Palestiina katastroof: äärmuslik Hamas ja Iisraeli asundused

Jeruusalemma kuulus niinimetatud uus nutumüür.

Eelmise aasta jaanuarikuised valimised Palestiinas pöörasid rahva ootused loodetust vastupidiseks. Valimised olid demokraatlikud ning osavõtt suur, kuid tulemus ehmatas nii Iisraeli, läänemaailma kui ka palestiinlasi. Äärmusrühmitus Hamas võitis 132 parlamendikohast 74, muutes seni võimu nautinud presidendipartei Fatah' teisejärguliseks.
Hamas oli seni valimisi boikoteerinud ning see võimaldas kunagi Yasser Arafati juhitud Fatah’l hoida riiki oma haardes. Kuid haarde tugevus seisnes araabia riikide rahasüstides, mida Palestiina rahvas sai vähe näha. Fatah' korrumpeerunud poliitikud loovutasid summadest oma maa arendamiseks vaid napi osa. Rahvas pani seda tähele ning kui valimistel osales lõpuks Hamas, anti oma hääl äärmusrühmitusele.
Jordaanias elav palestiinlane Ala Shehadeh peab Palestiina valimistel juhtunut samalaadseks Ukrainas toimunud oranži revolutsiooniga. Enamiku tunnuste poolest olid need küll kaks täiesti erinevat asja, kuid ühisjoon oli see, et rahvas oli väsinud vanast ja korrumpeerunud võimust ning tegi äkkpöörde. Hamas pakkus end jõuliselt välja ning rahvas võttis pakkumise vastu.
Üks Hamasi põhiteese oli kõigile palestiinlaste meele järele: Palestiina peab saama tagasi 1967. aastal okupeeritud alad. Selle varjus jäi aga märkamata üks tähtis punkt: Hamas kasutab oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda. Vaevalt jäi see lausa tähele panemata, aga Fatah' vähene selgitustöö sellest, millise sõnumi võib rahva valik maailmale saata, kui parlamendis laiutab Hamas, viis äärmusrühmituse võimule.
Rahvas seadustas seega sisuliselt Hamasi vägivaldse võitluse ja nii jäi kogu Palestiina rahvale ametlikult külge terroristi silt. See ei pea aga kaugeltki paika.
Ala Shehadeh' sõnul tahab Hamas luua koraanile põhinevat valitsust. “Me ei saa olla koraanile põhinev riik. Soovime näha koraani tagasi mošees, tahame, et koraan kuuluks mošeesse. Praegu tundub paljudele, et poliitiline islamism on Palestiinas nende pääsetee. Pääsetee Fatah' valitsemisaja korruptsioonist. Fatah' poliitikud tulid pärast 1994. aastat Tuneesiast ja Liibanonist. Kümneid miljardeid dollareid, mis saadi Saudi Araabialt ja teistelt doonoritelt 1980. ja 1990. aastatel, kasutas Fatah enda tarbeks. Nad ei kannatanud koos tavaliste palestiinlastega. Neid ei olnud kohal, kui palestiinlased elasid 1970. ja 1980. aastatel viletsuses,” põhjendab Shehadeh, miks rahvas pöördus Hamasi poole.
Palestiina viimastel presidendivalimistel teiseks tulnud ning praeguses valitsuses teabeministri kohta pidava Mustafa Barghouthi sõnul on ebaõiglane, et Iisrael ei võta nende valitsust kui ühtset võimu, vaid teeb vahet Hamasi ja teiste poliitiliste jõudude ministritel. Barghouthi vehib küll pärast kaklust rusikatega, kuid mis tal üle jääb. Rahvas on oma valiku teinud, nüüd tuleb seda suunata ühiselt nii, et Palestiina valitsus ei oleks maailma silmis terrorismivalitsus.
Barghouthi sõnul ei saa rääkida Hamasi valitsusest, vaid valitsusest, mis esindab 96 protsendi Palestiina elektoraadi tahet. “Ei saa olla rohkem demokraatlik või rohkem esindatud kui see valitsus,” ütles Barghouthi.
Minister meenutas eelmisel kuul toimunud kohtumist Rootsi välisministri Carl Bildtiga. Ta tsiteeris Bildti sõnu: “Mina kui koalitsioonivalitsuse minister ei aktsepteeri, kui välisriigid teevad vahet ühel või teisel Rootsi ministril. Ja seda, mida ma aktsepteerin Rootsi puhul, peaksin ma aktsepteerima ka Palestiina puhul.”
