Kolin

Pean edasipidi blogi wordpressi keskkonnas. Lehva!

Hämmastav – Jason Carter tuleb ise Haapsallu kohale

Ma ei tea, kas see mees kõlab live’is samamoodi, nagu ta kõlab plaatidel, aga praegu pole küll mingit põhjust arvata, et ei kõla (kuigi alati on väga vingete muusikute puhul väike värin sees). Igatahes on lood nii, et reedel esineb Haapsalus Jason Carter. See on nii kõva muusik, et ma lausa võrdleks tema tulekut Haapsallu Robert Planti kunagise kontserdiga. (Muide, mõnes Carteri loos tundub, et just Plant sobiks neid oma üminaga saatma.)
Kontserdi korraldaja saatis just teate, et Carter siin reedel esineb, aga meilis polnud kirjas, kus, mis kell ja kui palju pilet maksab. Eks saab sellegi homseks teada. Tundub, et see on Tallinna Sügisjazziga seotud kontsert ja sellepärast mees siia satub. Liigagi ootamatult.
Ma ei hakka Carterist pikalt rääkima, sest tema muusikat on raske seletada, kui pole kuulnud. Panen siia üles kontserdi korraldaja pressiteate, mis ilmub ka neljapäevases Lääne Elus. Muusikat kuulake aga netist. MySpace’is on piisavalt lugusid, et pilt ette saada. Kirja lõpus on viiteid tema kohta.
www.myspace.com/jasoncarterguitar
www.jasoncarter.net

***

"Ma tean, kuidas lehkavad Mumbai agulid, olen pühkinud oma silmist tolmu Kabulis ja sulanud Lapimaa avarustesse. Olen oodanud metrood Pyongyangis, palvetanud Buhhaara mošeedes ja Maputo kirikutes. Olen mänginud kitarri Mehhiko tequila-baarides, arutanud maailma asju Iiri ja Pakistani ekstremistidega ning raputanud printside ja riigiisade käsi."
Jason Carter

Jason Carter on muusikaline maailmarändur, kellel sammal juba selga ei kasva. Cornwallist pärit kitarrist on pikemalt elanud Londonis, Dubais, Kopenhaagenis ja Helsingis; hetkel asub tema kodu Nîmes'is, Lõuna-Prantsusmaal. Viimase 18 aasta jooksul on kitarrist esinenud enam kui 70 riigis, sealhulgas Usbekistanis, Afganistanis, Iraanis, Põhja-Koreas ja Põhja-Iiri kriisipiirkonnas. Ta on saatnud staare suurtel lavadel ja musitseerinud beduiinide ja pärlipüüdjatega lõkketulevalgel. Ta on esitanud Rodrigo kuulsat kitarrikontserti Soome, Iiri, Suurbritannia ja Venemaa sümfooniaorkestrite ees.
Kuid Jason Carter'i tugevaim külg on tema enda looming. See on unikaalne
sulam ajast ja ruumist ning teel kohatud inimeste elurõõmust ja maailmavalust. Tema instrumentaallood on maailmakogemusest sündinud muusika ja sellisena on see ka tajutav - sügav ja emotsioonidest tulvil.
Jason Carter alustas elektrikitarristina, kuid tema rockikarjäär lõppes koos 80-ndatega. Sedamööda, kuidas süvenes huvi kaugete maade ja väärikate traditsioonide vastu, tekkis kirg katsetada erinevaid stiile, eksootilisi helilaade ja vaba häälestust.
Suurepärase flamenco-kitarri ehitas tema tarvis Hispaania meister Antonio Montero, Iraanis valmistatud udi kinkis talle Saudi Araabia kultuuriminister isiklikult. Armastus nende kahe vastu kestab, kuid viimaste aastate vaieldamatu
lemmik ja inspiratsiooniallikas on suursugune harf-kitarr, mille professionaalsel tasemel valdajaid leidub kontrollimata andmetel maailmas vaid 20-30. Sellele
pillile kirjutatud lugudest on valmimas Jason Carter'i järgmine heliplaat – arvult 15. – ning valdavalt neist koosneb ka tema Eesti-kava.

