Indiast igatsusega

Homme on meil viimane taispaev. Eks ongi juba aeg, kodu ja suda kutsub. Laane Elu kolleegid on vist end hulluks rabanud ja vihkavad mind kogu hingest. Eks asja parast ka. Ega see lihtne ole vaikse seltskonnaga kuu aega rabada, kui keegi veel haigeks peaks jaama vms. Ju ma saan suvel ise need vitsad katte, kui teised puhkavad.
Indiast pole mingeid uudiseid, mis on peamine ja hea. Ehk niipalju, et Mamale tuli Venemaalt abikaasa kulla. Tana juba tulitsesid. Mees on pikem kui mina, peenike, nii umbes 62 aastane. Mama seevastu tuse ja pigem luhem.
Ja tana saime Margusega 100protsendise kinnituse, et meie kodu umber elav kukk on kindlasti kukk. Alguses tundus ta rohkem kana. Vaatlesime teda tana ja leidsime, et hari on kolme Palolemis oldud nadalaga kovasti kasvanud. Ka kaalu on juurde tulnud. Ja peale selle laks ta tana meie elukoha omaniku kutsikale kallale. Nii et tolmas. Ju on voitluskukk. Kardan siiski, et kui ta veel kavatseb kasvada, siis peagi on ta kellegi laual masala kastmes.
Haapsalus tagasi kunagi teisipaeval. Siin naeme, kes nahtav on.