Kui jääd juutide hammasrataste vahele…

Ettearvamatud takistused Lähis-Idas reisides on ootuspärased, kuid selliseid viperusi, kui viimasel reisil, poleks osanud oodata.
Olen Jordaaniat, Süüriat ja Liibanoni külastanud päris mitmel korral. Jordaaniat läbinud ehk seitsmel-kaheksal korral, Süüriat võib-olla neli korda, ei mäletagi enam. Aga mitte kordagi pole käinud Iisraelis ja Palestiina aladel. Ja õigesti olen teinud, sinna ei taha ka enam tagasi minna.
Kaalusin reisi planeerides võimalust, et alustan Liibanonist, liigun läbi Süüria Jordaaniasse ja sealt üle Jordani jõe Iisraeli. Kuna enamik aega tahtsin veeta Iisraelis ning et mitte sattuda ajahätta ja vajadusel näpistada päevi Liibanonis oleku arvelt (kus olid vähem tööd teha), siis valisin vastupidise teekonna. Kahjuks.
Kõik, kes Iisraelis käinud, teavad selle riigi omapärasid. Piirikontroll on ülitõhus. Terrorioht on suur ja see tuleb viia miinimumini, arusaadav. Tel Avivis Ben Gurioni lennuväljal kulus kolmveerand tundi mu isiku ja passi kontrolliks. Tülikas, aga mööndustega mõistetav. Templit passi ei löödud, et saaksin edasi sõita araabiamaadesse, kuhu Iisraeli templiga sisse ei pääse. Tore.
Kui hakkasin riigist lahkuma, valisin kohalike sõnu uskudes vale piiripunkti. Mulle öeldi, et ka sealt punktist saab Jordaania viisa, kuid kahjuks mitte. Allenby piiripunkt (jordaanlastele King Husseini piiripunkt) Surnumere põhjatipus on mõeldud peamiselt Iisraelis ja Jordaanias elavatele palestiinlastele. Okei, minu viga, kuigi päevi hiljem samast piiripunktist tagasi Iisraeli saabudes väitis üks sealne piirivalvur, et sealt siiski saab viisat, võta sa nüüd kinni…
Jordaania piirivalvurid olid väga mõistvad ja toredad. Rääkisime alates jalgpallist ja lõpetades Eesti kui neile täiesti tundmatu paigaga. Saabusin piirilt tagasi Iisraeli poolele.
Siis hakkas trall. Veetsin kokku üle kolme tunni, teadmata, kas mind lastakse tagasi Iisraeli. Ometi olin just tunnike tagasi sealt lahkunud. Miks mul on passis vanad Süüria, Jordaania ja Liibanoni viisad? Mis ma seal tegin, eriti Süürias? Kas mul on Süürias tuttavaid? Kas mul on Jordaanias tuttavaid? Kus ma töötan? Ja veel palju sellelaadseid küsimusi.
Kuna mult nõuti Beirutist-Prahasse ja sealt Tallinnasse väljuva lennuki piletite näitamist, siis kohmitsesin kotis ning piirivalvur märkas mu pressikaarti. Ega ma sellega seal vehkida ei tahtnud, aga kahjuks juhtus nii. Selgitasin siis, et olen ajakirjanik jah ja minu töö on selline, et pean palju ringi sõitma ning seepärast olen ka Jordaanias, Süürias ja Liibanonis palju käinud. Ei mõjunud. Selgitasin, et väljusin täna teie riigist ja mind on kord juba siia sama passiga sisse lastud, mis siis just nüüd juhtus, et ma tagasi ei saa? Ei midagi. Tagatipuks võeti mu taskus olevatelt isiklikelt asjadelt proove. Hõõruti tulemasinat ja Iisraeli turismikaarti mingi toruga ning selle otsa omakorda arvutiga ühendatud masina pinna vastu. Ekraanile jooksid numbrid ja sõnad, mida ma ei mõistnud. Tegemist oli analüsaatoriga, mis teeb kindlaks, kas mu kätel on olnud püssirohu või lõhkeainete jälgi. Võib-olla olen käsi vahepeal pesnud, aga taskus olevatel isiklikel asjadel on pikem mälu, seepärast keskenduti isiklikele asjadele. Tore, terroristiks ma ei osutud.