Taas üks maja põles

Ilus puust linnake on meil küll, aga see puu põleb liiga hästi. Umbes tund aega tagasi põles maja Wiedemanni ja Ehte tänava nurgal. Inimesed saadi kõik majast välja, aga kutsa sai vingumürgituse. Kui ära tulin, siis parameedikud andsid talle hapnikku, aga arvasid, et ega ta ellu jää.
Majaelanikke oli õue peal palju. Omavahelistest vestlustest sain aru, et keegi elanikest oli maja ise põlema pannud. Oli see nii või mitte, aga suur tragöödia jälle inimeste jaoks.

Kanteri-Rebase tiim kavaldas iseennast üle

MMiga seoses on mul kahju paarist asjast, mille hulka ei kuulu Kanteri esinemine. Arvan, et Kanterile tuleb see kasuks, et tagapool olla. Nende tiim muutus juba pealetükkivaks ja Kanterit esitleti nagu mitmekordset olümpiavõitjat ning suurt legendi. Vara veel. Kõik need "imekettad" ja raamatud tegid tast kaubamärgi, mida ta võib ju natuke ollagi, aga siiski oli liiga vara kõiki kuldmedaleid oma kotti ajada. Samuti oli arusaamatu hiljutine Ameerika-turnee, mida reklaamiti kui maailmarekordi püstitamise turneed. Selline nui neljaks ettevõtmine oli imelik, seda enam, et mindi alt. Imelik, miks oli vaja maailmale kuulutada, et "nüüd teeme ära!". Manager Raul Rebane võinuks ju meediaspetsialistina teada, mis tähendab rahva ootuste liiga kõrgeks ajamine. Seda enam, et Kanter on natuke õrnake ja võtab kaotust südamesse. Võibki olla, et enim kanntab Kanter ise, mitte tema pöidlahoidjad. Igatahes võib nüüd Kanteri väga ambitsioonika tiimi nime ümber nimetada 75plussist 65plussiks. Vähemalt mõneks ajaks.
Ses mõttes on Alekna väga mõnus mees - treenib vaikselt, räägib vähe, seekord läks temagi alt, aga mis seal ikka. Inimesena suurepärane näide tõsisest spordimehest.
Kahju on mul aga Tammertist, kes on Aleknaga sarnane. Sass väärinuks finaalis heitmist kas või lahkumisetenduse andmiseks tema fännidele, kelle hulka kuulun ka ise. Ega ta ilmselt enam pikalt tippspordiga tegele. Aga pole hullu, mu kodukandi poiss, keda tema vennaga õlut juues sai võileibade järele saadetud (ta oli ikka väga pisike), on tagant tulemas. Märt Israelis on sisu ja tahtmist küll.
Margus Hunt, kes ka Karksi-Nuiast, on ilmselt kettaheite jaoks kadunud, aga mine sa tea. Naljakas, et ka teda tean ajast, mil ta oli nii umbes viieaastane. Sai poissi süles kantud ja põlve peal hoitud. Oli natuke arglik ja hea kasvatusega laps. Tal on tore õde ja ema. Nüüd võtaks Margus mind nagu pambu sülle, selline jõujuurikas.
Kahju on ka Pahapillist, kes suudab end tihti ületada. Ta väärinuks kindlasti kohta esikuuikus.
Kes meil siis veel jäänud on, kellelt medalit oodata? Äkki Ksenja plahvatab, kuigi seal seltskonnas on vist raske medalile jõuda.

