Indiast armastusega vol 2

Meil on tore naaber, keda kõik kohalikud kutsuvad Mamaks. Seda ta ongi. Ta on umbes 70-aastane venelanna, kes on Palolemis olnud umbes sama kaua kui meie – oma kaks nädalat. Mama tuli siia koos tütre perega. Nad lahkusid mitu päeva tagasi. Nüüd ongi Mama üksi, istub verandal, loeb raamatut, suitsetab, käib ujumas ja korjab rannalt teokarpe. Neid kogub ta hunnikute viisi ja mul on juba mure, kuidas ta nendega siit minema saab. Iga päev tuleb liitrise plastikust veepudeliga, peseb meie hüti kõrval kraani all karbid puhtas ja viib tuppa. Karbid haisevad kohutavalt, see on mingi kala-, kreveti- ja oksehaisu segu. Kui ta oma protseduuridega jälle alustab, tõmban sügavalt hinge sisse.


Kodu ees.

Hommikul kella 10 ajal kirjutamisega alustades on meel veel erk, aga kella 12ks läheb kuppel kuumaks. Siis tuleb pikalt merre ronida. Pärast on hea toolil lösutades vaadata, kuidas sipelgad verandal mõnd jahisaagiks saadud kärbest või sajajalgset kodu poole tassivad. Istun täpselt sipelgate raja peal. Saan nendega hästi läbi, nad kõnnivad rahumeeli üle varvaste, virgemad teevad ringi sisse ja lähevad ümbert. Keegi neist pole kordagi sappi pritsinud. Ju see ongi vastastikuse austuse värk – ma ei puuduta neid ja nemad mind. Sääskedega on meil juba mitu aastat sama kokkulepe. Ei Eestis ega Indias jää me üksteisele jalgu. Mõni üksik kord on siiski juhtunud, et keegi oma varre mulle naha alla ajab. Siin on kolme nädala jooksul olnud kaks sellist korda ja see ei sega.



