagi lubada.
Karksiga seoses meenub see, et siin vahest ikka jutust läbi lipsanud raamat räägib just sealsetest paikadest ja inimestest. Kirjutasin selle suures osas valmis juunikuus Haapsalus. Võtsin selleks eraldi puhkuse välja, sest muidu oleks kes teab kui kaua aega läinud. Kuna mul ei olnud rüperaali (muideks, kas kahe või ühe p-ga? Tahaks kahega kirjutada, aga peab vist ikka ühega), sest see lahkus koos ühe tegelasega, siis pidin selle ostma. Ja vaat nüüd hiljuti koos kulka rahakulutuste teemaga mõtlesin, et huvitav, miks ma ei võiks ka läpakale kulunud raha kulkalt küsida. Võiks ju, sest ostsin arvuti just raamatukirjutamise jaoks, pealegi ei saa sellega suurt midagi muud teha, kui kirjutada (Asus Eee). Ilmuv raamat ja järgmisest suur osa on just sellel sündinud. Ja inshallah, kui jumal tahab, siis sünnib neid veelgi. Aga näis, peab targematelt nõu küsima, kas maksab kulkat tülitada. Igatahes tänu Äripäeva ja Postimehe artiklitele sain üldse teada, et kulka hüvitab ka taolist kulu. Tänud kolleegidele, kuigi nende artiklite sisuga küll kuidagi nõus ei saa olla, aga eks see ole ka maitse asi.