Miks Palestiinas elatakse nagu sada aastat tagasi?

Ala Shehadeh on 31-aastane Jordaanias sündinud palestiinlane, kelle pereliikmed elasid veel hiljuti Palestiinas ning õde elab praegugi Palestiina südames Nabluses. Kuigi vanemad soovisid, et temast saaks insener, otsustas Ala õppida loomaarstiks. Nüüd võib Shehadeh’d pidada üheks Jordaania pealinna Ammani paremaks loomaarstiks, kelle erapraksist saadab üha suurem edu. Ta on nõutud abimees nii kohalike kui ka Ammanis elavate välismaalaste hulgas.
Shehadeh on nende palestiinlaste musternäide, kes on okupeeritud kodumaalt lahkunud ning oma elu välismaal rööpasse saanud. Lahkumisest hoolimata on nad patrioodid, kuid oma kodumaal elavatest rahvuskaaslastest erinevalt on nad olnud majanduslikult edukad. Ühed on saanud areneda, teistel pole lastud areneda. Miks nii?
Shehadeh’ sõnul pole põhjust kahelda, et kui Iisrael poleks palestiinlaste maad okupeerinud, oleks rahvas suutnud luua hästitoimiva ja eduka riigi. “Palestiinlased on araablaste seas ühed globaalsemalt ja avatumalt mõtlevad inimesed, see on tuntud tõde,” ütleb Shehadeh. “Näiteks kõigist maailmas elavaist araabia rahvastest on 11 miljoni palestiinlase seas kõige vähem kirjaoskamatuid. Palestiinlased on olnud vastuvõtlikud lääne kultuurile.”
Istume Shehadeh’ga Ammanis kohvikus, mis ühendab endasse ka suure raamatukogu ja internetipunkti. See paik iseloomustab tema sõnu kujundlikult: meie ümber istub teisigi palestiinlasi – edukaid ja harituid, kes on väljaspool kodumaad edasi jõudnud.
Shehadeh küsib: “Vaata, mida sa näed Jordaanias Ammanis?”
Jätan vastamata, sest Shehadeh jätkab kohe oma juttu, kuid tean, mida ta silmas peab. Ta peab silmas uusi kõrghooneid ja ülikoolilinnakuid, tohutuid maanteede ja sildade ehitamise projekte, Eestiga võrreldavat majandusedu. Olen käinud Ammanis viimase kolme aasta jooksul seitse-kaheksa korda ja areng on olnud silmaga näha.
Shehadeh tüürib oma jutu sellele, miks Jordaania areneb, aga Palestiina mitte. “See, mis toimub Jordani jõe läänekaldal, on inimese põhjustatud viletsus,” viitab ta Iisraelile. “Miks on palestiinlased suutnud Ammanis rajada ülikoole, maanteid, hästi toimiva majanduse, kuid meie vennad läänekaldal elavad nagu sada aastat tagasi? Sellepärast et sealne viletsus on meelega tekitatud. Kui paned püsti nelisada kontrollpunkti, mis pole lihtsalt kontrollpunktid, vaid pigem piiripunktid, siis pole see naljaasi. See tähendab, et majandus ei saa areneda, koolid ei toimi, riiki kui sellist ei saa olla. Inimesed elavad sisuliselt riigita maal.”
Ka Jordaania elu pole meelakkumine, Shehadeh teab seda hästi. Tegemist on monarhiaga, kus demokraatia on üks paljudest sõnadest, mille tähendust hoiab kuningas Abdullah II bin Al Hussein rahva eest varjul.
“Jordaania pole mingi demokraatlik riik,” jätkab mees. “See on ühemehesõu. Aga see on riik, siin on seadused – ja väga ranged seadused. See on taganud stabiilsuse.”
Stabiilsus on toonud kaasa selle, et Jordaania võlgneb tänu oma kasvava edu eest kodumaalt lahkunud palestiinlastele. “Viimane uuring näitas, et 90 protsenti Jordaania majandusest on palestiinlaste käes,” toob Shehadeh näite.
Jordaaniale tuli see kasuks, et palestiinlased sinna elama kolisid. Nüüd moodustavad kuningriigi elanikkonnast 60 protsenti just nemad. Majanduselus on palestiinlased mõjukad, kuid muust võimust hoitakse nad eemal. Näiteks sõjaväes nad teenida ei tohi, sest palestiinlase kätte ei saa ju relva anda, eriti kui ta elab Iisraeli naaberriigis.
Palestiinlaste saabumine on teinud veel 1930. aastal 6000 elanikuga Ammanist kahe miljoni elanikuga linna. Külast keset kõrbe on saanud Lähis-Idas üha tähtsamaks muutuv suurlinn.
Paljudesse maailma riikidesse põgenenud palestiinlased on olnud edukad, omandanud kõrghariduse, loonud oma ettevõtted, saanud rikkaks ja siis tulnud oma kodu naabrusse Jordaaniasse ja paigutanud varanduse selle arendamisse.
Kõik see toimub Jordaanias, mitte Palestiinas.
“Ainus, keda saab kodumaal elavate palestiinlaste väheses arengus süüdistada, on Iisrael,” ütleb Shehadeh. “Nad okupeerisid 1967. aastal läänekalda ega ole sellest ajast teinud palestiinlaste aladel mitte kõige vähematki, absoluutselt mitte midagi.”
Shehadeh leiab, et kui juudid juba maa okupeerisid, siis oleks nende kohus olnud arendada nende endi sõnul neile kuuluval maal kas või pisutki infrastuktuuri jms. Palestiinlaste jaoks jäi aga aeg seisma. Või pigem peatas kella Iisrael.
Ning milleni see on viinud? Shehadeh leiab, et Iisrael toodab oma tegevusega ise ekstremismi. “Iisrael ütleb, et ta tahab võidelda ekstremismi vastu. Aga tegelikult on nii: kui sa teed inimesed võimalikult vaeseks, siis on tõenäoline, et neist saavad ekstremistid. Kui inimesel on korralik töö või äri, siis on üsna vähetõenäoline, et ta mõtleb suitsiiditerrorismile. Ent inimene, kes elab vaesuses ning käib ainult mošees, on meeleheitel ja tal pole midagi kaotada. Meeleheitel inimesed astuvad aga meeleheitlikke samme. Ma ei õigusta suitsiiditerrorismi, see on kohutav. Aga Iisrael ise on toitnud ekstremismi.”