Alatu ajakirjanduse suunamine

Kas keegi vaatas kultuuriminister Raivo Palmaru esinemist riigikogu infotunnis?
Vastates Marko Mihkelsoni küsimusele meedia sh avalik-õigusliku ringhäälingu suunas esitatud süüdistuste kohta ütles kultuuriminister: „Probleem on vastupidi selles, et Eesti ajakirjanduse üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks ja ta ei vasta demokraatia nõuetele. … Probleem on selles, et demokraatia eelduseks on informeeritud kodanik. Eesti kodanik praegustes oludes ei ole informeeritud. Teiseks, probleem on selles, et Eestis ei toimi avalikkuse sfäär, see on sfäär, kus erinevate ühiskonnarühmade huvid on esindatud. Nende huvid, nende arvamused, nende seisukohad ja avalikus kommunikatsioonis saavutatakse konsensus. See on ainukene viis, kuidas demokraatia edasi areneb, aga lisaks sellele, on olemas ka kultuuriprobleemid.”
Mida järeldada lausest, et meedia üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks? Kui miski on üldse arenenud, siis on see meedia. Kui miski pole arenenud, siis on see Palmaru. Meedia ei vasta demokraatia nõuetele? Demokraatias areneb meedia vabalt (niivõrd kuivõrd demokraatias on vabadust, õigem oleks vist öelda: on valikuvabadus ning võimalus valitud teel vabalt kulgeda), nõudmiste esitamine demokraatiale pole enam demokraatia, vaid see on kindlal kursil suunatud ühiskonnakord. (Kõlab üsna Venemaa nägemuse moodi demokraatiast ehk siis: meil on demokraatiast oma nägemus ja see ei peagi vastama demokraatia üldistele tunnustele, sest meil on võim ja voli hoida demokraatiat sellises vormis, mis on meile kasulik.) Antud juhul ongi suunajaks Palmaru, kes tahab näha endale meeldivat tulemust. Aga see pole enam demokraatia. Kui meedia on liikunud mingis suunas, siis on sellel olnud põhjus. Meedia praeguses vormis olek on tulemus, milleni on viinud need asjaolud, millest meedia kirjutab. Meedia on seni arenenud vabalt, seda ei saa aga öelda Palmaru kohta, kes on ennast määratlenud vägagi selgelt ja tahab enda määratletud "kasti" suruda ka meediat. Eks seda proovivad teha kõik poliitikud, kuid nagu näha, ei lähe see korda. Loomulikult on igal lehel oma ideoloogiline määratletus, kuid see ei tähenda, et allutakse kellegi võimule. Mulje, et kõik ajalehed kirjutavad n-ö tellitud lugusid, on poliitikud ise jätnud. Mõelge, kui tihti teatab poliitik, kes on saanud hakkama mingi jamaga ja teatab siis avalikkusele, et see on poliitiline tellimus. Ükskõik, millest ajakirjandus ei kirjutaks, võib selle tagant leida kellegi, kellele see on kasulik ja kellegi, kellele see on kahjulik. See on hirmutav, kui paljud inimesed arvavad, et ajakirjanikud on kinnimakstavad. Olen ajakirjanduses olnud 13 aastat ja ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi juhtumit, kui keegi oleks saanud kasu artikli kirjutamisest (mõtlen palgavälist). Aga tean mitut juhtumit, kus ajakirjanikule on pakutud võimalust kirjutada mõnel teemal, et see teema mõjutaks teist või kolmandat isikut tegema mingit otsust või astuma mingit sammu. Kõigi nende juhtumite puhul on ajakirjanik teemakäsitlusest loobunud.
Ma ei saa muidugi pead anda, et poleks ajakirjanikke, kes sedasi ei käituks, aga kindlasti ei teeni ajakirjanikud rahalist kasu mõnest kindlast teemast kirjutades.
Üks konkreetne juhtum ka, mis võttis mind tummaks, kui sellisest pakkumisest kuulsin. Mind pani kõige rohkem imestama, et pakkuja üldse sellise lolli mõtte peale tuli. Ja see oli veel üks mu tuttav! Raha muudab ikka inimese arulagedaks, susi teda söögu...
