Lammas lipsu taga, Selma vigastatud ja kadunud

Eilne päev lõppes hästi, aga tänane mitte väga. Tegin eile sõpradele lambapraadi. Tahtsin teha Lähis-Ida stiilis lammast, aga päris nii see välja ei kukkunud, sest Haapsalust pole saada õigeid maitseaineid ja veel vähem on saada värsket "rohtu". Näiteks pole ma leidnud tavalist chillit. Puudub. Kõige läheb maitseaine oli mingi segu, mis kandis nime "tuline maitseaine" või midagi taolist. Seal oli sees ka kuivatatud sibul ja küüslauk, aga damn, ma ei taha neid, sest kasutan ju värsket sibulat ja küüslauku niikuinii. Värkse tüümian oli poes nii haleda näoga, et kahju hakkas tast. Lehed peaaegu puudusid, varred olid puised ja jämedad, nagu kadakat näriks.
Tellisime kambakesi ühe lamba. Liha ettevalmistamine ja lõikumine võttis üle tunni, küll on ebameeldiv töö. Lammas oli noor ja praktiliselt rasvata. See oli üks peamisi põhjusi, miks toit ei tulnud Lähis-Ida stiilis. Mäletan, kuidas Mohammedi naine tegi Bagdadis meile lammast kartuli ja porgandiga. Ostsime lamba tänavalt, see oli sealsamas hoovis tapetud. Toit ujus rasva sees. Aga see rasv ei maitsenud üldse halvasti, sest oli värskete vürtsidega maitsestatud.
Samas tuleb lambarasvaga seoses meelde ka ebameeldiv maitseelamus. Ala ostis ühes tänavarestos sütel tehtud lammast, endale võttis eraldi rasvatükid, mis olid vardasse aetud ja natuke krõbedaks kuumutatud. See on Jordaanias ja mujal sealkandis armastatud toit. Eriti mehed armastavad lambarasvaga maiustatud. Sõin Ala varda otsast ainult ühe tüki ja ma pidin... teadagi mida tegema. See maitse oli õudne. Õudne minu jaoks, nende jaoks muidugi mitte. See oli puhas lambakasukas. Võiks isegi öelda märg kasukas. Eks ikka ole eri kultuurides enda omapärad ja harjumused. Nemad ei suuda meie kilusid süüa, hapukapsast rääkimata.
Meie lammas kukkus aga välja õrnalt piprane, tüümianihõnguline, küüslaugune ja kohati ka natuke magus (sellele aitas kaasa kuivatud ploom). Mulle tegelikult meeldis, sest ükski maitse ei domineerinud. Olen harjunud küll palju piprasemat toitu sööma, aga kuna sööjaid olid palju, siis ei riskinud oma maitset peale suruda. Kartul, porgand ja küüslauk olid ohtras oliiviõlis pehmeks küpsenud, õrnalt rosmariini ja küüslaugused. Kah ükski maitse üksi üle ei löönud. Ahjaa, riisi tegin ka, ingveriga. See ei kukkunud päris nii välja, nagu oleks tahtnud. Ajast jäi puudu. Tegin riisi keetmata. Valasin kuuma veel peale ja jätsin kaane alla niisama seisma. Siis panin ahju, kus ta oleks pidanud veel natuke seisma, aga muu toit sai valmis, sõbrad olid laua ääres ootamas. Riis jäi natuke liiga krõbedaks, kuigi oli väga sõmer. Krõbedaks ta pidigi jääma, aga mitte nii kõvaks. Maitse oli aga väga hea, kuigi ingverit oleks võinud veelgi rohkem panna. Sellest loobusin jälle teiste pärast, sest ingver paljudele ei meeldi. Kõrvale jõime Tshiili Merlot'd ja vist oli Hispaania Shiraz. Väga tummised ja lamba kõrvale sobivad. Lõpetasime koogi, kvaliteetbrändi ja kohviga. Lihtsalt suurepärane.
