Iisraeli-Palestiina vastasseis – kahe tõe võitlus määrib mõlema käed verega

Jeruusalemma panoraam.

(Panen ka siia üles 17.05.2008 EPLis ilmunud lood Palestiina-reisist.)
Aastakümneid maailma pinges hoidnud ning mõlemale poolele ränki kannatusi ning surma külvanud Iisraeli-Palestiina konflikt näitab aeg-ajalt õhkõrnu lahendusemärke, et siis taas uut jõudu koguda ning vägivallana jätkuda. Rahust on asi kaugel.
Kui Iisrael 1967. aastal Jordani jõe läänekaldal asuvad Palestiina alad okupeeris, algas palestiinlastele ajajärk, mis lõhestas nende rahva, hävitas nende majanduse ja infrastruktuuri ning takistas selle arengut, muserdas eneseväärikust ja tiivustas keevaliste inimeste võitlusvaimu. Kõik see oli saanud alguse 20 aastat varem, Iisraeli riigi loomisest, aga uus ja varasemast verisem ajajärk algas just 1967. aastast, mida palestiinlased peavad konflikti arengus üheks tähtsamaks tähiseks.
Iisrael arvab teisiti: juutide hinnangul on palestiinlased kõik oma probleemid ise tekitanud ning nende nõudmised oma maale on alusetud ega kuulu arutamisele.
Ilmselt on omajagu õigust mõlemal vaenupoolel ning mõlemad ka eksivad. Kumma kaalukausil on tõde rohkem kui valet, see on jäänud müsteeriumiks, mille lahendus ei anna kokkuvõttes midagi, mis konflikti lõpetaks. Sest just pidev oma tõe kuulutamine ja rusikaga vastu rinda tagumine pole toonud lahendust, vaid andnud põhjust uueks vägivallaks. Kompromissivalmidus ei kuulu lõunamaiste rahvaste iseloomu juurde. Uhkus, traditsioonidesse klammerdumine, võitlustahe ja verivaen aga küll.
Kogesin kõigi nende sõnade tähendust kahe nädala jooksul Jeruusalemmas, Tel Avivis, Palestiina omavalitsuse aladel Nabluses, Ramallah's ja Jeerikos ning Jordaanias, kus elab ligi neli miljonit kodust põgenenud palestiinlast. Nemad teavad vabaduse või selle puudumise hinda. Nad teavad, mis tunne on seista Jordani jõe idakaldal ja vaadata Jordaaniast üle Surnumere teisel pool asuvat maad, mis on olnud pikka aega nende kodumaa. Enamik Jordaanias elavaid palestiinlasi ei looda ega tahagi enam koju tagasi, sest on naaberriigis oma elu sisse seadnud. Kuid nad tahavad õiglust. Nad ei ole terroristid, vaid lihtsad inimesed, kellest käputäis radikaalsetest islamistidest poliitikute võimu ja vaimu meelevalda sattunud kaasmaalasi on oma äärmuslike võitlusmeetoditega kujundanud suitsiiditerroristi sünonüümi. See ei ole nende suhtes õiglane – mitte ainult Jordaanias elavate, vaid kogu maailma laiali pillatud viie miljoni palestiinlase suhtes.
Konfliktist arusaamisse ja selle põhjustesse on uus konflikt juba sisse kirjutatud. Palestiinlased mõistavad selle konflikti võimalikku lahendust kui “rahu maa vastu”, juudid kui “rahu rahu vastu”. Palestiinlased ei anna alla, enne kui saavad tagasi okupeeritud maad. Juudid aga ei räägi midagi maast ning keelduvad enne uusi samme astumast, kui palestiinlased vastupanu ei lõpeta. Vastasseisu põhjusi on loomulikult veel, kuid kõik taandub lõpuks neile kahele vastuolulisele arusaamale. Viibisin läinud kuul Iisraelis ajal, mil juudid mälestasid kahte enda lähiajaloo tähtsamat sündmust: holokausti ja iseseisvumist. Seisin koos mitme miljoni juudiga soolasambana – niimoodi, üle Iisraeli kõlanud õhutõrjesireenide saatel ja minutiks kangestununa mälestasid iisraellased iseseisvuse ajal hukkunud tsiviilisikuid ja sõdureid. Eriti viimati nimetatuid, sest just nii seda reklaamiti. Mõtlesin siis: mida ma juutide kannatustest tean? Tuhkagi ei tea, see on võõras ja kauge ning vaid aimatav. Sama aimatav kui palestiinlaste kannatusedki. Kuid erinevalt palestiinlastest oskavad juudid oma kannatusi mälestada ja kogu maailmale näidata, nad on teinud sellest enda eksisteerimise kaubamärgi. See oleks justkui õigustus. Kuid selline õigustus ei tohiks olla õigustus uuele vägivallale ja uutele kannatustele. Loodan, et see nõnda pole.