Võib-olla olen sellest siin varemgi kirjutanud, aga vahet pole... Hakkasin putukatega läbi saama Indoneesias olles. Olin nendega seal püsti hädas. Õhtuti hotelli jõudes oli tuba täis tohutult suuri (nii 5-7 sentimeetrit, mõned olid suuremadki) prussakaid. Ja kui Merapi vulkaani jalamil ronisin voodisse, kus puhkas jalgu kümmekond sellist vuntsi, siis otsustasin midagi ette võtta.
Kuna olen suht maausuline (mitte selle tavapärases mõistes, aga ma ei viitsi pikemalt seletada ka), siis palusin Maal härradele Vuntsidele selgeks teha, et ma ei taha nendega koos magada. Olin neid kogu öö toast välja ajanud, aga ikka saabusid nad seina sees olevate õhuaukude kaudu tagasi ja tahtsid linade vahele. See meeldis neile ilmselt sellepärast, et olin mitu päeva pesemata olnud. Higised linad olid neile nagu trühvlid sigadele. Ega see meeldiv olnud, kui sellised tankiakud lina all sääri riivavad või silmi avades vaatab sulle padjalt pikkade ripsmete vahelt sügavalt silma olend, mis minu planeedilt küll pärit pole.
Aga mulle endalegi tuli see üllatusena, et “Marsi rünnakut” aitas suurepäraselt tõrjuda rahumeelsus. “Räägi putukatega” võiks olla selle teraapia nimi :). Kui olin palunud Maal neile selgitada (kamoon, ma ei oska ju putukate keelt, Maa oskab :)), et ma ei aja neid enam vägivaldselt taga, kui nemad mulle enam tuppa ei tule, siis avastasin, et mul polnud enam ühtegi kaasüürilist. Hämmastav. Ja see polnud ühekordne. Igal õhtul kordasin rituaali ja mitte kordagi polnud mul vaja muretseda, et võõrad oleks toa vallutanud. Ühes hotellis, kus oli mu baaslaager (hoidsin seal tuba alles ka siis, kui läksin teistesse paikadesse), jätsin koduloomaks ühe vuntsi. Olen temast siia blogisse kirjutanud päris alguses, alustasingi blogi Indoneesias olles. Vaat selle Vuntsiga olime lausa sõbrad. Ta alguses elas mul toas, aga siis palusin, et ta võtaks endale dushiruumi. Ta oli ju väiksem ka, sai seal hakkama küll. Ja nii jäigi. Mitte kordagi ei näinud ma teda enam toas, hommikul tervitasime, kui läksin Wcsse. Istus vanniäärel ja liigutas seal mõnusalt oma vuntse.
Kuna selline naljakas suhtlus prussakatega toimis nii hästi, siis tegin sama asja sääskedega. Olin enne täitsa tavaline sääskede lennuväli, kus nad end vahemaandumisel tankisid. Enam ei tee nad seda juba paar aastat. Meie kokkulepe on lihtne: ma ei tapa teid, te ärge puutuge mind. Ja toimib. Aeg-ajalt mõni küll maandub, aga puhun ta siis minema ja kogu lugu. Kui Ala Jordaaniast Eestis külas käis, siis ta kurtis, et meil on nii suured ja vihased sääsed. Mainisin siis talle, et mind nad häiri, sest nad lihtsalt ei taha mind enam. Ala hakkas sellele loomaarstile kohaselt teaduslikku seletust otsima ja leidis, et ilmselt on mu veregrupp selline, mida sääsed ei taha. Miks nad mind siis enne tahtsid?
Aga tegelikult pole sel tähtsust, miks mingid asjad toimivad. Loodusega kooskõlas elavate inimeste juurde reisides kogeb alatihti, et mingid asjad lihtsalt on ja toimivad ja keegi ei küsi, miks nad toimivad.
Nagu näiteks siin Indias olles on korduvalt jutuks tulnud kookospähklid. Need kukuvad siin pidevalt meie hüti katuse peale. Hirmus kolakas käib. Majade vahel on pähkleid täis palmid ja kui kogu aeg mõelda, et mõni paarikilone kolakas võib umbes kümne meetri kõrguselt sulle pähe kukkuda, siis ei saaks ju üldse siin elada. Aga vaat ei kuku nad pähe. See on mingi loodusseadus. Nad võivad kõikjale su ümber kukkuda, aga pähe ei kuku.
Loodusega on mul siin üldse hästi. Meil on näiteks oma kukk. Ma ei tea, kelle oma ta on ja kas ta üldse kellegi oma on. Ta lihtsalt on. Tuleb iga päev kohale, nokib maja ees midagi, jalutab niisama, jookseb Foxy eest minema...


Foxy kiusab Margust.

