Eestlastes võiks rohkem araablast või venelast olla
Läbi aegade kõige vaiksem aastavahetus on möödas ja nii tundub ka elu jätkuvat. Mõnus.
Käisin täna Tallinnas Ronja sünnipäeval ja pidin peatse reisi kaaslastega kokku saama, aga ei suutnud end lõpuks kätte võtta. Vahepeal käis küll korraks mõte peast läbi, et korraldaks Tallinnas toreda istumise ja tuleks homme Haapsallu tagasi, aga kuna selgus, et pean ilmselgelt jälle hotellis ööbima, siis loobusin. Ja õigesti tegin, sest nüüd on kodus hea oleskleda.
Seoses sellega tuleb meelde, et Tallinnas pole ühtegi endist tuttavat, kelle juures ööd veeta. Tegelikult on, aga nad on liiga toredad inimesed, et neid tülitada (loe D ja K-mutt). Need, kellelt eeldaks-ootaks vastutulekut, need on osutunud mingiteks eestlasliku geenitüve parimateks esindajateks (loe "külaline magab ukse ees matil ja parem, kui teda üldse kohal ei oleks").
Üsna hiljuti kellegagi just rääkisime sellest, miks eestlased sellised on. Kui lähed külla venelasele, araablasele, juudile, hindule, taile jt temperamentsetele inimestele (isegi kui nad on kirjaoskamatud või puruvaesed), poevad nad nahast välja, sest külalisele, rääkimata siis sõbrale, ollakse valmis parimat pakkuma. See on nii iseenesest mõistetav, et vastupidine tunduks lausa katastroof. Eestlased on aga nagu pidalitõbised, kes end üksikul saarel varjavad ja kõiki endast eemale peletavad. Ju see põhjamaistest geenidest on, sest muidu ju arenetaks edasi ja õpitaks. Või on see ehk sellest, et teistest kultuuridest ei osata õppida või ei olda nende kultuuridega kursis.
Mõned näited, kuidas reisidel olen ainult toredaid inimesi kohanud, kelle sarnaseid siin on raske leida. Kashmiris kohtlesid mulle võõrad inimesed mind nagu kuningat - rikkalikud toidud, parim teenindus ees ja taga, tasuta elamine jne. Hotelli mineku jutt oli nende jaoks solvav - lolliks oled läinud või?! Iraagist ei taha rääkidagi, elasin sealses peres nagu Hiltonis. Jordaanias sama lugu. Kõrgõzstanis oleks lausa armunud enda vastuvõtjasse, kuigi ta poleks olnud mees, kelle kogu ülemine hammasterida oli kuldsete kroonidega kaetud. Hrrr... Eks naiste naeratus oli seal paljudel juhtunud muidugi samasugune, seega poleks armumiseks ka teine sugu eriti aidanud. Süürias olid silla all elavad kodutud (keda seal valitsuse sõnul polevat) valmis mulle oma pappkarpi ööbimiskohta pakkuma, sest olin öösel Damaskuses lootusetult ära eksinud ega leidnud oma hotelli üles. Praadisime tünni sisse tehtud lõkkel (täpselt nagu Hollywoodi filmides kujutatakse New Yorgi kodutute elu, mingit vahet polnud) toitu, samal ajal kui üks mees mulle aset ette valmistas.
Olen ka oma külaliste ja tuttavatega nii käitunud, sest tean, kui hea on sellist suhtumist kogeda. Eriti kui oled hädas. Mu juures on elanud loendamatu hulk välismaalasi ja eestlasi, kes vajasid mingil põhjusel peavarju. Mäletan, kuidas kunagine elukaaslane hädas oli, kui järjekordse tüübi - seekord jaapanlase - koju vedasin, sest ta oli ümbermaailmareisil üliõpilane, kellel oli vähe raha. Töötas kodus hotellis uksehoidjana ja võttis aja maha, et maailma näha. Kurat, reisige ise nii ja näete, kui hea on kohalikelt normaalset suhtumist tunda saada. Pole pärast seda kunagi näinud ühtki inimest, kes nii palju kummardaks ja tänaks. Kui avasin talle välisukse ja lasin enda ees välja, kutt kummardas ja tänas. Kui ulatasin söögilauas piimapaki, kutt kummardas ja tänas. Ja nii iga mu liigutuse puhul. Pärast tundsin ennast väga ebaviisaka inimesena, sest ma ei suutnud samaga vastata. Minus polnud jaapanlaste kultuuri, kuid eks see kummardamine oleks ka meie puhul imelik. Eestlase selg pole teatavasti ju kummardamiseks loodud. Ei millegi ja ei kellegi ees. Või mis?
