Üks udulugu eduloost
Tegelesin täna ühe pealtnäha väikse tähtsusega looga. Nimelt tuli toimetusse üks vanem vene naine, keda ma natuke tunnen. Ta tuli rääkima, et avab peatänava ääres uue kohviku. Et on kogu elu kondiiter olnud ja proovib nüüd päris oma asjaga kätt. Selles justkui midagi erilist ja tähtsat ei ole, aga tegelikult on.
Nimelt oli ta töötu. 14 aastat töötas ühes kohas, aga sealt löödi kuidagi ebaviisakalt minema. Võttis end töötuna arvele ja ootas paremat elu. Aga see niisama ei tulnud. Hakkas siis igasugu kursustel käima, õppis projektide kirjutamist jms. Meie töötukassa kohalik juht (nüüd lahkus) aitas teda igati. Naine räägib küll eesti keelt, aga kirjakeel pidavat konarlik olema. Seepärast oli tal eestikeelseid kirju jms raske kirjutada ja kursustel oli ka suht raske õppida. Töötukassa juht ja teised selle ameti inimesed olid teda palju toetanud.
Igatahes võttis naine südame rindu ja otsustas päris oma kohviku teha. Kirjutas projekti ja saigi toetust. Tegemist siis starditoetusega ettevõtluse alustamiseks. Endal peab ka muidugi natuke raha olema.
Tore oli vaadata, kuidas naisel silmad särasid. Täna nokitsesid kohvikuruumides koos mehega. Varsti on reklaamid maja peal, peagi saabub mööbel ja 1. juunil peaks kohvik avatama.
Mõtlesin, kas mina oleksin julgenud sellise sammu ette võtta? Eks mingitel tingimustel oleks, aga ma ei taha teada, kui palju jama ühe kohviku avamisega oleks, kui pole seesuguste asjadega pidanud varem tegelema. Suhelda sisuliselt võõrkeeles ametnikega, õppida võõrkeeles, remontida, otsida sisustust, taotleda tegevusluba, alkoholiluba, vaielda tervisekaitsega... Ei taha teada. See naine sai aga hakkama.
Kui ligi kümme protsenti inimestest on töötud ja pole ka näha, et keegi neid lähiajal palkaks, siis on äge, kui mõned töö kaotanud inimesed loovad endale ise töökoha. Ja mitte ainult endale, päris mitmele inimesele veel. Sellest kriisist võib sellele naisele alguse saada väga suur asi. Ta teeb esimest korda elus tööd iseenda heaks. Risk on küll suur, aga jänesed šampat ei joo. Kindlasti sai ta töötuna igasugu kursustel osaledes palju targemaks ja kohvikupidamise kogemuse saab nüüd pealekauba. Isegi kui ei õnnestu, pole ta niisama passinud, aga ma usun, et õnnestub. Vene hing niisama alla ei anna.
Nimelt oli ta töötu. 14 aastat töötas ühes kohas, aga sealt löödi kuidagi ebaviisakalt minema. Võttis end töötuna arvele ja ootas paremat elu. Aga see niisama ei tulnud. Hakkas siis igasugu kursustel käima, õppis projektide kirjutamist jms. Meie töötukassa kohalik juht (nüüd lahkus) aitas teda igati. Naine räägib küll eesti keelt, aga kirjakeel pidavat konarlik olema. Seepärast oli tal eestikeelseid kirju jms raske kirjutada ja kursustel oli ka suht raske õppida. Töötukassa juht ja teised selle ameti inimesed olid teda palju toetanud.
Igatahes võttis naine südame rindu ja otsustas päris oma kohviku teha. Kirjutas projekti ja saigi toetust. Tegemist siis starditoetusega ettevõtluse alustamiseks. Endal peab ka muidugi natuke raha olema.
Tore oli vaadata, kuidas naisel silmad särasid. Täna nokitsesid kohvikuruumides koos mehega. Varsti on reklaamid maja peal, peagi saabub mööbel ja 1. juunil peaks kohvik avatama.
Mõtlesin, kas mina oleksin julgenud sellise sammu ette võtta? Eks mingitel tingimustel oleks, aga ma ei taha teada, kui palju jama ühe kohviku avamisega oleks, kui pole seesuguste asjadega pidanud varem tegelema. Suhelda sisuliselt võõrkeeles ametnikega, õppida võõrkeeles, remontida, otsida sisustust, taotleda tegevusluba, alkoholiluba, vaielda tervisekaitsega... Ei taha teada. See naine sai aga hakkama.
Kui ligi kümme protsenti inimestest on töötud ja pole ka näha, et keegi neid lähiajal palkaks, siis on äge, kui mõned töö kaotanud inimesed loovad endale ise töökoha. Ja mitte ainult endale, päris mitmele inimesele veel. Sellest kriisist võib sellele naisele alguse saada väga suur asi. Ta teeb esimest korda elus tööd iseenda heaks. Risk on küll suur, aga jänesed šampat ei joo. Kindlasti sai ta töötuna igasugu kursustel osaledes palju targemaks ja kohvikupidamise kogemuse saab nüüd pealekauba. Isegi kui ei õnnestu, pole ta niisama passinud, aga ma usun, et õnnestub. Vene hing niisama alla ei anna.
posted by ivar at
11:24 AM
2 Comments:
Ma võtan ka mütsi maha nende inimeste ees, kes üldse mingi projekti oma sisuga ära teevad. Kui nad teevad seda enda jaoks keerulisemas keskkonnas, seda enam.
Sinu raamatulaat oli ka rohkem, kui ma iial olen üksinda korraldanud.
r.
Raamatulaat oli lahe, võiksid seda korrata... mul on kusagil üle 400 raamatu, mis kõik ootavad head uut peremeest:) Ja ehk näkkab ka endal midagi, Enriika leidis mulle ühe päris hea pärli - minu jaoks.
Aga proua tegevus pakub inspiratsiooni... virisejaid on palju, liiga palju, aga kes midagi teevad on ainult käputäis.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home