Rock'n'roll

Kolin

2009-08-27T14:30:00.001-05:00

Pean edasipidi blogi wordpressi keskkonnas. Lehva!

Hämmastav – Jason Carter tuleb ise Haapsallu kohale

2009-08-24T12:18:00.001-05:00

Ma ei tea, kas see mees kõlab live’is samamoodi, nagu ta kõlab plaatidel, aga praegu pole küll mingit põhjust arvata, et ei kõla (kuigi alati on väga vingete muusikute puhul väike värin sees). Igatahes on lood nii, et reedel esineb Haapsalus Jason Carter. See on nii kõva muusik, et ma lausa võrdleks tema tulekut Haapsallu Robert Planti kunagise kontserdiga. (Muide, mõnes Carteri loos tundub, et just Plant sobiks neid oma üminaga saatma.)
Kontserdi korraldaja saatis just teate, et Carter siin reedel esineb, aga meilis polnud kirjas, kus, mis kell ja kui palju pilet maksab. Eks saab sellegi homseks teada. Tundub, et see on Tallinna Sügisjazziga seotud kontsert ja sellepärast mees siia satub. Liigagi ootamatult.
Ma ei hakka Carterist pikalt rääkima, sest tema muusikat on raske seletada, kui pole kuulnud. Panen siia üles kontserdi korraldaja pressiteate, mis ilmub ka neljapäevases Lääne Elus. Muusikat kuulake aga netist. MySpace’is on piisavalt lugusid, et pilt ette saada. Kirja lõpus on viiteid tema kohta.
www.myspace.com/jasoncarterguitar
www.jasoncarter.net

***

"Ma tean, kuidas lehkavad Mumbai agulid, olen pühkinud oma silmist tolmu Kabulis ja sulanud Lapimaa avarustesse. Olen oodanud metrood Pyongyangis, palvetanud Buhhaara mošeedes ja Maputo kirikutes. Olen mänginud kitarri Mehhiko tequila-baarides, arutanud maailma asju Iiri ja Pakistani ekstremistidega ning raputanud printside ja riigiisade käsi."
Jason Carter

Jason Carter on muusikaline maailmarändur, kellel sammal juba selga ei kasva. Cornwallist pärit kitarrist on pikemalt elanud Londonis, Dubais, Kopenhaagenis ja Helsingis; hetkel asub tema kodu Nîmes'is, Lõuna-Prantsusmaal. Viimase 18 aasta jooksul on kitarrist esinenud enam kui 70 riigis, sealhulgas Usbekistanis, Afganistanis, Iraanis, Põhja-Koreas ja Põhja-Iiri kriisipiirkonnas. Ta on saatnud staare suurtel lavadel ja musitseerinud beduiinide ja pärlipüüdjatega lõkketulevalgel. Ta on esitanud Rodrigo kuulsat kitarrikontserti Soome, Iiri, Suurbritannia ja Venemaa sümfooniaorkestrite ees.
Kuid Jason Carter'i tugevaim külg on tema enda looming. See on unikaalne
sulam ajast ja ruumist ning teel kohatud inimeste elurõõmust ja maailmavalust. Tema instrumentaallood on maailmakogemusest sündinud muusika ja sellisena on see ka tajutav - sügav ja emotsioonidest tulvil.
Jason Carter alustas elektrikitarristina, kuid tema rockikarjäär lõppes koos 80-ndatega. Sedamööda, kuidas süvenes huvi kaugete maade ja väärikate traditsioonide vastu, tekkis kirg katsetada erinevaid stiile, eksootilisi helilaade ja vaba häälestust.
Suurepärase flamenco-kitarri ehitas tema tarvis Hispaania meister Antonio Montero, Iraanis valmistatud udi kinkis talle Saudi Araabia kultuuriminister isiklikult. Armastus nende kahe vastu kestab, kuid viimaste aastate vaieldamatu
lemmik ja inspiratsiooniallikas on suursugune harf-kitarr, mille professionaalsel tasemel valdajaid leidub kontrollimata andmetel maailmas vaid 20-30. Sellele
pillile kirjutatud lugudest on valmimas Jason Carter'i järgmine heliplaat – arvult 15. – ning valdavalt neist koosneb ka tema Eesti-kava.