Selle jutuga ei taha ma öelda, et oleksin eriliselt viisakas, kodustades välismaalasi, vaid seda, et üldjuhul on eestlased tõprad ja võiksid õppida kas või teistest kultuuridest, kui endal kuidagi oidu peas ei ole. Võin küll väita, et teisi kultuure tundma õppides jäävad külge ka nende parimad kombed. Vähemalt loodan seda. Õppimine peaks ju inimese üks iseloomulikumaid võimeid olema. Mõnel tuleb muidugi piir ette, aga enamikul mitte. Maal kohtab siiski inimesi, kes ei pea midagi õppima, neil on mingi teine soon sees ja nad on sisemas viisakad, kuigi võivad ropendada nagu voorimehed. Veider, kuidas linnainimesed muutuvad, sest eks me kõik ole ju mingil hetkel maalt tulnud. Peaaegu kõik.
Nüüd läks küll pikaks heietamiseks, aga tänasega seoses tuli see teema meelde. Aga eks inimeste hinged on põhjatud ja sealt on alati võimalik leida midagi uut ja ebameeldivat. Head ka, aga see on nii kuradi sügavale ära peidetud.
Sõpruse teema on mul jälle viimasel ajal suht palju meelel olnud. Jätkan usinasti raamatu kirjutamist - loodan selle Indias kindlasti valmis saada - ja seal on see üsna tähtis läbiv joon. Mul on õnne olnud ja olen nii päris lapsena kui ka murdeealisena (raamat on selle aja poiste elust) lävinud suurepäraste inimestega, kellega sõbrustamine on olnud metsikult tore. Päris mitu sõpra on kahjuks surnud, osa on jäänud aastatega kaugeks ja osa läinud ise kaugeks, aga see ei loe. Kui neile mõelda, siis joonistuvad mõned viimastest aastatest pärit näited eriti krotesksetena silme ette.
Haapsalus on lumi maas ja sajab praegu juurde. Lõpuks. Enne oli kogu Eesti lumega kaetud ja vist ainult Haapsalu oli must. Praegu on 10-11 kraadi külma, hommikul oli veelgi rohkem. Tallinnas oli poole vähem. Veider see Eesti ilm. Üleeile õhtul, kui lumi maha tuli, suutis üks vene kamp muidugi mu toa akna all umbes viieks minutiks peatuda, õlut juua ja mu aknaaluse lume täis kusta. Või noh, mitte kogu aknaaluse, vaid ühe puu ümbruse. Täiesti lõdvalt võtavad vända Sadama tänaval välja ja kusevad. Kohe paari kaupa. Venelased suudavad kodus küll külalislahked olla, aga mõned kultuuri elemendid jätavad soovida. Eks need juhtusid lihtsalt venelased olema, ka eestlased oleksid võinud vabalt nii käituda.
Tegin täna õhtuse Haapsalu vahel jalutuskäigu. Lumega on linn ikka väga ilus. Muidu ka, aga lumega eriti. Ütlesin Aidile, Otile ja nende loomadele ka tere. Neis on õnneks nii venelase, araablase kui ka juudi külalislahkust. Ja nüüd põhku.
Käisin täna Tallinnas Ronja sünnipäeval ja pidin peatse reisi kaaslastega kokku saama, aga ei suutnud end lõpuks kätte võtta. Vahepeal käis küll korraks mõte peast läbi, et korraldaks Tallinnas toreda istumise ja tuleks homme Haapsallu tagasi, aga kuna selgus, et pean ilmselgelt jälle hotellis ööbima, siis loobusin. Ja õigesti tegin, sest nüüd on kodus hea oleskleda.