Lugu järgmine. Paari aasta eest helsitas mulle üks arhitekt, kes oli kaastegev ühte Tallinna "tundlikusse ja ihaldusväärsesse" piirkonda büroo- ja korterhoone projekteerimisel. Maja aga sellesse piirkonda ei sobinud ja tekitas nii meedias kui ka linnavalitsuses palju vaidlusi. Projekt oli aga vist valmis, firmal palju raha raisatud ja siis selgus, et pistke see endale... arhiivi.
Mida mõtles välja projekteerija? Kuna linnavalitsuses oli nii hoone pooldajaid kui ka vastaseid - vastaseid siiski rohkem - siis otsustas projekteerija, et avalikku arvamust ja seeläbi otsustajaid tuleks suunata. Linnavalitsuses töötas siis üks inimene, kellel oli selles asjas kaalu, kuid tema oli vastu. Projekteerija tahtis, et tema arvamus muutuks. Väidetavalt olevat see inimene olnud selline, kellele läheb väga korda, mida ja kuidas meedia tema otsustusalas olevatest asjadest arvab ning ta oli ses mõttes "voolitav".
Projekteerija helistas ja uuris, kas me ei tahaks korraldada ümberlauda, millest võtaks osa keegi ajalehe ja avalikkuse silmis mõjukas ajakirjanik, projekteerijatest keegi, siis veel nende valitud "erapooletu ühiskonnategelane" ning linnavalitsuse esindaja. Projekteerija soovis sel moel muuta ümarlauast kolmnurkse laua ja koguda nende "erapooletute" arvamusliidrite kaasabil argumente, miks see sobimatu maja peaks sobima antud piirkonda. Projekteerijal olid ka välja käia oma eelistused, kes võiksid "ümarlaual" meilt osaleda. See tegi asja muidugi veel naljakamaks, sest tegemist oli inimestega, kes MITTE IIAL ei langeks nii madalale ega isegi ei mõtleks sellisele lollusele. Rääkisin ühele neist "äravalitutest" sellest juhtumist ja naersime koos mis kole. Aga tegelikult pole siin midagi naljakat, sest kuskilt on jäänud see mulje, et ajakirjanikke saab ära osta. Ma ei tea, milliseid ajakirjanikke saab ära osta ja kus kurat nad elavad ja töötavad ning kuidas neid maa kannab. Päevalehes ma selliseid inimesi ei tea ja kui saan teada, langeb ta peale kogu mu põlgus. Võib-olla ajavad inimesed segi kollase žanri esindajad ehk siis seltskonnaajakirjanikud ja uudisteajakirjanikud. Need on täiesti erinevad asjad. Ei tõuse mul käsi tõmbama võrdusmärki nende ajakirjanike vahele. Ja üldse sõna "ajakirjanik" näitab ka oma kirjapildiga, et üks on kroonik, kes talletab ajas toimuvaid sündmusi. Kuidas saab aga Kroonika või Justi töötaja enda kohta öelda, et tema töö on ajas tähtis? Kas sündmus, millest ta kirjutab, on väärt talletamist ajas? Vaevalt. Või mis sündmusest saab üldse rääkida! Saab rääkida hingeseisundist, seksuaalsest pingest, kuulsusejanu kustutamisest, enda eksponeerimisest, haigest huvist, edevuse idealiseerimisest, tõe väänamisest, vastase mustamisest jms, mis on tähtis ehk ainult konkreetse kangelase enda "siseajaloo arhiivile". Aga ju panevad lugejad kõik ajakirjanikud ühte patta, mis on muidugi kurb.
Mis sellest majast lõpuks sai, seda ma ei teagi. Minu meelest seda ei ehitatud. Ja väga hea, sest sel moel asju ei aeta (kuigi vahel tundub, et sellisel viisil on asju aetud ja vägagi imelikud ehitised kerkivad sinna, kuhu nad kindlasti mitte ei tohiks kerkida).