Puuriitadega Gruusia sõja vastu

Mõtlesin eile, kas tahaks Gruusiasse tööle minna, kui seda pakutaks. Jah, ei mõtleks pikemalt ja kimaks kohale. Täna aga vedelesin teleka ees, vaatasin mõnuga olümpiat ning mõtlesin, et ei vinnakski. Pagan, olen mugavaks muutunud, mõttetu laiskvorst.
Sealne töö oleks äärmiselt huvitav ja annaks taas pikaks ajaks adrenaliinilaksu, aga miski mind selle konflikti puhul häirib. Ma ei taha sellest pikemalt rääkida, sest mu meelest räägivad kõik vähegi internetiühendust omavad poliitikud ja muud kraaklejad ainult sellest, "kuidas asjad Gruusias on".
Võiksime mõelda vahelduseks ka enda elu peale, kuigi see võib kõlada egoistlikult. Aga annan eeskuju ja panen üles ühe rahuliku vahepala. Pildil on mu akna all seisvad tumbad. Eh, elu nagu Petseri kloostris :). Rumse, va väsimatu töömees, müras täna hommikust saadik ja püstitas kaks uut ümmargust puuriita. Esimese (pildil keskmine) püstitasin umbes paari kuu eest. Täna vaatasin, et meil on ümmarguste riitade ehitamises eri koolkonnad. Minu oma koondub ülevalt, Rumsel läheb riit ülevalt laiemaks. Peab tunnistama, et mulle meeldib Rumse stiil rohkem. Kuidagi hipilikum ja huvitavam.
Aga et olla veel päevakohane ja rääkides taas Gruusiast... Tuleb tunnistada, et Postimees on tubli. Suts ja kohal. Ma ei tea, miks Päevaleht muneb, aga sellistes olukordades tuleks käituda kiiresti. Nagu ma kuulsin, saadab Päevaleht kohale Reimeri. Kogu austuse juures tema vastu leian, et oleks võinud saata Dannari, kes oli ka üks kandidaat. Sõjas on vaja püssi - Reimer võib seda olla, aga ta on Makarov (lähivõitluses tõhus, hea sihtimise korral talutav, jätab suure augu, aga pihta on siiski raske saada), samal ajal kui Dannar on AK 47 (tratataa...). Lihtne värk. Aga noh, igal valikul on selged põhjused ning neid ma ei tea. Makarov on rohkem ohvitseridele meeldiv relv ning ohvitserid tulistavad puusalt. Vist.