Saddam elab, teadagi...

Saddam Hussein oli üks vastuoline taat. Kui läinud, siis läinud... 2004. aasta jaanuaris kohtusin Bagdadis Saddami lapsepõlvesõbraga. Teab mis tõde ma talt ei kuulnud, kuid kui keegi viitsib võrrelda tema juttu ametliku "Saddami ajalooga", siis seal on mõned erinevused. Ma ei usu kumbagi. Ühe on koostatud amid, teise tema kodukandipoiss. Mõlematel on põhjust olla erapoolik. Aga mulle meeldivad otseallikad rohkem kui "satelliidifotod".
Arvan, et ta pole enam elus, sest viimati kohtudes oli ta väga haige. Igatahes pojad olid mures, et isa enam kauaks pole. Kahjuks ei tea, kuidas asjalood on. Tema uhkus oli imekspandav ja tema sõbralikkus võõra kahvanäo vastu imetletav. Peace anyway, vana Nouri!
Jaanuar 2004, Bagdad.
64-aastane Nouri Al-Azawi elab Bagdadi Dora linnaosa äärealal. See on tuntud Saddam Husseini pooldajate kantsina.
Nouri kuulub samuti eksdiktaatori pooldajate hulka, kuid ta ei ülista teda pimesi, nagu seda teevad väga paljud iraaklased, kes praeguse eluga rahul ei ole. Ta teab Saddamist rohkem kui paljud teised tema rahvuskaaslased, sest kasvas koos temaga Tikritis üles.
Nouri on endine ohvitser, sirge selja ja uhke peahoiakuga. Koduväravas mind vastu võttes kannab ta Iraagi traditsioonilisi riideid. Tema tagasihoidliku maja külalisteruum on puhas ning kaetud kaunite vaipadega.
Nouri kolm poega Sapaah (33), Wathaq (27) ja Mahmud (21) katavad kärmelt väikse laua puuviljade, maiustuste ja teega ning vaatavad aupaklikult isa poole. Isa räägib Saddamist ja poegadele ilmselt meeldib seda kuulata. Nouri pojad on paadunud Saddami ülistajad ega usu sõnagi ameeriklaste juttu tema tabamisest.
“Saddam Hussein ei saa olla argpüks, nagu ameeriklased seda näitasid,” ütleb vanim poeg Sapaah. “Kui Bagdadi eeslinnas olid lahingud, tuli ta kesklinnas rahva sekka. Temasugune vapper inimene ei saanud urus peidus istuda, peale selle on ta laiaõlgne ja suur mees, kes poleks nii väiksesse auku mahtunudki:”
Isa katkestab Sapaahi tulise kõne käeliigutusega. Talle ei meeldi liialdused ja liigne emotsionaalne suhtumine Saddami ja tema tabamisse. “Me ei tea ju täpselt keegi, kas see ikka oli Saddam, kes tabati,” lausub Nouri. “Ilmselt ta oli, aga rahvas usub, mida ise tahab.”
Nouri sõnul polnud ta Saddamiga lapsepõlves suur sõber. Nad elasid Tikriti kandis lähestikku, vahel mängisid koos. “Temas polnud mitte midagi erilist. Aga tal oli lapsena raske elu. Tal ei olnud isa ja ema, kes oleks temast hoolinud: Ta oli üksi. Eks see jättis oma jälje.”
“Saddami isa oli väga haige,” meenutab Nouri. “Minu mäletamist mööda oli tal vähk ning seetõttu ta suri. Ema abiellus uuesti, poiss aga vihkas oma kasuisa. Ta ei rääkinud temast kunagi midagi head.”
Noor Saddam lahkus varakult ema perest ja läks Bagdadi, kus ta alustas õpinguid. “Ta hakkas väga palju lugema, õppis palju, teda peeti oma vanuse kohta tavalisest haritumaks.”
Nouri sõnul hoolitses Saddami eest vaid onu. “Saddami onu teenis Iraagi armees ja levitas sotsialismi ja muud sellist, mille eest pani valitsus ta kaheks aastaks vanglasse.”
14-aastasena tagasi Tikritisse tulles võttis Saddamiga ühendust Araabia Sotsialistlik Baath'i partei, kes oli teda tähele pannud. “Sa oled hea mees, kuid sa pole keegi. Me oleme valmis sind toetama, aga selleks pead sa meie heaks midagi tegema,” räägib Nouri partei tehtud pakkumisest. “Me tahame, et sa kellegi tapaksid, ütlesid nad Saddamile.”
Saddami märklauaks oli määratud Baath'i partei üks liidritest, kellest lugu ei peetud. “Ta oli väga halb inimene.”
Leiti, et Saddam on parim isik mehe kõrvaldamiseks. “Ja Saddam tappis ta, olles ise alles 14-aastane.”
Nouri sõnul saigi sellest alguse Husseini kiire tee tippu. “Temast räägiti rahva seas palju kui julgest ja targast noorukist.”