Seoses sellega tuleb meelde, et Tallinnas pole ühtegi endist tuttavat, kelle juures ööd veeta. Tegelikult on, aga nad on liiga toredad inimesed, et neid tülitada (loe D ja K-mutt). Need, kellelt eeldaks-ootaks vastutulekut, need on osutunud mingiteks eestlasliku geenitüve parimateks esindajateks (loe "külaline magab ukse ees matil ja parem, kui teda üldse kohal ei oleks").
Üsna hiljuti kellegagi just rääkisime sellest, miks eestlased sellised on. Kui lähed külla venelasele, araablasele, juudile, hindule, taile jt temperamentsetele inimestele (isegi kui nad on kirjaoskamatud või puruvaesed), poevad nad nahast välja, sest külalisele, rääkimata siis sõbrale, ollakse valmis parimat pakkuma. See on nii iseenesest mõistetav, et vastupidine tunduks lausa katastroof. Eestlased on aga nagu pidalitõbised, kes end üksikul saarel varjavad ja kõiki endast eemale peletavad. Ju see põhjamaistest geenidest on, sest muidu ju arenetaks edasi ja õpitaks. Või on see ehk sellest, et teistest kultuuridest ei osata õppida või ei olda nende kultuuridega kursis.
Mõned näited, kuidas reisidel olen ainult toredaid inimesi kohanud, kelle sarnaseid siin on raske leida. Kashmiris kohtlesid mulle võõrad inimesed mind nagu kuningat - rikkalikud toidud, parim teenindus ees ja taga, tasuta elamine jne. Hotelli mineku jutt oli nende jaoks solvav - lolliks oled läinud või?! Iraagist ei taha rääkidagi, elasin sealses peres nagu Hiltonis. Jordaanias sama lugu. Kõrgõzstanis oleks lausa armunud enda vastuvõtjasse, kuigi ta poleks olnud mees, kelle kogu ülemine hammasterida oli kuldsete kroonidega kaetud. Hrrr... Eks naiste naeratus oli seal paljudel juhtunud muidugi samasugune, seega poleks armumiseks ka teine sugu eriti aidanud. Süürias olid silla all elavad kodutud (keda seal valitsuse sõnul polevat) valmis mulle oma pappkarpi ööbimiskohta pakkuma, sest olin öösel Damaskuses lootusetult ära eksinud ega leidnud oma hotelli üles. Praadisime tünni sisse tehtud lõkkel (täpselt nagu Hollywoodi filmides kujutatakse New Yorgi kodutute elu, mingit vahet polnud) toitu, samal ajal kui üks mees mulle aset ette valmistas.
Olen ka oma külaliste ja tuttavatega nii käitunud, sest tean, kui hea on sellist suhtumist kogeda. Eriti kui oled hädas. Mu juures on elanud loendamatu hulk välismaalasi ja eestlasi, kes vajasid mingil põhjusel peavarju. Mäletan, kuidas kunagine elukaaslane hädas oli, kui järjekordse tüübi - seekord jaapanlase - koju vedasin, sest ta oli ümbermaailmareisil üliõpilane, kellel oli vähe raha. Töötas kodus hotellis uksehoidjana ja võttis aja maha, et maailma näha. Kurat, reisige ise nii ja näete, kui hea on kohalikelt normaalset suhtumist tunda saada. Pole pärast seda kunagi näinud ühtki inimest, kes nii palju kummardaks ja tänaks. Kui avasin talle välisukse ja lasin enda ees välja, kutt kummardas ja tänas. Kui ulatasin söögilauas piimapaki, kutt kummardas ja tänas. Ja nii iga mu liigutuse puhul. Pärast tundsin ennast väga ebaviisaka inimesena, sest ma ei suutnud samaga vastata. Minus polnud jaapanlaste kultuuri, kuid eks see kummardamine oleks ka meie puhul imelik. Eestlase selg pole teatavasti ju kummardamiseks loodud. Ei millegi ja ei kellegi ees. Või mis?