Piiripunkt Nablusse sisenemisel.
Kogu selle jama lõpuks jäin maha viimasest bussist, mis suundus Põhja-Iisraeli teise piiripunkti, kuhu ma samal päeval jõudma pidin, et saada sealt Jordaania viisa ja ületada piir. Buss on odav, aga seda lihtsalt polnud. Jäi üle takso. Aga va kavalpead taksojuhid ju teadsid, et ma pean sinna jõudma, kuid minna saan ainult taksoga. Taksosid oli ainult kaks ja juhid olid omavahel semud. Tulemuseks sõit, mis läks maksma 110 dollarit. Kauple end või segaseks, mehed ainult naeravad – hind on selline ja kui palju ärpled, kruvime ülespoolegi. Valikuvõimalust polnud.
Jõudsin Bet Sheani linna lähedal asuvasse piiripunkti kell kuus õhtul. Ja mis ma näen - piiripunkt on suletud. See oleks pidanud olema avatud kella kümneni õhtul, aga suleti pool kuus. Eelmises piiripunktis maha jahmerdatud aeg sai saatuslikuks.
Omatahtsi suvalisel ajal kontroll- ja piiripunktide sulgemine on Iisraelil tavapärane teguviis. Nii saavad nad palestiinlaste elu võimalikult keeruliseks ajada. Juudid ise ju seda piiri ei ületa, sest neid lihtsalt ei lasta Jordaaniasse ega mujale araabia riikidesse.
Kulutasin 50 dollarit linnakese ainukeses hotellis ööbimiseks. Kaubelda ei saanud, hinnakiri on selline ja kõik.
Hommikul olin taas piiripunktis kohal. Ahjaa, Allenby silla piiripunktis oli maalt lahkumise tasu ligi 400 krooni. Ma ju sisuliselt lahkusin maalt ja maksin selle summa juba kord ära. Siis teatati, et seda ma tagasi ei saa. Ei tea küll miks? Ei saa ja kõik. Õnneks kohtusin ühe Ukrainast pärit piiriametnikuga, kes kuuldes, et olen Eestist, hakkas vene keeles rääkima ja aitas mind. Ta sosistas mulle, et mine meie piiripunkti manageri juurde ja küsi teise punkti minekuks kaasa paber, mis tõendab, et oled kord juba selle raha maksnud. “Aga vaata, et sa ei ütle, et kuulsid seda piiriametnikult,” salatses mees. Väga lahe riik – ametlikult saab tegelikult raha tagasi, aga ametlikult üks ametnik just varem ütles, et jääd sellest ilma. Ühesõnaga, kõik need turistid, kellel polnud “tuttavat ukrainlast” varnast võtta, on sellest rahast ilma jäänud.
Kohtusin Allenbys brittidest abielupaariga. Üle keskea paarike oli lahe seltskond. Kui nemad kuulsid, et peavad riigist lahkumise eest maksma sellise summa, läks mees täitsa leili. “Ma tahan teie veidrast riigist võimalikult kiirelt lahkuda ja ma pean selle eest veel maksma ka?!” kurjustas mees.
Abielupaar töötab ühe briti ajakirja jaoks ning kirjutab neile reisilugusid. Mees lubas viimsed kui mõnitamised, ülbitsemised, piiriületuse detailid jms kirja panna. “Nad arvavad, et kogu maailm on nende vastu ja siis mõnitavad sind igal sammul,” võttis reisiajakirjanik juutide käitumise kokku.
Üldiselt oli tal õigus. Nii üleolevat suhtumist kui Iisraelis, pole ma varem kuskil kohanud. Olge valvsad ja kaitske oma piire, kui tahate, aga seda saab teha ka mõistvalt.