“Meil on üks valitsus, üks meeskond,” võttis Barghouthi Bildti mõtte kokku.
Palestiinlastel on olnud mitu võitlusviisi, millega oma riigini jõuda. Intifadasid ehk nn tõusmisi on olnud kaks.
Ala Shehadeh’ sõnul oli esimene intifada puhas tsiviilvõitlus (1987–1991), mis oli tema hinnangul positiivne. “Selle võitluse sümbol oli laps, kes viskab Iisraeli sõdurite pihta kive,” kirjeldas Shehadeh pilti, mis on terves maailmas ühele põlvkonnale telerist ning trükiajakirjandusest tuttav.
“Teise intifada (nn Al-Aqsa intifada, algas 2000. aastal – toim) sümbol oli aga suitsiiditerrorist,” ütles Shehadeh. “See haavas palestiinlasi ja nende vabadusvõitlust. Ma ei usu sellesse. Meie, palestiinlased, peaksime jääma esimese intifada juurde. See oli tsiviilvõitlus. Peaksime demilitariseerima oma võitluse. Hamas tõusis võimule just relvastatud võitluse intifada turjal ja toetab seda.”
Teine intifada tegi palestiinlastele palju halba ega aidanud rahvast eesmärgile lähemale, vaid pigem vastupidi. “Teine intifada tegi meie majandusele ja territooriumile kurja ning nüüd on meie jaoks suurim katastroof Hamas. Ma ise ei ole Fatah' pooldaja, aga ma olen Hamasi vastane,” ütles Shehadeh.
Neli aastat tagasi arutas maailma avalikkus, et kõigepealt peab Palestiina tegema läbi demokraatlikud valimised ja alles siis saab hakata rääkima muust. Aga nüüd, kui nendesamade demokraatlike valimistega tuli võimule Hamas, ei tohiks inimesi nende demokraatliku valiku eest karistada, leiab Shehadeh. “Ei saa nii, et karistate Hamasi, aga samal ajal karistate kõiki Palestiina inimesi.”
Ala Shehadeh' sõnul on palestiinlastele tähtsad kolm-neli põhipunkti. Need on: 1967. aasta eelsete Palestiina riigi piiride taaskehtestamine, maalt lahkunud põgenike naasmise võimaldamine ja Jeruusalemma jagamine. “Mina ja suur osa teisi Jordaanias elavaid palestiinlasi leiame, et Jeruusalemma saab jagada n-ö sümboolselt. See võib olla paljudele palestiinlastele ebapraktiline, aga oleks sümboolne jagada Jeruusalemm pühasid paiku silmas pidades. “
Palestiina põgenike naasmine ei ole Shehadeh’ hinnangul reaalne, sest neid on liiga palju ning hoolimata Palestiina valitsuse nõudmisest mõistvat nad seda ka ise. Shehadeh’ sõnul ei saa ju tegelikult täiesti kõrvale heita põgenike õigust naasta nende kodumaale, iseasi on, kuidas see tegelikult välja kukuks. “Kui aga Iisrael on piisavalt vapper tunnistamaks, et põgenikeprobleem on olemas ja nemad on selle põhjustanud, siis oleks praktiline ja sümboolne, kui tagasi tuleks kõige rohkem 100 000 inimest,” pakkus ta.
Ent üks tähtsamaid rahu saavutamise eeldusi on Iisraeli asunduste likvideerimine Palestiina omavalitsuse aladelt. “Meie arvame, et vägivald on alati olnud seotud maaga. Iisrael on rahuprotsesside käigus ehitanud asundusi. See on probleem. See rikub palestiinlaste alade iseseisvust ja järjepidevust. Maailmas pole ju maid, mille kaart oleks täppe täis nagu leopardinahk,” kirjeldas Shehadeh piltlikult, kuidas juutide asundused on ehitatud saarekestena palestiinlaste keskele. Shehadeh leiab, et kui Palestiina tuleks Iisraelile vastu ning loobuks konfliktis praegu üheks peamiseks nõudmiseks olevast viie miljoni palestiinlase endistele aladele naasmisest, võiks Iisrael vastutasuks asundustes elavad juudid Palestiinast ära kolida. Siis poleks ka Palestiina alad kaetud suure hulga kontrollpunktidega, mis on teinud palestiinlaste liikumise oma maal põrgulikult raskeks ning väheneks ka nendesamade asunduste ründamine.