Taas üks maja põles

2009-08-22T12:27:00.014-05:00

Ilus puust linnake on meil küll, aga see puu põleb liiga hästi. Umbes tund aega tagasi põles maja Wiedemanni ja Ehte tänava nurgal. Inimesed saadi kõik majast välja, aga kutsa sai vingumürgituse. Kui ära tulin, siis parameedikud andsid talle hapnikku, aga arvasid, et ega ta ellu jää.
Majaelanikke oli õue peal palju. Omavahelistest vestlustest sain aru, et keegi elanikest oli maja ise põlema pannud. Oli see nii või mitte, aga suur tragöödia jälle inimeste jaoks.

Kanteri-Rebase tiim kavaldas iseennast üle

2009-08-19T14:42:00.004-05:00

MMiga seoses on mul kahju paarist asjast, mille hulka ei kuulu Kanteri esinemine. Arvan, et Kanterile tuleb see kasuks, et tagapool olla. Nende tiim muutus juba pealetükkivaks ja Kanterit esitleti nagu mitmekordset olümpiavõitjat ning suurt legendi. Vara veel. Kõik need "imekettad" ja raamatud tegid tast kaubamärgi, mida ta võib ju natuke ollagi, aga siiski oli liiga vara kõiki kuldmedaleid oma kotti ajada. Samuti oli arusaamatu hiljutine Ameerika-turnee, mida reklaamiti kui maailmarekordi püstitamise turneed. Selline nui neljaks ettevõtmine oli imelik, seda enam, et mindi alt. Imelik, miks oli vaja maailmale kuulutada, et "nüüd teeme ära!". Manager Raul Rebane võinuks ju meediaspetsialistina teada, mis tähendab rahva ootuste liiga kõrgeks ajamine. Seda enam, et Kanter on natuke õrnake ja võtab kaotust südamesse. Võibki olla, et enim kanntab Kanter ise, mitte tema pöidlahoidjad. Igatahes võib nüüd Kanteri väga ambitsioonika tiimi nime ümber nimetada 75plussist 65plussiks. Vähemalt mõneks ajaks.
Ses mõttes on Alekna väga mõnus mees - treenib vaikselt, räägib vähe, seekord läks temagi alt, aga mis seal ikka. Inimesena suurepärane näide tõsisest spordimehest.
Kahju on mul aga Tammertist, kes on Aleknaga sarnane. Sass väärinuks finaalis heitmist kas või lahkumisetenduse andmiseks tema fännidele, kelle hulka kuulun ka ise. Ega ta ilmselt enam pikalt tippspordiga tegele. Aga pole hullu, mu kodukandi poiss, keda tema vennaga õlut juues sai võileibade järele saadetud (ta oli ikka väga pisike), on tagant tulemas. Märt Israelis on sisu ja tahtmist küll.
Margus Hunt, kes ka Karksi-Nuiast, on ilmselt kettaheite jaoks kadunud, aga mine sa tea. Naljakas, et ka teda tean ajast, mil ta oli nii umbes viieaastane. Sai poissi süles kantud ja põlve peal hoitud. Oli natuke arglik ja hea kasvatusega laps. Tal on tore õde ja ema. Nüüd võtaks Margus mind nagu pambu sülle, selline jõujuurikas.
Kahju on ka Pahapillist, kes suudab end tihti ületada. Ta väärinuks kindlasti kohta esikuuikus.
Kes meil siis veel jäänud on, kellelt medalit oodata? Äkki Ksenja plahvatab, kuigi seal seltskonnas on vist raske medalile jõuda.

