Kuidas ajakirjanikku ära osta...

Seoses eelmise postitusega tuli meelde veel üks veider juhtum. Nii umbes aasta eest või natuke rohkem helistas mulle Moskvast üks mees ja teatas, et on ühe Jaapani ajakirjaniku tõlk. See Jaapani ajakirjanik kirjutas pikemat lugu neist riikidest, kes osalevad Iraagi okupeerimises ja kelle sõdurid on Iraagis surma saanud. Artikkel oli siis poliitikutest, avalikkuse arvamusest, meedia hoiakutest jne. OK, ütlesin, et võin jaapanlast aidata küll. Saime siis paari päeva pärast Tallinnas kokku. Andsin japsile intervjuu ja nõuandeid, kellega võiks ta veel Eestis suhelda, kuidas hukkunud sõdurite lähedastega suhelda (ta soovis väga nendega kohtuda). Muide, see oli juba teine Jaapani ajakirjanik, kes samal teemal kirjutas ja intervjuud tahtis, veider.
Kõik sai korda, teisel päeval laekus mehike koos oma venelasest tõlgiga toimetusse. Mingit pealtnäha põhjust selleks polnudki, aga kuna mees oli väga viisakas, nagu ikka jaapanlaste puhul, siis istusime, jõime kohvi ja... Äkki pistab japs käe põuetaskusse ja võtab välja ümbriku. Vaatasin talle otsa ja küsisin, mis värk on. Tõlk siis seletas, et see on töötasu mu vaeva eest. Kuna ümbrikul oli see läbipaistev kilest osa, siis oli näha, et seal olid dollarid. Ma ei tea, palju neid oli, ja ei tahagi teada. Selgitasin, et Eestis selliseid kombeid pole ja palun pangu ümbrik tasku tagasi. Venelasest tõlk püüdis küll selgitada, et neil Venemaal nii asjad käivadki (jaapanlane töötas oma lehe Moskva korrespondendina) ning seepärast Mr Japs nii käitus. Igatahes ehmatas japs väga ära ja vabandas 85 korda ette ja taha. Mul hakkas selle peale endal piinlik, et teine ei mõelnud üldse halba, aga peab nüüd häbi tundma.
Võin kinnitada, et Eesti ajakirjanikud on ausad. Ja kui on neid, eks pole, need sõelub aeg välja. Nii väikses riigis pole võimalik kaua petisena töötada.
Aga paljudes riikides pole see nii. Kõrgõzstanis viibides tuli kohalikega sel teemal juttu. Üks sell küsis otse, palju mu artikkel maksab. Ütlesin, et ma ei saa konkreetse loo eest honorari, mulle maksab leheomanik kuupalka. Nupumees tegi targa näo ja lisas, et no seda küll, aga palju sa küsid artiklite eest näiteks poliitikutelt? Seletasin talle pikalt, et meil need asjad nii ei käi. Ta ei jäänudki mind uskuma. Lõi käega ja sai isegi natuke vihaseks, et ma ei julge tõde tunnistada. Kõrgõzstanis (no andke muidugi andeks - see pole ka mingi riik, mida Eestiga võrrelda) olevat asi lihtne: ühel päeval astub toimetusse poliitik, kes ostab omale "uudisloo". Teisel päeval astub toimetusse oponent ja ostab tema arusaamu kajastava "uudisloo". Täitsa lahe isemajandav moodus ajakirjanike ülalpidamiseks, kas pole?! Leheomanikel polegi vaja palka maksta :) Ja väga palju samalaadset toimub Lähis-Idas. Me peame ikka rahul olema, et meil normaalne meedia on. Ja need, kes seda arvamust ei jaga, neil on endal üsna suur pind silmas. Neil on vaja, et meedia nende tegemisi teistmoodi kajastaks, sest see oleks neile kasulik.
Praegu algas ETV-st just Foorumi kordussaade. Kõik paksud jälle reas. Hakkab pihta...