Kõikides piiripunktides on põhitööjõud naised. Sellised längus õlgadega, jalgu järel vedavad, halvasti seljas istuvate vormidega noored naised loivavad ringi, ei tee praktiliselt mitte midagi, kisuvad suitsu (viimne kui naispiirivalvur ja tänaval liikunud naissõdur suitsetas), istuvad toolidel rätsepaistes… Iga küsimuse peale nähvavad vastu, käsutavad istuma, uue küsimuse peale võtavad jälle su passi ja hakkavad uurima, mida, miks, kuhu, kellega…
Üks mu piiripunkti kaaskannatajatest, norrakas, ütles tabavalt: “Mujal maailmas on sellises vanuses naised hoolitsetud, neil on oma lahe attitude, nad on parimas eas, nad teavad seda ja kuidagi lahedad. Iisraeli naistest on aga lausa kahju!” Britist ajakirjaniku mõttele vastas ta ka kõnekalt: “Ma ei imesta üldse, miks nad arvavad, et kogu maailm nende vastu on. Nad on kõik selleks teinud, aga nad arvavad, et nendel on õigus ja kogu maailm on valelik.” Nii see vist tõesti on.
Tagasi tulles piiriületuse juurde… Sain siis põhjast Sheikh Husseini punktist Jordaania poolele. Lasin Eestis teha lisapassi ka juhuks, kui Iisrael mu vana passi templiga ära rikub. Uut passi läkski vaja.
Kena, asusin siis teele Süüria poole, pühas rahus, et uues passis Iisraeli templit pole ning saan probleemideta piirilt viisa, nagu tavaliselt olen saanud. Jajah, sain ma jee.
Kuna pass oli uus, siis Süüria piiriametnik sai loomulikult aru, et tulen Iisraelist. Selleks ei pidanudki olema mingi geenius. Aga Süüria on ise loonud viisareeglid, mis ütlevad, et riiki ei pääse need, kelle passis on Iisraeli viisa või tempel, mitte need, kes on Iisraelis käinud. Tean teisi inimesi, kes on samamoodi uue passiga Süüriasse pääsenud. Aga seekord oli teisiti.
Anusin piirivalvurit, et mu lennuk läheb Beirutist, ma ainult läbin mõne tunniga teie riigi ja asi ants. Ei! Minuga koos oli neli ameeriklast, kellel olid viisad olemas, kuid keda samuti riiki ei lastud. Lihtsalt ei lase ja kõik. Raiskasin taas mõttetuid tunde ametnikega jageledes, selle asemel, et saaks tööd teha. Lõpuks tuli ots ringi keerata.
Tagasi Jordaania piiripunktis olles viidi mind sealse manageri juurde. See naeris ja lohutas: “Täna on Süüria tagasi saatnud üle 50 lääneriigi kodaniku ja kell on alles kaks!” Miks? “Pole õrna aimugi, nad lihtsalt teevad mõnikord niimoodi.”
Tuli hakata uut võimalust otsima, kuidas Beirutisse jõuda. Jäi üle Amman-Beirut lennuk. Aga mul polnud enam raha. Paha lugu küll, aga seda reisi enam lubada ei saanud. Ettearvamatult oli elu Jeruusalemmas osutunud metsikult kalliks, umbes nagu Helsingis, kuigi elasin odavaimas hostelis, toitusin tänaval müüdavatest võileibadest jne. Pidin ka Iisraeli piiripunktide vahel sõitmiseks maksma summa, millega ei arvestanud, pluss tarbetu kulutus hotellile. Bet Sheanis sain õnneks odavalt süüa – leidsin ühe türklaste pitsakoha. Väga hea pitsa oli ja kiitsin omanikku taevani. Kõrvust tõstetud omanik istus pärast mu lauda – ta oli türklane, mitte juut. Ta oli peaaegu ainus reisil kohatud inimene, kes teadis midagi Eestist. Aga hästi vähe, ainult seda, mis puudutab Eurovisiooni. Bentonit teadis ta ka. Ilmselt oli mees kõva Eurovisiooni-vaataja.
Ammanis sain lõpuks töökoha sekretäri abiga vahetada Beirut-Praha pileti ümber Tel Aviv-Praha pileti vastu. See aga tähendas, et pidin minema taas Iisraeli. Kas ma tahtsin seda teha? Loomulikult ei.