Üks kivi jälle südamelt ära

Neli päeva pärast Augustibluusi on möödunud puhkusemeeleolus. Esmaspäeval oli veel tööpäev, aga siis meenus kellelegi, et neljapäeval on ju püha ja leht ei ilmu, mis tähendas kahte vaba päeva. Väga õigel ajal, sest sain kogu eilse päeva raamatut parandada. Täna saatsingi teksti korrektuuri.
Olin hädas pealkirjaga, aga täna hommikul kargas pähe täpselt see, mis raamatu sisu kõige paremini kirjeldab - "Head pahad poisid". Kuna raamat räägib murdeealistest poistest, kes - nagu kõik inimesed - on muidu head ja toredad, aga vanuse iseärasuste tõttu satuvad vahel olukordadesse, mis kõik tagurpidi keerab.
Raamatu kolm tegelast seiklesid ka eelmises raamatus, ainult et nad on umbes kolm aastat vanemaks saanud. Uus raamat on seikluslikum. Selline, nagu üks poisteraamat minu arvates võiks olla. On sõprust, petmist, alatust, karmi kaklust, hoolimist.
Raamat on kokkuvõttes väljamõeldis, aga see koosneb paljudest väikestest seikadest, mis on tõestisündinud. Paar kohta on sellised, mis on juhtunud, aga pole välja viinud täpselt sellise lahenduseni nagu raamatus kirjas.
Tegelased on ka uues raamatus päriselt olemas, aga loomulikult pole nad üks ühele võrreldavad nende poistega, kellega lapsepõlves läbi käisin. Osa on pärisnimedega (eesnimega), osa natuke muudetud nimega, aga kes mu kodukandis tollal elanud, see tunneb ehk prototüübi ära.
Olen seda raamatut päris palju muutnud. Kirjutasin enamiku sellest valmis Indias. Kui olin juba finaalini jõudmas, otsustasin suure osa ringi kirjutada. Aga see oli hea otsus, kuigi jube tüütu oli uuesti kirjutada.
Päris palju muutsin ka pärast toimetaja esimest lugemist. Kätlin pani tähele asju, mida ise ei märganud. Ka see tuli kasuks. Uut raamatut kirjutama asudes olen jälle targem ja tean paremini, millele keskenduda ja mida vältida.
Tahaks selle raamatu ka ise kujundada. Ott joonistab kaanepildi, kui ta aega leiab.

Augustibluus algas hästi

Augustibluusi esimene päev oli väga vinge. Ilm oli natukene jahe, aga tegelikult täitsa paras. Vihma enam ei tulnud ja täna on ilm suurepärane. Satelliidipildid näitavat ka täna päevaks ilusat ja selget ilma. Rahvast oli üllatavalt palju. Arvasin, et reedel ei viitsi mujalt tulijad end kohale veel vedada, aga lossihoov oli korralikult täis. Nikolaj mängis esimese esinejana Rootsiturul. Hoiatasin teda igaks juhuks, et äkki tuleb vähe publikut, aga vähemalt kontserdi esimeses pooles olid kõik istekohad hõivatud ja hulk seisjaidki oli.
Nikolaj Tallinna kontsert läks neljapäeval ka väga hästi. Pidi mängima kella poole kümneni, aga mängis ligi poole kaheni öösel. Ta on siin koos perega. Lapsed vaimustusid luikedest ja partidest ja poiss püüdis kala. Tunduvad väga rahul olevat. Ta naine on jaapanlanna. Lapsed räägivad vahel emaga jaapani keeles, loomulikult on põhikeel taani keel, aga natuke oskavad vene keelt ka. Nikolaj räägib vene keelt puhtalt ja sutsu jaapanit. Lahe perekond. Näitasin neile eile linna. End turistina tundes oli Haapsalus päris imelik ringi kõndida. Nii paljudes kohtades on tänavad üles kaevatud, promenaad on remondis - muudkui seleta, mis meil siin toimub.

Särata algus

Tappev palavus on õhust kadunud ja algas uus nädal. Halb uudis see, et üks reporter läks ära ja teine pole veel laekunud, mistõttu tuli eile ja tuleb ka täna lehte kahekesi teha. Eks saab hakkama. Suuremad probleemid on ilmaga, et see reedel algavat Augustibluusi ära ei rikuks. Loodetavasti on sajud enne ära ja nädalavahetuseks kisub jälle ilusamaks.
Hea on see, et eelmise nädala uudised ja arvamuslood linnapeakandidaatidest on poliitikuid ärgitanud ja laupäevaks tuleb sel teemal veel lugusid. IRL tõstis pead ja Keskerakond teeb oma mehe valiku ka reedel. Eks seda oligi arvata, et nüüd läheb lahti.
Eile astusin arusaamatul põhjusel kahest rattapoest läbi. Jäid ette. Pole plaanis vastu talve ratast osta, aga ühe ratta peale hakkas küll suu vett jooksma. Nn custom ratas. Väga ilus ja kvaliteetne. Tuleb käed eemal hoida, pole mingit mõtet raha raisata. Haapsalus on ratas hea, aga seni pole sellest puudust tundnud. Vahemaad ratta jaoks vaat et liiga lühikesed.
Muud polegi siin juhtunud. Lähen nüüd tööle, täna küll mitte eriti hea meelega, aga seda enam tuleb kohe end liigutama hakata.