Üks kivi jälle südamelt ära

2009-08-19T03:13:00.003-05:00

Neli päeva pärast Augustibluusi on möödunud puhkusemeeleolus. Esmaspäeval oli veel tööpäev, aga siis meenus kellelegi, et neljapäeval on ju püha ja leht ei ilmu, mis tähendas kahte vaba päeva. Väga õigel ajal, sest sain kogu eilse päeva raamatut parandada. Täna saatsingi teksti korrektuuri.
Olin hädas pealkirjaga, aga täna hommikul kargas pähe täpselt see, mis raamatu sisu kõige paremini kirjeldab - "Head pahad poisid". Kuna raamat räägib murdeealistest poistest, kes - nagu kõik inimesed - on muidu head ja toredad, aga vanuse iseärasuste tõttu satuvad vahel olukordadesse, mis kõik tagurpidi keerab.
Raamatu kolm tegelast seiklesid ka eelmises raamatus, ainult et nad on umbes kolm aastat vanemaks saanud. Uus raamat on seikluslikum. Selline, nagu üks poisteraamat minu arvates võiks olla. On sõprust, petmist, alatust, karmi kaklust, hoolimist.
Raamat on kokkuvõttes väljamõeldis, aga see koosneb paljudest väikestest seikadest, mis on tõestisündinud. Paar kohta on sellised, mis on juhtunud, aga pole välja viinud täpselt sellise lahenduseni nagu raamatus kirjas.
Tegelased on ka uues raamatus päriselt olemas, aga loomulikult pole nad üks ühele võrreldavad nende poistega, kellega lapsepõlves läbi käisin. Osa on pärisnimedega (eesnimega), osa natuke muudetud nimega, aga kes mu kodukandis tollal elanud, see tunneb ehk prototüübi ära.
Olen seda raamatut päris palju muutnud. Kirjutasin enamiku sellest valmis Indias. Kui olin juba finaalini jõudmas, otsustasin suure osa ringi kirjutada. Aga see oli hea otsus, kuigi jube tüütu oli uuesti kirjutada.
Päris palju muutsin ka pärast toimetaja esimest lugemist. Kätlin pani tähele asju, mida ise ei märganud. Ka see tuli kasuks. Uut raamatut kirjutama asudes olen jälle targem ja tean paremini, millele keskenduda ja mida vältida.
Tahaks selle raamatu ka ise kujundada. Ott joonistab kaanepildi, kui ta aega leiab.

Augustibluus algas hästi

2009-08-15T01:21:00.002-05:00

Augustibluusi esimene päev oli väga vinge. Ilm oli natukene jahe, aga tegelikult täitsa paras. Vihma enam ei tulnud ja täna on ilm suurepärane. Satelliidipildid näitavat ka täna päevaks ilusat ja selget ilma. Rahvast oli üllatavalt palju. Arvasin, et reedel ei viitsi mujalt tulijad end kohale veel vedada, aga lossihoov oli korralikult täis. Nikolaj mängis esimese esinejana Rootsiturul. Hoiatasin teda igaks juhuks, et äkki tuleb vähe publikut, aga vähemalt kontserdi esimeses pooles olid kõik istekohad hõivatud ja hulk seisjaidki oli.
Nikolaj Tallinna kontsert läks neljapäeval ka väga hästi. Pidi mängima kella poole kümneni, aga mängis ligi poole kaheni öösel. Ta on siin koos perega. Lapsed vaimustusid luikedest ja partidest ja poiss püüdis kala. Tunduvad väga rahul olevat. Ta naine on jaapanlanna. Lapsed räägivad vahel emaga jaapani keeles, loomulikult on põhikeel taani keel, aga natuke oskavad vene keelt ka. Nikolaj räägib vene keelt puhtalt ja sutsu jaapanit. Lahe perekond. Näitasin neile eile linna. End turistina tundes oli Haapsalus päris imelik ringi kõndida. Nii paljudes kohtades on tänavad üles kaevatud, promenaad on remondis - muudkui seleta, mis meil siin toimub.

