Kassil on nüüd rauast keps

Ma ei tea, kas see läheb heatgevusena arvesse, aga arvan, et meie maja kass Selma tänab meid Tarmoga kunagi tulevikus, kui ta krõbinal mööda puid üles ronib ja sealt maha hüpates kõigile neljale käpale maandub. Praegu ta ilmselt siiski vihkab meid ja vannub kättemaksu. Kui ta oleks meist suurem ja tugevam, siis ta ilmselt võtaks tollise naela ja torkaks sellega meile tagumikku miinimum kaks korda (nagu teda torgati täna süstlaga); pistaks meid maja taha keldrisse kogu päevaks kinni ja laseks end täis lasta (ta istus puuris enamiku päevast); võtaks kruustangid ja keeraks meie jalad nende vahele, olles enne jalast traadid läbi löönud (temaga tehti nii) ning siis pistaks meid võõrasse autosse pagasiruumi ja laseks neli tundi Tallinna segases liikluses niisama ringi sõita. Süüa ei annaks, sest hommikul ju sõite, kaabakad.
Just seda pidi Selma täna kannatama. Ega seda tore kõrvalt vaadata olnud. Käisime temaga nimelt Tallinnas arsti juures. Sellele eelnes arstilkäik Haapsalus. Sealt saime valuvaigisteid, mida kassi toidu sisse segada. Tallinnas selgus, et need ei sobi. Otsustasime Tarmoga, et kasutame need siiski ära. Ise. Rohul pidi magus maitse olema. Kuna on esinenud juhuseid, kui ma oma lauba olen vastu peldiku uksepiita ära löönud, siis ongi kohe hea võtta.
Aga Selma sai täna vintsutada ikka kõvasti. Puuris sõit Tallinna, enne oli ta puuri siseujulaks muutnud. Ega kassidel, puhastel loomadel, ju teab mis mõnus ole niimoodi. Tallinnas tehti jalast pilt ja selgus, et sääreluu on täiesti pooleks. Umbes sentimeetrine vahe oli küll luuotstel. Täiesti lahus. Ime polnud, et jalg lipendas otsas.
Järgnes peaaegu kahetunnine operatsioon. Selle aja veetsime Tarmoga Tallinna liikluses, mis osutus hullumeelseks. Jõudsime ainult kesklinna, käisin korra poes ja kohe tagasi. Oligi kaks tundi läinud. Kliinik asus Õismäel. Äärmiselt tore kliinik ja arstid. Kuigi nad oleks pidanud kell 15 kinni panema, lõpetasid nad meie pärast töö alles kl 17. Ja ei mingit virinat, kuninglik suhtumine. Ostsin doktorile iiri viski, ei osanud muud osta. Meesterahvas, ehk läheb asja ette. Tarmole läks see käik muidugi eriti kalliks. Kokku ligi 5000 krooni. Aga mis teha, nüüd on vähemalt see tehtud ja kass hakkab paranema.
Selmal on siis läbi jala neli traati, mis on fikseeritud kahelt poolt metallvarraste ja kruvidega. Pool tagumikku ja jalg on karvadest paljaks aetud, sexy beast selline :). Tee peal nii minnes kui ka tulles oli ta vapper, ei teinud piiksugi. Arstilt muidugi kuulsime, et kassid ongi sellised. Kui valutab, siis pigem istuvad kuskil peidus ja on vait. Sellepärast ma teda reedel majast üles ei leidnudki.
Praegu on ta juba suht toibunud. Küll teda on täna torgitud ja lõigatud ja väänatud. Ju nüüd saab rahu. Fiksaatorit kannab ta veel kuni poolteist kuud.