Operation Desert Storm or Irina Embrich

Pagan, see toimetaja töö on vahel tüütu. Eesti vehkleja Irina Embrich jõudis MM-il finaali ja nüüd peab ootama selle lõppu, et esiküljele tulemus kirja saaks. Olin juba koduteel ja siis tühja koha pealt... Kuulsin ta nime üldse vist kolmandat korda elus, aga ju see on mu enda harimatuse probleem. Viimasel ajal on üldse eesti sportlased käest ära läinud. Ainult MM-kullad. Ehh, Irina...
Aga deadline'idega on tegelikult veider olukord. Aastate eest, kui Päevaleht veel suures formaadis oli, sai tööl istutud vähemalt südaööni. Suuremate uudiste korral ka kella üheni. Mõnes mõttes hea, kohati mitte. Nüüd saab ikka üsna varakult pillid kotti panna. Eks seetõttu jääb ka mõni uudis välja, eriti spordis.
Mäletan, kui ükskord Tammeriga jõudsime just puhvetisse, helistati pärast kella 22 ja öeldi, et pool Tallinnat on pime. Damn! Võtsime kesklinnast takso ja tulistasime vuntsiga toimetusse tagasi. Ei mäletagi, kaua lõpuks läks, aga uudis sai korralikult lehte. Üks asi on hilisõhtuste "suurte" uudiste laekumisega alati: pagana hea tunne pärast, kui töö on tehtud ja tulemus on ka OK. Üks selliseid juhtumeid oli siis, kui USA Iraaki ründas (mitte viimasel korral, no mis aasta see oli, ei laksa praegu enam ära). Vähesed tööle jäänud inimesed olid kõik näoli arvutites ja otsisid uut infot. Kell oli vist pärast südaööd. Ei mäleta enam täpselt. Muuli möllas toimetuses ringi nagu noor Timur. Kes otsis infot, kes tõlkis, kes jälgis lihtsalt Soome teleteksti. Sellised "laksud" panevad vere keema ja annavad kõva kogemuse järgmisteks kordadeks. Aeg on näidanud, et neid kogemusi läheb aeg-ajalt vaja, kuigi järjest harvemini.
Noh, Irina, torka...