Särata algus

2009-08-11T00:04:00.003-05:00

Tappev palavus on õhust kadunud ja algas uus nädal. Halb uudis see, et üks reporter läks ära ja teine pole veel laekunud, mistõttu tuli eile ja tuleb ka täna lehte kahekesi teha. Eks saab hakkama. Suuremad probleemid on ilmaga, et see reedel algavat Augustibluusi ära ei rikuks. Loodetavasti on sajud enne ära ja nädalavahetuseks kisub jälle ilusamaks.
Hea on see, et eelmise nädala uudised ja arvamuslood linnapeakandidaatidest on poliitikuid ärgitanud ja laupäevaks tuleb sel teemal veel lugusid. IRL tõstis pead ja Keskerakond teeb oma mehe valiku ka reedel. Eks seda oligi arvata, et nüüd läheb lahti.
Eile astusin arusaamatul põhjusel kahest rattapoest läbi. Jäid ette. Pole plaanis vastu talve ratast osta, aga ühe ratta peale hakkas küll suu vett jooksma. Nn custom ratas. Väga ilus ja kvaliteetne. Tuleb käed eemal hoida, pole mingit mõtet raha raisata. Haapsalus on ratas hea, aga seni pole sellest puudust tundnud. Vahemaad ratta jaoks vaat et liiga lühikesed.
Muud polegi siin juhtunud. Lähen nüüd tööle, täna küll mitte eriti hea meelega, aga seda enam tuleb kohe end liigutama hakata.

Süttis jälle

2009-08-08T03:04:00.002-05:00

Vaatasin aiast, et Suur-Lossi 17 maja süttis uuesti. Suitsu tõusis, mitte väga palju, aga nähtavalt. Helistasin päästeteenistusse, aga keegi oli ilmselt ka just helistanud ja tuletõrjeauto oli hetk tagasi välja sõitnud. Ju on vanad kolded uuesti lõkkele löönud. Eile õhtul käidi ka veel järelkustutamas.