Süttis jälle

Vaatasin aiast, et Suur-Lossi 17 maja süttis uuesti. Suitsu tõusis, mitte väga palju, aga nähtavalt. Helistasin päästeteenistusse, aga keegi oli ilmselt ka just helistanud ja tuletõrjeauto oli hetk tagasi välja sõitnud. Ju on vanad kolded uuesti lõkkele löönud. Eile õhtul käidi ka veel järelkustutamas.

Õuduste linn Haapsalu

Sain just meeldiva kõne. Tarmo teatas, et leidis auto, millega tema juurest 12 kasti raamatuid tasuta raamatute laadale ära viia. Ärkasin siin veel ja tahtsin Maru-Liisu autoga varsti minna, aga nüüd polegi vaja ilusat hommikut tassimisele raisata. Tohutu kergendus, kuigi just ilus pole, et teised minu korraldatud jama klaarivad.
Eile käisin raamatulaadalt läbi. Ega neid raamatuid seal just palju olnud. Täna saavad siis täiendust. Arvan, et Tarmo juurest lisandub sama palju teoseid, kui seal eile üldse kokku oli. Täna külastab laata kindlasti rohkem inimesi, eile huvilisi oli, aga kardan, et nurgatagust laadaplatsi ei leitud veel üles või läks inimeste aur peatänaval kondamisele.
Jõlkusin eile Valge Daami päevadel terve päeva kella poole kolmest keskööni. Käisime Maru-Liisuga etendust ka vaatamas. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mulle jättis eelmisel aastal see parema mulje. Äkki oli asi ka selles, et tuttavat asja teist korda vaadates ei tundu enam nii huvitav. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka sissejuhatus nii pikk. Küll venis, rahvas niheles ja ootas, millal asjaks läheb. Mikritega oli ka probleeme. Mõnel korral krõpsusid ja tekst läks kaduma, aga eks see ole vabaõhuetenduse omapära, et kõike võib juhtuda. Aplaus oli pärast küll julgustavalt tugev, nii et hullu polnud.
Üks asi jäi küll kripeldama. Taevas oli täiskuu ja tahtsime valget daami vaadata, aga selgus, et daami ilmumine jäi etenduse toimumise aja sisse. Ja kui tahaks homme või pühapäeval minna vaatama, siis ka ei saa, sest siis on jälle etendus ja kogu ala on kinni. Isegi kui uuesti pileti ostaks, ei pääseks sellesse kohta, kust daami näeb, sest see on etenduse "tagala" ja segaks näitlejaid.
Ei oskagi öelda, kuidas oleks seda saanud teistmoodi korraldada. Võib-olla oleks pidanud etendust hiljem alustama (varem ei saaks, sest siis on liiga valge ja valgustus ei pääseks mõjule). Paljud inimesed tulevad ju Haapsallu päris valget daami vaatama, mitte ainult etenduse pärast. Saime vallil kokku Andres Raidi, Urmas-Olen-Juba-Linnapea-Suklese ja Piret Allik-Sassiga. Nad täheldasid ka sama probleemi.
Muu melu oli muidu ok. Rahvast liiga palju polnud, parasjagu. Täna on kindlasti palju rohkem, sest mujalt Eestist tullakse ikka puhkepäeval.
Eile kohtusin Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanemi ja Raivo Murdega. Esimesed kaks esinesid raamatulaadal. Peale meie Tarmoga oli veel neli-viis inimest kuulamas. Jälle pidin vastama küsimustele Haapsalu elu kohta. Et kuidas siin elada on ja kas oled rahul? Külalised alati ise ohkavad: oh, kui mõnus teil siin! Ja siis küsivad, kas mul on mõnus. Ahoi, ristirahvas, ilgelt jama on: kole puulinn, mida ümbritseb märg vesi, linnud on nagu lendavad dinosaurused, kes söövad väikseid lapsi ja teedel magama jäänud joodikuid, kümnete tööstusettevõtete korstnate mürgine suits langeb õhtuti tänavatele, tuhanded autod kihutavad teedel ja sõidavad jalakäijate ülekäigurajal üle eakatest jalutajatest, põgenevad sündmuskohalt ja lähevad piiskopilinnuse sisehoovi õlut jooma... Ja nii kogu aeg.
Tänaseks suuri plaane pole. Õhtul peaks minema Drivenit kuulama. Eks neid ole kuulatud ka, aga akustiliselt mitte, nagu tänane kontsert.
Kui siin igav hakkab, siis sõidame võib-olla Lihulasse keskaja päevadele. Või ei sõida.