Tagasi tulevikku

Alustasin seda blogi, kui aastaid tagasi sõitsin Indoneesiasse. Kuna eeeldasin, et seal on väga aeglane netiühendus ning näiteks piltide saatmine nõuab palju aega või ühendus lausa katkeb, siis tegin blogist varuvariandi. Panin oma kirjutised ja pildid üles, et EPLi toimetajad saaks need sealt kätte. Netiühenduse aegluse osas oli mul õigus. Naljakas on sellele ajale tagasi mõelda. Netipunkt asus hotelli hoovis väikse varikatuse all. Üks noormeestest, kes seda seal valvas, oli kõva kitarrihuviline. Laskis mulle oma lugusid, mida oli kodus salvestanud. Hästi mängis. Olen ka ise kitarri õppinud ja üsna pikalt praktiseerinud, kuid see poiss oli must palju parem. Istusime seal ja arutasime maailmaasju. Naljakaks tegi aga asja see, et maa värises kogu aeg. See oli selle suure maavärina aegu. Järeltõuked kestsid mitu nädalat või isegi kuud. Kuna hotellis oli üks ameeriklane, siis sattusin ka temaga seal netipunktis pidevalt kokku. Ma pole varem kohanud nii arglikku olevust. On arusaadav, et kui maa väriseb (ja mitte vähe - keskmiselt 5 palli) siis jooksed majast välja. Aga see sell jooksis majast välja ka siis kui ma arvuti tagant püsti tõusin ja toolijalad vastu põrandat koledat häält tegid. Kutt oli nagu välk väljas. Iga tugevam heli tekitas temas kartust. Eks ma ise jooksin ka välja, kui ikka raske laks tuli, aga millegipärast mul mingit erilist kartust polnud. Mitte et ma olen kõva mees ja tahan ennast siin kiita, vaid lihtsalt ei mõjunud see värk mulle. Paari päevaga harjusin nii ära, et ei hakanudki toast väljuma. Võtsin vastu otsuse, et selle reisi ajal ma surma ei saa :). Aga noh, palju puudu ei olnud, aga seda mitte maavärina tõttu. Mopeediga oleks avarii teinud, sest üks idikas sõitis kõrvaltänavalt hooga välja ja sain napilt tast mööda. Korra kukkusin ka ninali, kui umbes 6-magnituudine põnts oli. Viis kuidagi jalad alt ära, aga eks ma olin päris mitu õlut ka joonud. Lahe! See-eest vulkaani juures tuli küll natuke hirm peale. Öösel tahtis mägi kupli pealt visata ja siis mõtlesin, et kuda ma sealt minema saan, kui lähebki jamaks. Vaatasin muuseumis ühe varasema purske järel tehtud fotosid. Need olid samast külast, kus ma olin. See jäi laava teekonna peale. Damn, päris kole. Sajad inimesed hukkusid paari minutiga. Aga noh, mägi oli seekord armulik.
Aga tegelikult tahtsin ma selleni jõuda, et ilmselt saab sellest blogist ikkagi igapäevaselt värskenev koht, kuigi selleks see algselt mõeldud polnud. Niipea ei kavatse kuhugi reisima ju ka minna. Omamoodi reisi võtan aga ette küll. Haapsallu siis. Eile oli mul Päevalehes viimane päev ja edaspidi naudin elu Lääne Elus ja Tarmo/Saske/Rumse võrratus Sadama 5-s. Eile pidin vastama nii umbes 287 korral küsimusele: mis sa seal Haapsalus tegema hakkad ja kas sul seal igav ei hakka? Vastan siis 288 korda: pühendan end taas rohkem kirjutamisele ning igav hakkab neil, kes on ise igavad.