Õuduste linn Haapsalu

2009-08-08T02:24:00.003-05:00

Sain just meeldiva kõne. Tarmo teatas, et leidis auto, millega tema juurest 12 kasti raamatuid tasuta raamatute laadale ära viia. Ärkasin siin veel ja tahtsin Maru-Liisu autoga varsti minna, aga nüüd polegi vaja ilusat hommikut tassimisele raisata. Tohutu kergendus, kuigi just ilus pole, et teised minu korraldatud jama klaarivad.
Eile käisin raamatulaadalt läbi. Ega neid raamatuid seal just palju olnud. Täna saavad siis täiendust. Arvan, et Tarmo juurest lisandub sama palju teoseid, kui seal eile üldse kokku oli. Täna külastab laata kindlasti rohkem inimesi, eile huvilisi oli, aga kardan, et nurgatagust laadaplatsi ei leitud veel üles või läks inimeste aur peatänaval kondamisele.
Jõlkusin eile Valge Daami päevadel terve päeva kella poole kolmest keskööni. Käisime Maru-Liisuga etendust ka vaatamas. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mulle jättis eelmisel aastal see parema mulje. Äkki oli asi ka selles, et tuttavat asja teist korda vaadates ei tundu enam nii huvitav. Ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka sissejuhatus nii pikk. Küll venis, rahvas niheles ja ootas, millal asjaks läheb. Mikritega oli ka probleeme. Mõnel korral krõpsusid ja tekst läks kaduma, aga eks see ole vabaõhuetenduse omapära, et kõike võib juhtuda. Aplaus oli pärast küll julgustavalt tugev, nii et hullu polnud.
Üks asi jäi küll kripeldama. Taevas oli täiskuu ja tahtsime valget daami vaadata, aga selgus, et daami ilmumine jäi etenduse toimumise aja sisse. Ja kui tahaks homme või pühapäeval minna vaatama, siis ka ei saa, sest siis on jälle etendus ja kogu ala on kinni. Isegi kui uuesti pileti ostaks, ei pääseks sellesse kohta, kust daami näeb, sest see on etenduse "tagala" ja segaks näitlejaid.
Ei oskagi öelda, kuidas oleks seda saanud teistmoodi korraldada. Võib-olla oleks pidanud etendust hiljem alustama (varem ei saaks, sest siis on liiga valge ja valgustus ei pääseks mõjule). Paljud inimesed tulevad ju Haapsallu päris valget daami vaatama, mitte ainult etenduse pärast. Saime vallil kokku Andres Raidi, Urmas-Olen-Juba-Linnapea-Suklese ja Piret Allik-Sassiga. Nad täheldasid ka sama probleemi.
Muu melu oli muidu ok. Rahvast liiga palju polnud, parasjagu. Täna on kindlasti palju rohkem, sest mujalt Eestist tullakse ikka puhkepäeval.
Eile kohtusin Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanemi ja Raivo Murdega. Esimesed kaks esinesid raamatulaadal. Peale meie Tarmoga oli veel neli-viis inimest kuulamas. Jälle pidin vastama küsimustele Haapsalu elu kohta. Et kuidas siin elada on ja kas oled rahul? Külalised alati ise ohkavad: oh, kui mõnus teil siin! Ja siis küsivad, kas mul on mõnus. Ahoi, ristirahvas, ilgelt jama on: kole puulinn, mida ümbritseb märg vesi, linnud on nagu lendavad dinosaurused, kes söövad väikseid lapsi ja teedel magama jäänud joodikuid, kümnete tööstusettevõtete korstnate mürgine suits langeb õhtuti tänavatele, tuhanded autod kihutavad teedel ja sõidavad jalakäijate ülekäigurajal üle eakatest jalutajatest, põgenevad sündmuskohalt ja lähevad piiskopilinnuse sisehoovi õlut jooma... Ja nii kogu aeg.
Tänaseks suuri plaane pole. Õhtul peaks minema Drivenit kuulama. Eks neid ole kuulatud ka, aga akustiliselt mitte, nagu tänane kontsert.
Kui siin igav hakkab, siis sõidame võib-olla Lihulasse keskaja päevadele. Või ei sõida.

Nuta või silmad peast

2009-08-07T01:46:00.007-05:00

Kirjutasin siia 28. juulil (vt allpool) ja Lääne Elusse Suur-Lossi 17 majast, mille omanik on vahetumas. Maja on Haapsalus tuntud oma kauniduse poolest. Palju puitpitse ja nikerdusi. Üle kümne aasta seisis see tühjalt, seal on elanud liiminuusutajad ja kodutud, keegi neist pole suutnud maja hävitada. Praeguseks on see ilmselt juba uue omaniku saanud, aga uurime veel täna, kas tehing on toimunud. Ja vaat täna öösel kella 4 ajal süttis see maja ja selle kõrvalhoone. Kahjustused on nii suured, et ilmselt seda enam taastada ei saa või kui saab, siis teeb see kellegi palju vaesemaks. Kuna ma eelmine kord kirjutades ei saanud teada, kes on uus omanik (või kes selleks saab), siis katsume täna selle välja uurida. Kui tehing on tõesti tehtud, siis tekib palju küsimärke.
Fotod on päästeteenistuse omad.

