Kirjutamine aitab närvilisuse vastu - muudkui kirjutan ja kirjutan

Olen Tähismaade teemat vältinud, sest selles pole midagi huvipakkuvat, aga nüüd sattusin Wimbergi blogi lugedes kuidagi ootamatult selle keskele. Kes tahab sama viga teha, mingu kõrvalt ribast Wimbergi blogisse. Linkima ei hakka.
Kahju, et Wimbka end sellesse mässis, sest nagu aru saan, on see lumepall, mis veeredes läheb suuremaks ja lõpuks korjab viimase kihina enda peale ka porise murukamara. Just enda peale, mitte teiste asjaosaliste. Ehk see vaidlus neil ikkagi laabub kuidagi viisakalt.
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tegin endale täna heameelt ja tellisin ära sellise vidina. See on jubin, mis võimaldab arvutist digitaalseid telekanaleid vaadata. Tasuta muidugi. Põhimõtteliselt on digilevi kõikjal Eestis, kõikjal muidugi mitte 100-protsendise kvaliteediga, aga seal, kus vaja, seal on.
Peale selle saab sellega saateid salvestada, neid live'ina vaadates vajadusel tagasi kerida (kui lindistab).
Miks mulle seda vaja on? Lihtne. Peale selle, et saan vaadata ülihea kvaliteediga seitset Eesti telekanalit (tegelikult vist ka seda uut HDTV kanalit, millelt esmakordselt näidatakse neljapäeval Eurovisiooni, aga see pole praegu tähtis), näen ka Meistrite liiga jalgpallikohtumisi. Kahju, et hooaeg nüüd läbi saab, aga finaali näeb ikka ära. Nimelt on mul siin Haapsalus jalka vaatamisega kogu aeg probleem, sest kuskil pubides TV6t ei näita. Ja Soomega oli ka mingi probla. Nüüd saan aga kodus diivanilt TV6t vaadata ja jalkat nautida. Ja kui on tahtmine, siis kõnnin oma arvutiga lemmikpubisse, võtan sõbrad kaasa ja vaatame koos.
Aga mis mulle eriti meeldib, on see, et kui on mingi koht, kus on kaheldav kohtunikuvile, viga vms olukord, kerin pildi niuhti tagasi ja vaatan üle. Geniaalne.
Damn, 20 aastat tagasi oli see kosmoseteadus.
Viimasel ajal on tööl ja mujal kuidagi närviline olukord. Polegi nagu mingit erilist põhjust, aga tunnen, et miski on viltu. Ju see läheb üle. Mul aitab närvilisuse vastu kirjutamine. Ju seepärast täna kirjutangi, kuigi päeval ajas töö juures hinge täis. Nüüd on rahulikum.
Ühe asja üle on heameel: homme ilmub Lääne Elus üle kahe lehekülje lugu Õnne Pärliga/Pärlist. Keskendusin peale Õnne elust rääkimisele ka islami- ja läänemaailma võrdlemisele. Arvan, et sel teemal pole Eestis just palju kirjutatud ja kui on, siis liiga sallimatult. Pean silmas islamist kirjutamist, mitte Õnnest. Õnnest on raske sallimatult kirjutada.
Äärepealt oleksin pidanud ka homme natuke samal teemal loo tegema. Remsule tuli siia külla üks türgi kirjanik, kellest ma küll midagi ei tea, kuid taheti, et temaga intervjuu teeksin. Ausalt öeldes ei meeldi mulle teha intervjuud inimesega sellepärast, et ta on kirjanik, türklane ja et ta on Haapsalus. Mulle ei meeldi lugeda teiste intervjuusid, kui need on kirjutatud inimesest, keda ei tunta absoluutselt. Seda on küsimustest tunda, et kombatakse pimeduses. Ei mingit sädet. Ilmselt oleksin türklasega lahendanud olukorra lihtsalt ja rääkinud Türgi liitumisest Euroopa Liidu (seda sain tast teada, et ta toetavat seda, nagu minu teada enamik türklasi), kultuurikonfliktist (mis oleks kordanud Õnnega räägitut ja mis poleks hea), valearusaamadest Türgi kohta, türgi kirjandusest ja ajakirjandusest jms. Ma ei tea, ehk oleks saanudki loetava asja, aga õnneks või kahjuks ei saa ma seda teada, sest mees lahkus juba täna Haapsalust ja homset intervjuud ei tule.
Kirjutamisega seoses veel seda, et kirjutasin eelmisel nädalal valmis uue raamatu sünopsise. Selle sisu sai mulle nii selgeks, et lausa meeldiv on mõelda, millal saan süveneda ja kirjutamisega algust teha. Tegemist on jälle lasteraamatuga, aga suht tõsisega, nagu vist kombeks on saanud. Ei midagi liiga tõsist, aga mingit ninnu-nännut ka mitte. Igatahes hakkan nii kiiresti pihta kui saan, sest sõrmed sügelevad. Tegevuspaik on Haapsalu, põhitegevus toimub mu praeguse kodu naabruses ja tegelaste prototüübid on ka kõik reaalsed inimesed. Eks jälle saab tegevusi, eri aegu ja muud kokku segatud, aga põhitegelased on kogu aeg silme ees. Enda kogemusi lapsepõlvest heegeldan muidugi ka sisse, aga raamat räägib hoopis kellestki teisest.
Lisaks sellele raamatule on nüüd olemas ka järgmise mõte. Ideed tekkisid koos, kuigi tegelikult viis üks teiseni. Otsest seost kahel raamatul pole, need on isegi täiesti erinevad. Raamat nõuab tõsist eeltööd, millega tegin algust ja ühtlasi tõestasin, et pean sellega korralikult tegelema. Tuleb vestelda ühe ala spetsialistidega, uurida palju ajalugu, kultuuri, tuhlata internetis ja uurida maakaarte. Saan sellega tegeleda siis, kui on palju aega ja seda praegu pole. Seega näis, ehk jääb see kõik talvekuudesse, mil tavaliselt puhkan.
Nii et üldiselt on kõik talutavas seisus, kui veel kuskilt Old Dublin piibutubakat saaks...