Selle jutuga ei taha ma öelda, et oleksin eriliselt viisakas, kodustades välismaalasi, vaid seda, et üldjuhul on eestlased tõprad ja võiksid õppida kas või teistest kultuuridest, kui endal kuidagi oidu peas ei ole. Võin küll väita, et teisi kultuure tundma õppides jäävad külge ka nende parimad kombed. Vähemalt loodan seda. Õppimine peaks ju inimese üks iseloomulikumaid võimeid olema. Mõnel tuleb muidugi piir ette, aga enamikul mitte. Maal kohtab siiski inimesi, kes ei pea midagi õppima, neil on mingi teine soon sees ja nad on sisemas viisakad, kuigi võivad ropendada nagu voorimehed. Veider, kuidas linnainimesed muutuvad, sest eks me kõik ole ju mingil hetkel maalt tulnud. Peaaegu kõik.
Nüüd läks küll pikaks heietamiseks, aga tänasega seoses tuli see teema meelde. Aga eks inimeste hinged on põhjatud ja sealt on alati võimalik leida midagi uut ja ebameeldivat. Head ka, aga see on nii kuradi sügavale ära peidetud.
Sõpruse teema on mul jälle viimasel ajal suht palju meelel olnud. Jätkan usinasti raamatu kirjutamist - loodan selle Indias kindlasti valmis saada - ja seal on see üsna tähtis läbiv joon. Mul on õnne olnud ja olen nii päris lapsena kui ka murdeealisena (raamat on selle aja poiste elust) lävinud suurepäraste inimestega, kellega sõbrustamine on olnud metsikult tore. Päris mitu sõpra on kahjuks surnud, osa on jäänud aastatega kaugeks ja osa läinud ise kaugeks, aga see ei loe. Kui neile mõelda, siis joonistuvad mõned viimastest aastatest pärit näited eriti krotesksetena silme ette.
Haapsalus on lumi maas ja sajab praegu juurde. Lõpuks. Enne oli kogu Eesti lumega kaetud ja vist ainult Haapsalu oli must. Praegu on 10-11 kraadi külma, hommikul oli veelgi rohkem. Tallinnas oli poole vähem. Veider see Eesti ilm. Üleeile õhtul, kui lumi maha tuli, suutis üks vene kamp muidugi mu toa akna all umbes viieks minutiks peatuda, õlut juua ja mu aknaaluse lume täis kusta. Või noh, mitte kogu aknaaluse, vaid ühe puu ümbruse. Täiesti lõdvalt võtavad vända Sadama tänaval välja ja kusevad. Kohe paari kaupa. Venelased suudavad kodus küll külalislahked olla, aga mõned kultuuri elemendid jätavad soovida. Eks need juhtusid lihtsalt venelased olema, ka eestlased oleksid võinud vabalt nii käituda.
Tegin täna õhtuse Haapsalu vahel jalutuskäigu. Lumega on linn ikka väga ilus. Muidu ka, aga lumega eriti. Ütlesin Aidile, Otile ja nende loomadele ka tere. Neis on õnneks nii venelase, araablase kui ka juudi külalislahkust. Ja nüüd põhku.
posted by ivar at
3:13 PM
3 Comments:
Mul on vist sõprade-tuttavatega vedanud, sest matil või sellesarnase tundega pole Eestis iialgi ööbima pidanud.
Aga "otse tänaval" kusevad ka sakslased. Ja sülitavad. Hea, et pihta pole veel saanud.
Mulle sa küll ei helistanud ja D või K mutt ma ka ei ole... niiet ma nüüd ei teagi. Mul oli diivan täitsa vaba.
Eestlaste kaitseks tuleb öelda seda, et läbi sadade aastate pole ükski võõras kellegile midagi head toonud. Loomulikult on juba sisse kodeeritud kerge umbusk võõra vastu.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home