Lisatud tunnike hiljem:
Uurisin nüüd kiiruga, kas on omanik vahetunud või mitte. Selgus, et täna oleks pidanud tehing sõlmitama. Väga halb lugu küll, kui nüüd jääb sellepärast sõlmimata. Jama nii praegusele omanikule kui ka ostjale. Seepärast pole praegu ka mingit põhjust arvata, et põleng on kuidagi seotud omanikuvahetusega. Pindi juhatuse liikme Peep Soomaniga reaktsioon põlengu peale oli: „Oh sa raisk!" Õnneks polnud nad enam müügi vahendusega seotud.
Panen siia teksti, mille lehe jaoks kirjutasin:

1. augustil kirjutas Lääne Elu, et Haapsalu linna arhitektuuripärl võib korda saada, sest omanik on vahetumas.
„Omanik ei ole veel vahetunud, aga asjad sinnapoole liiguvad,” ütles välismaal elava kinnistu omaniku Mart Reimanni esindaja Rein Malk juuli viimastel päevadel. Tema andmetel on uuel omanikul plaanis maja remontida.
„Täna pidi maja saama uue omaniku,” ütles Rein Malk täna ennelõunal. „Võib–olla saab, võib–olla mitte,” viitas ta võimalusele, et tehing jääb ära.
Põlengu põhjuste kohta lausus Malk: „Tean, et see oli süütamine, vähemalt nii ütles mulle linnavalitsuse esindaja.”
Süütamises ta kedagi kahtlustada ei osanud, kuid mainis, et äkki võivad asjaga seotud olla 11. juulil autoga maja nurga puruks sõitnud mehed. „Miks nemad? Kust mina tean, pole praegu isegi nende hüvitiseasju aetud ja hüvitist küsitud,” rääkis ta. Malgi sõnul on maja süüdatud samast nurgast, mis katki sõideti.
Malk on põlengust teavitanud ka välismaal elavat omanikku. „Mis te arvate, mis reaktsioon on inimesel, kelle maja maha põleb?” küsis ta.
Mõni nädal tagasi loobus Pindi Kinnisvara majamüügi vahendamisest. „Põhjus oli meie ja teenuse tellija vahelistes eri nägemustes,” ütles Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman.
Kinnisvarawebis oli maja hinnaks nimetatud ligi miljon krooni.
Sooman ütles, et tal pole aimugi, kes praegu maja omanik on. Kui omanik peaks olema vahetunud, siis Pindi Kinnisvara sellest ei tea, sest pole tehingu juures olnud.