Foxy'ks kutsun ma koera, kes on rebase moodi. Ta on noor peni, kes on hästi rõõmus ja lahe tegelane. Ilus ka. Pehme karvaga ja koerusi täis, nagu koerale kohane. Käib meil ikka vahest külas, püüab suuga kärbseid ja ajab kukke taga. Ja millegipärast pistab ta aeg-ajalt oma nina meie veranda kõrval liiva sees olevasse sipelgapessa. Pärast turtsub ja hõõrub koonu vastu maad.
(Sipelgad said just suure sääselise kätte. Teevad kambakat.)
Peale Foxy on meil veel Õde ja Vend. Need on kaks koera, kes on täiesti ühte nägu. Üks on ainut teisest suurem. Emane ja isane. Ilmselt ongi nad õde ja vend. Käivad ka meil aeg-ajalt külas. Rannas süües nuruvad viisakalt liha. Istuvad laua kõrvale ja ei ütle midagi, lihtsalt istuvad. Aga see-eest on pilk selline, mis ei jäta kedagi külmaks. Saia ja kartuleid nad suu sisse ei võta, ikka liha või kala peab olema.
Oleme Margusega verandal istudes, lugedes, kirjutades ja niisama mõnuledes jälginud, kuidas inimesed meie ümber käituvad. Näiteks on meil siin üks armukolmnurk – kutt ja kaks naist. Kuti sõbrad läksid ära ja siis leidis ta kaks naist, kellega hakkas rannas käima ja õhtuti koos olema. Alguses olid nad kolmekesi ninapidi koos. Arutasime, et huvitav, kumma naise kutt lõpuks välja valib. Nüüd on liisk langenud. Kõrvale jäänud naine käis vahepeal nina norgus ringi, aga nüüd on vist aru saanud, et elu on lill ka ilma mingi suvalise võõra meheta. Loodan, et nad sõbrannaga sellepärast tülli ei pööra.
Üldiselt on siin rahvast väheks jäänud. Pooled majad on tühjad. Jaanuari lõpus Palolemi jõudes oli rand täitsa täis. Rihtisin reisi küll aega, mil peaks vähem rahvast olema, aga kuna detsembris kartsid turistid Mumbay rünnakute tõttu Indiasse tulla, siis tulid nad kuu aega hiljem. Nüüd on siis hakanud lahkuma. Igatahes on turismiga Indias sel hooajal halvad lood. Seda kostub kõikjalt. Palolemis on turism ehk natuke vähem kannatanud kui mujal randades, aga ega siingi pole see võrreldav eelmiste aastatega. Eriti mures olid kohalikud venelaste pärast. Detsembris tühistasid Venemaa reisibürood enamiku reise ja tuhanded raha loopivad venelased jäid tulemata. Nüüd neid siin ikka juba on. Nagu ka juute, keda on siin metsikult palju. Soomlasi oli vahepeal ka täitsa uhkelt, enam mitte.
Praegu on meil valged ööd. Lamp pandi põlema ehk siis täiskuu on taevas. Pole aga viitsinud seda nautida. Oleme Margusega kahekesi jäänud ja õhtuti ringi möllata ei viitsi. Istume oma restoranis ja mängime seda mängu, mille nime ma meelde tuletada ei suuda. Kes Sadama viies käinud, see teab. Teate küll, see, mida Kristel kogu aeg mängida tahab. Ostsin siit ühe väikse variandi. Oleme seda iga õhtu nüüd mänginud, õlut või rummi kõrvale trimbanud, pärast poole ööni maailma asjadest pajatanud. Margus on olnud väga hea reisikaaslane. Eks neid ole elu jooksul igasuguseid olnud, aga ta on üks mõnusamaid.
Eestlastega on tulnud siin üsna palju suhelda. Tulime ju viiekesi. Teised on nüüd kodus. Vahepeal liitusid Haapsalust pärit inimesed – Notton Ants abikaasaga ja tema Austraalias elav tütar ja selle poiss. Kah lõbusad inimesed, aga läinud on nemadki. Eile lahkus ka üks noorpaar, kes viimasel päeval tülli keeras. Pilt oli, häält mitte.
Esimestel päevadel olid veel mingid eesti tegelased siin, aga nendega suurt ei suhelnud. Üks neist oli nii mõttetu olemisega, et ei tahtnudki temaga seltskonda jagada. Muudkui jutustas, kui lugematult palju kordi ta on Indias käinud ja siis virises, kui igav siin on ja kuidas kõik on ära tüütanud. Kamoon, mine koju, mida sa virised. Õnneks läkski. Negatiivselt mõtlevatest inimestest hoian ma sihilikult eemale, sest negatiivsus on nakkav. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on Indias rannas olles üldse võimalik midagi negatiivset mõelda. Hetke tuleks nautida. Ja kui see pole meeldiv hetk, siis leiab sellest alati midagi meeldivat, millele keskenduda. Eks ju.
(Ups, sipelgas läks klaviatuuri vahele.)
Praegune hetk on aga selline, et peab külma õlle tooma. Täna on mul puhkepäev ja raamatut ei kirjuta. Eile kirjutasin suht hoogsalt. Eelmisel nädalavahetusel tegin ka hingamispäeva ja mõjus hästi. Igatahes on siin kirjutamisega nii, et segavaid väliseid tegureid pole ja sulg jookseb nagu mööda õli. Kui kuu aega veel oleks, siis saaks ilmselt järgmise raamatu ka valmis.
Tervitused kodustele! Ronja, ole tubli ja ära muretse, vanaisa on pilve peal mõnusas kiikvoodis ja tema pärast pole vaja kurvastada, sest tal on kõik väga hästi. Lehvita talle vahest ja usu mind, ta lehvitab vastu.
Kaie, anna Murile musi. Seleta talle kuidagi ära, et ma pole jäädavalt kadunud.
Ja sulle, Mari-Liis, ei oska ma midagi öelda, sest mul pole lihtsalt sõnu :). Ilmselt on mu eesti keel liiga ühekülgne, et õigeid leida.