Saddam pääses kohtust karistuseta, sest Nouri sõnul ähvardati kohtunikku tappa. “Saddamist sai staar, parteis mõisteti, et ta on õige liider.”
Aastaid hiljem, 1959, kui Saddamil oli oma mõttekaaslastest loodud grupp, püüdsid nad tappa Iraagi tollast liidrit Abidlil Karim Kassmit (ingliskeelsetes ametlikes biograafiates on tema nime kirjapilt Abdul Karim Qassim - I.S). Kassm sai ainult viga, ihukaitsjad haavasid Saddami jalga.
Saddam, kes kasutas sel ajal nime Mohammed Sakir ehk Pistrik, käis siis veel keskkoolis. “Kogu kool rääkis, kuidas Saddam tahtis tappa presidenti - mõelge!”
Et karistusest pääseda, põgenes Saddam Süüriasse, sealt edasi Egiptusesse, kus ta edasi õppis.
Nouri sõnul on sellest ajast rahva seas palju kuulujutte, nagu oleks CIA Saddami agendiks värvanud. “Igatahes teda jälgiti pidevalt.”
1964. aastal tagasi Bagdadi jõudes pandi Saddam vangi, kust parteikaaslased tal kolm aastat hiljem põgeneda aitasid.
Nouri sõnul käitus Saddam riigimehelikult, sõitis maal palju ringi ja kohtus inimestega. Tal oli mõttekaaslasi armee juhtide seas, kes olid samuti pärit Tikritist. Nad panid kokku plaani rünnata presidendipaleed. “Iraagi liidriks sai üheksaks aastaks Saddami sugulane Ahmed Hassan Al-Baker ning Hussein määrati peaministriks.”
Nouri sõnul pani Saddam kokku grupi Hanin, mis hakkas võitlema kõigiga, kes olid tema vastu. “Kes sõna ei kuulanud, tapeti,” teab Nouri. “Palju asju juhtus sel ajal, kõik võitlesid omavahel, kõik tahtsid iga hinna eest valitsema pääseda. Saddam kasutas sel ajal palju oma raudset kätt.”
Siis saabus Nouri sõnul raske aeg. Iraan toetas Iraagi kurde, kes võitlesid valitsuse vastu. “Saddam oli juba kuulsam ja sisuliselt ka tähtsam mees kui president. Saddam võitles julmalt kurdide ja ‰iiitide vastu ning näitas oma võimu. 1979. aastal esines president Ahmed Hassan Al-Baker televisioonis ja ütles: ma olen liialt nõrk riiki juhtima, mistõttu annan võimu üle Saddam Husseinile.”
“Selline oli Saddami liidriks kujunemise tee,” lausub Nouri. “Ja siis tuli Iraagi-Iraani sõda, rahva rahulolematus, tapmised, vahistamised, terror, mis ongi teinud Saddamist kurjuse kehastuse. Ta ei olnud tegelikult selline lapsepõlves, võim muutis ta kurjaks ja julmaks. Ma ei taha tema kohta midagi halba öelda, aga ma ei saa teda ka täielikult hukka mõista.”
Ta mõistab aga hukka tuhandete kurdide mõrvamise ja keemiarelva kasutamise oma rahva vastu. “Selle eest on ta vastutav. Liidrina on ta vastutav. Saddam ütles kurdi liidritele, et kuna teie seas on palju valitsusvastaseid, siis anname teile võimaluse maalt lahkuda. Kui te seda ei tee, hakkame pommitama. Kurdid keeldusid lahkumast. Võib-olla tema armee kindralid läksid ka liiale, kuid käsu said nad kindlasti Saddamilt.”
Nouri sõnul oleks tuhanded ohvrid ja Saddami muutumine julmaks diktaatoriks jäänud olemata, kui poleks olnud sõda Iraaniga. “Mul on selle kohta oma arvamus. USA-l oli vaja, et nii meie kui ka Iraan oleksime võimalikult nõrgad. Meil on palju naftat ja USA ilmselt kartis, et kaks muslimiriiki saavad maailmas liiga tugevaks ning rikkaks. Seepärast tõugati meid sõtta. 1979. aastal oli riigipangas 70 miljardit dollarit vaba raha, me olime juba rikkad.”
Kas Saddam hoolis enne sõda oma inimestest rohkem kui sõja ajal ja pärast seda? “Jah, ta hoolis inimestest. Kui ta oli peaminister, võttis ta vahel päevas vastu üle 200 inimese. Andis neile raha või maja: Inimesed armastasid teda seepärast,” ütleb Nouri.
Nouri saadab mind väravani, pigistab tugevalt mu kätt ja asetab siis oma käe endale südamele. See on iraaklaste kaunis komme. Nouri võtab taskust mustadest kividest palvekee ja surub mulle pihku. Kee on magusalt lõhnastatud.
Ta jääb väravasse ja lehvitab, kuni keerame autoga kõrvaltänavasse. Nii saadavad külalist ära kõik iraaklased, kellega olen Bagdadis kohtunud. See on südantsoojendav ja ilus.