Oma sisemerega uus kodu

Tegin nüüd seda, mida olen mõnda aega plaaninud. Leidsin endale uue elupaiga. Üürin suurest eramajast poolt. Koht on väga mõnus, väikemajade rajoonis. Kolm tuba ja suur aed. Oli variant ka odavamat ja väiksemat kohta võtta, aga määravaks sai... Eh, kass. Ma ei saa talle seda teha, et viin pärast kolme kuud tagasi kuhugi ühetoalisse paneelmajja vangistusse. Ta on aiasjooksmisega ja suure koduga juba nii harjunud, et ilmselt näriks ta mul öösel une pealt kõri läbi, kui peaks taas niiöelda kapis elama.
Sadama 5st on muidugi kahju ära kolida, aga talvel saabub ka maja esimesele korrusele talv. Ja kuna talv on meil pikk, siis ka ebamugavused kestavad kaua. Kahju on ka sellest, et meri jääb nüüd kaugemale, aga tühja sest, talvel on meri niikuinii üks valge väli. Kui päris külma ikka tuleb. Samas on mul uues kohas oma väike meri. Väravaesine kõnnitee ujub seal kogu aeg. Linn võiks selle tänava käidavaks teha. Mul oleks niikuinii kasu sees, aga see tänav on olnud läbi aegade mülgas. Sealt käivad tädikesed turul ja surnuaias. Elasin kunagi sealsamas kõrval. See oli üle 10 aasta tagasi, aga selle aja jooksul pole midagi muutunud. Pigem on hullemaks läinud.
Uus koht tundub olevat siiski väga mõnus. Aed on suur ja privaatne. Suvel saan lõpuks Päevalehest kingituseks saadud võrkkiige sinna üles panna. Nii et kõik läheb võrkkiigeldes, ehk vasakule ja paremale, mitte üles ja alla...