Taas Allenby piiripunktis olles kulus seekord alla tunni, et Iisraeli pääseda. Küsimusi esitati palju, kuid ilmselgelt oli ametnik heatahtlikum kui eelmisel korral.
Kimasin siis Tel Avivi. Kuna olin igaks juhuks võtnud varuaega juhuks, kui piiril veel jamasid tekib, siis jõudsin Tel Avivi 12 tundi varem. Läksin kiirustamisega liiale ning veetsin suurema osa ajast lennujaamas. Olin nii pagana väsinud, et ei viitsinud mitte linnas hulkuda. Ostsin kioskist kaks raamatut ja tegin olemise nii mõnusaks, kui see üldse sealse lennujaama toolidel võimalik oli. Eriti ei olnud.
Check-in algas neli tundi enne lennuki väljumist. Nii vara sellepärast, et kõik reisijad tuli pulkadeks lahti võtta. Analüüsimasinaga hõõruti üle absoluutselt kõik asjad. Telefon, arvuti, arvutijuhtmed, adapterid, pass, ajalehed, raamatud, hambahari, deodorandipudel, seljakoti välispind ja eriti hoolimalt sisepind, kõik koti taskud. Elevust tekitasid kaks kompsu. Üks karp, milles olid Ammanist ostetud maiustused ning läbipaistev kilekott, milles oli kive meenutavad kitsejuustu pallid. Ostsin kitsejuustu Jordaaniast maalt beduiinidelt. See on maailma parim kitsejuust, täiesti erakordselt hea ning nii head kitsejuustu pole Euroopast kuskilt saada, ka mitte suure raha eest. Nii juustukotti kui ka maiustuste karpi valgustati läbi kaks korda ja neid hõõruti analüüsiasjandusega korduvalt. Ilmselt seepärast, et need olid pärit Jordaaniast ning need olid läbi käinud teiste inimeste kätest. Väike närvikõdi oli ka, ega ma ju ei teadnud, mida need jordaanlased on kätest läbi lasknud, äkki olidki mingi lõhkeaine või püssirohuga kokku puutunud. Iial ei või teada. Igatahes oli üks naispiirivalvuritest nagu õel uss – ta kohe ei suutnud uskuda, et midagi ei leitud. Käis asjad jälle ja uuesti läbi. Seletasin talle küll, et need protseduurid just tehti ära, miks on vaja jälle uuesti alustada. Sain ainult kurja pilgu.
Enne asjade kontrollimist läbisin küsimustevooru. Kuna passitemplitest oli näha, et käisin Jordaanias, siis uuriti minu seotust selle riigiga. Jumal tänatud, et ma oma teist passi enam ei näitand. Seal oli mitu Liibanoni ja Süüria viisat. Igatahes kutsuti kohale mingi pealik, kes oli eriti terava kullipilguga. See võttis mu eraldi ette, kuid kui millestki kinni pole hakata, ega siis ikka ei saa ka midagi teha.
See polnud loomulikult kõik. Eriti naljakaks tegi asja see, et olin lennukist (lennuk oli suht tühi) ainuke reisija, kelle piirivalvur viis taharuumi. Mind kooriti aluspesuni riidest lahti ja katsuti üle. Kõik keha küljest olevad isiklikud asjad valgustati eraldi plastkasti tõstetuna läbi – sõrmused, kell, tulemasin, rihm, riided ja tennised. Seisin nagu narr poolalasti ja ootasin, kuni härrad tegutsevad. Seda protseduuri viis läbi loomulikult meesterahvas.
Kõige selle juures oli üks hea asi. Teised inimesed, kes polnud nii tihedat kontrolli läbinud, pidid läbima veel ühe kadalipu, kus nende asjad läbi valgustati. Mind juhatas aga kontrollinud piiriametnik sellest punktist läbi. Kaasreisijad vaatasid imelikult küll, kui vormirõivas mehe saatel neist möödusin.
Vaat siis selline riik on Iisrael.