Seega lõppes päev kenasti. Täna aga nii hästi ei läinud. Lasin Muri õue ja pärast teda sisse lastes leidsin välisukse kohal turnimas Selma. Kräunus hirmsasti ja ei julgenud alla tulla. Tahtsin ta alla tõsta, aga ta ei lasknud. Läbi suure häda sai ta ise mööda metsviinapuu oksi kuidagi alla tulnud. Kui tal häda poleks olnud, siis ta poleks nii suurt vaeva näinud. Täitsa kahju oli tast, aga ma ei tahtnud teda segada, sest ta on poolmetsik kass ja tal tuleb lasta teha nii, nagu ta tahab.
Tuppa jõudes aga märkasin, et ta hoiab üht tagumist jalga õhus. Ja kohe põgenes ta tugitooli taha, pai ei lasknud teha. Tavaliselt tahab ta natuke hellitamist, kui õuest tuleb, nüüd varjus kohe. Ja kaduski maja peale ära. Kutsusin hulka aega, käisin lahtised toad läbi, pole. Panin talle konservi, lootuses, et selle lõhn ta välja meelitab, aga ei midagi. Ikka kadunud. Päris mure ta pärast. Ei saa vaadata ka, mis tal siis käpaga lahti on. Äkki on autolt löögi saanud ja on muud häda ka, kuigi väliselt ei paistnud. Samas võivad ju sisemised vigastused olla. Majas on igasugu asju, mille taha ja alla saab peituda, ju ta kuskil seal siis vaikselt põeb. Loodan, et homme või esmaspäeval tuleb ta välja, siis saaks arsti juurde minna.
Homme on meil Lääne Elu jõulupidu. Pidu algab Pärnu kontserdimajas muusika kuulamisega ja pärast on väike istumine kuskil. Õhtul Haapsallu tagasi. Siis jääb veel üks tööpäev ja tuleb natuke jõulupuhkust. Lehte on hulk lugusid ette kirjutatud ja aastavahetuse leht on enam-vähem koos. Teisipäevase siseküljed ka.
Raamatumüük on siin Haapsalus läinud väga hästi. Tõin toimetusse mõned pakid raamatuid, üks pakk on veel alles. See tähendab, et nädalaga on käest ostetud keskmiselt 4-5 raamatut päevas. Või vist ikka tuleb isegi rohkem. Mõned raamatud sain tasuta jagamiseks ja need on ka muidugi läinud. Aivo Paljasmaa on olnud hea päkapikk. Andsin talle raamatu ja varsti tuli tagasi, raha näpus. Keegi oli teda tänaval raamatuga näinud ja tahtis ka. Ja järgmine päev oli jälle kohal ning ostis veel ühe. Ta on nagu liikuv reklaampost :).
Tänases Päevalehes on raamatust väike arvustus. Panin selle blogisse poisteraamat.wordpress.com üles. Koondangi sinna raamatuga seotud asju. Tuleval teisipäeval peaks Lääne Elus ilmuma ka Wimbergi arvustus. Teisipäevane leht tulebki üsna kirjandusekeskne. Seal on ka Aidi Valliku raamatu arvustus ja ise kirjutan Peep Ehasalu ja tema poja ühiselt tehtud raamatust. Pildid on sinna joonistanud Andres Varustin, väga ägedad pildid. Olen ainult esikaant näinud, aga see oli juba lahe. Peep on natuke Haapsaluga seotud, seepärast kirjutangi. Ehk tuleb abiks raamatu müümisel, sest ega kirjastused ju reklaamile palju raha kuluta. Minugi raamatule pole tehtud rohkem reklaami, kui ise olen teinud, kuigi Päevalehe kirjastusel on selleks kanalid olemas. Näis, ehk veel reklaamivad mingil moel. Praegusel ajal on väga raske raamatuid nähtavaks teha, sest pakkumine ületab nõudlust. Kirjandust on igasugust, tippu jõuavad millegipärast elulood ja kokaraamatud. Elulugude puhul ei saa rääkida just tõsisest kirjandusest, kuigi ei väida, nagu selliste raamatute tegemine oleks lihtne. Igatahes on neid meil ilmunud viimasel ajal kamaluga, aga näha on, et on kiirustatud või siis pole peategelasega klappi olnud, ülesehitus on hüplik jne. Töö on töö, ka retseptide kogumite kirjastamine on vaevarikas. Vist, ega ma tea ka.