Hello, idiots!

Pagan küll, kuidas see praegune demagoogia on ära väsitanud. Kole on mõelda, et enamik mu tutvusringkonnast on osutunud idiootideks ja olen ise ka hälvik - Rüütli meeskonna vastulaused tema kritiseerijatele lähevad kõik kategooria alla "te olete lollid, te kiusate meid täiesti ilma põhjuseta ja kõik on väljamõeldis". Isegi kui kolmandik sellest oleks väljamõeldis, oleks lõpptulemus kurb. Kallid sõbrad, me oleme kõik idioodid, edu meile!
Teeb nii jõuetud, kui irvitav rahvaliitlane Männik ETV Foorumi saates korrutab lapselikult üht ja sama jama, ise tegelikult asjast rääkimata. Ja mitte ainult tema. Kahju on, et KERA oponendid on nii nõrgad ja vastavad demagoogiale ise samasuguse demagoogiaga, seades kokku raskeid lauseid, milles puuduvad selged mõtted ja vastuargumendid. Seda Savisaare ja tema oskuslikku "ärarääkimise" võimet hästi oskavad kaasvõitlejad ootavad. Seepärast meeldis mulle väga eelmiste valimiste eel olnud TV-debatid, kus Ivari Padar oli ainuke selge sõnaga mees. Ütles otse välja, et kuule vana, su jutt on nii alatu ja mõttetu... Ja reaktsioon oli just see, mida vaja - Savisaar oli vait ja tal polnud midagi toekat vastu öelda. Rääkige inimkeeli ja selgelt ning teist saadakse aru. On seda siis nii raske teha.
Praegu on kahjuks just see olukord, mis näitab, kui nõrgad ja organiseerimata on KERA vastasjõud. Isamaaliit ja Res Publica näitavad juba märke, et nad ei oska koos tegutseda. Savisaar juba muheleb, ta on alati toonitanud, et küll tema vastased ise tema eest töö ära teevad ja ise tülli pööravad. Eks see on paljudel juhtudel ka nii läinud. Kahju, et ajalugu kordub nii rumalal kombel.
Aga alati meeldib mulle mõelda, et kõik Eestis toimuv on nagu lennuki tiiva küljes istuv kärbes - tühine ja armetu putukas suure masina kõrval. Maailmas on palju tähtsamaid asju, mille pärast tõsiselt muret tunda. Selleks ongi reisimine hea. Iga kord, kui kuskil Kuu taga istun ja netist Eesti uudiseid loen, on need nii tähtsusetud virvendused ja poliitikute võimuiharus teeb lihtsalt nalja. Kurvaks teeb ka. Minu meelest ongi see üks inimeste viha, sallimatuse, mõistmatuse ja ebainimlikkuse põhjusi, et nad reisivad vähe. Vaatan just praegu Kanal 2-st saadet katastroofidest. Päris huvitav on vaadata samu kohti, kus töö tõttu on tulnud käia. Praegu näitab Tais tsunamijärgset Khao Lakki, enne tuli Kashmiri maavärin... Just nendes paikades olen saanud elu ühed ärevamad kogemused. Iraagis ja Liibanonis ehk ka, aga just loodusõnnetused on need, mis teevad sind nii imeväikseks. Igasugune poliitika ja säärane lollus muutub tähtsusetuks. Sõjakolletes on ikkagi tegemist inimliku lollusega ja see ajab lihtsalt vihale. Looduskatastroofide põhjustatud kannatused ei aja mitte vihale, vaid teevad abituks ja õpetavad sulle endaga hakkamasaamist. See ei ole üldse vale mõttekäik, et kui endaga hakkama saad, siis on teistega ka lihtsam. Eks see nüüd jälle üks naiivne jutt ole, aga igaüks otsustagu ise.
Varsti saab see jama läbi. Kaon varsti ookeani äärde puhkusele ja soovitan meid "idiootideks" pidavatele poliitikutel sama teha. Kasvagu suureks ometi!