Loksuvad asjad

Mõtlesin täna töö juures, kui veidralt inimeste väärtushinnangud võivad muutuda. Oli selline natuke sombune ja unine päev, ju see aitas sisemisele virisemisele kaasa. Või mis virisemine see ikka oli. Olen kümne aasta jooksul ära õppinud ühesugused väärtushinnangud ja nüüd tunnen, et need ei sobi enam mu praegusesse ellu. Osalt isiklikku ellu ja osalt loomulikult ka tööalasesse. Näiteks pean end ümber häälestama, et Läänemaa asjadest kirjutada. Tegelikult pole see ju raske, aga tunnen, et ma võin mitte leida õigeid küsimusi, mis on tähtsad. Ehk siis neid küsimusi, millele vastuse saades tahab lugeja artiklit edasi lugeda. Ma küll ei tea, kas see probleem ka reaalselt tekib, aga täna oli selline tunne. Ju see loksub kõik paika. Pole saanud end veel käima tõmmata.
Hommikul tööle astudes nautisin aga igat sammu. Linn oli veel piisavalt tühi, vihmast värske ja parajalt jahe. Need hetked aitavad üle saada ka ebameeldivamatest.