Leht ei tule valge, daam küll

2009-08-06T23:58:00.003-05:00

Täna algavad Valge Daami päevad, mis tõotab kuni pühapäevani tihedat sebimist nii enda jaoks kui ka rahvarohket sebimist linnas. Kes kavatseb näiteks perega siia tulla, siis soovitan käia läbi Kokamäe galerii kõrvalmajast, kus kindlatel aegadel saab stilisti abiga fotosid teha. Tegemist on stiilifotodega eri aegadele omaselt. Näiteks 1930. aastad. Stilist teeb soengud ja vastava meigi. Päris naljakas.
Tasub minna ka Valge Daami vabaõhuetendust vaatama, sest see on päris hea. Eelmine aasta oli sama, aga tänavu muudeti seda natuke. Eelmisel aastal vaatasin ja mulle meeldis. Selle etendusega on alati olnud kahtlus, et tea, kuidas siis seekord välja kukub. Nüüd on aga kukkunud välja üle aastate parim. Humoorikas ja seikluslik. Asukoht kiriku juures on ka mu meelest parim, mis kunagi olnud.
Ja tulge raamatulaadale. Ega neid ju Eestis palju tehta.
Ja homme-ülehomme on Lihulas keskaja päevad, rüütliturniir ja lahing. Kah huvitav ettevõtmine.
Siis on veel igasugu väiksemaid prallesid. Kiltsis saavad kokku Ladade omanikud, rallitavad ja teevad kiiruskatseid, mis ilmselt väga kiired pole, aga mine sa neid tea.
Tänane ilm on vähemalt praegu kl 8 paiku selline, mis soosib linnas uitamist - lausa palav ja ühtegi pilve pole taevas.
Enne pidustusi tuleb veel tööpäev mööda saata. Täna teatab Keskerakond, kes on nende linnapeakandidaat. Teistelt on teada Sukles ja Danilov.
Homsest lehest saab veel lugeda sellest, et surnuaia taha on maetakse lemmikloomi, Paralepa vesi tekitab tundlikematel inimestel löövet, Saunjasse ehitab Olari Taal looduskeskust (ikka heategevuslikult, nagu tal kombeks, hoidudes ise varju). Ise kirjutan linnapeakandidaatidest autoriveeru, Sten Hankewitz kirjutab Londonist pikemalt, mis oli seal läinud nädalal meedias põhiteemad ning tänasest hakkame avaldama Raadio 4 vaatleja Ivan Makarovi meediakommentaari, mis on teatavasti peamiselt vene meediast. Hea lugemine. Mati Mandlilt on pikem lugu keskaja päevadega seotult Lihulast, mille all on peidus teine linn ja mille väljakaevamist takistab tehnoloogia puudulikkus ning mida sealt leida võib. Ja üks suvine lugu on ka - mustikate kaubandusest. Tädikesed kurdavad, et neid ei osteta siin kokku ja ei saa raha teenida, kuigi metsad on marju täis. Eks siis tuleb endal rohkem kooke küpsetada. Maru-Liis igatahes teeb seda kogu aeg, inshallah.
Ja siis on veel piltuudis presidendist ja meie Gunnarist. Ilves käis siin ükspäev ja kohtus tänaval muidugi Gunnariga, kes on alati õigel ajal õiges kohas varnast võtta. Gunnar soovis talle endal omaselt: head elu! Tore.
Nii et peaks olema lugusid mitmele maitsele.
Uus nädal tõotab palju tööd, aga teemasid on ka palju ripakil. Tuleb verevahetus - noor ja tubli Kelli asendub asendamatu Lehtega. Nii et tasakaal paigast ära ei lähe.
Järgmise nädala Augustibluusist niipalju, et Nikolaj Andersen Taanist esineb juba neljapäeval Tallinnas klubis Varblane, kus on festivali soojenduspidu. Reedel on tal õpituba ja laupäeval mängib raudteejaamas. Võimalik, et ka tänavail. Augustibluusi pilet on päris soolane, kuid Augustibluus pole kunagi kuulajaid alt vedanud ja tasub tulla. Saan ise küll tasuta, aga iga kell maksaks 400 krooni ümber Augustibluusi eest, kui kaks korda rohkem Madonna kontserdi eest.

Ahtrid püsti!

2009-08-06T07:26:00.003-05:00

Tegin graafiku Nõval asuvaist koriluspaikadest. Äkki keegi tahab minna.

Turismitippjatäpphooaeg

2009-08-06T06:45:00.002-05:00

Täna helistati linnavalitsusest toimetusse. Nimelt liikuvat linna peal kuuldus, nagu tekitaks Paralepa ja Vasikaholmi ranna vesi ujujatel mingit löövet. Kuulujutud kipuvad ülepaisutatud olema, seepärast kirjutame laupäevases lehes, kuidas asjad on.
Ühtpidi on kuuldus tõene, samas suurt jama pole. Kaie saab loo alles homme valmis, sest tervisekaitse vastus oli vist veel saabumata, aga üldiselt sain helistajast nii aru, et liiga palju muretseda pole vaja. Paralepa vesi on igal aastal natuke sogane, sest laht on madal. Tunda pidi see andma väga tundlikel inimestel ja ju on siis kellelgi lööve olnud. Samas olevat kõik tervisekaitse proovid kogu aeg korras. Kontrollitakse regulaarselt, sest tegemist on ametlike randadega. Esialgsetel andmetel küll mingit vetikarünnakut või muud sellist seal pole ja ujumine pole ohtlik. Rannas on siiski üks teade üleval, nii et teavitatud on väiksest võimalusest saada nahale mõni täpp. Aga täpid on lahedad - ruut, triip ja täpp ei lähe kunagi moest.
Kui keegi ei taha Paraleppa või Vasikaholmile minna, siis tulge viiki ujuma. Siin on kah mõnus.
Homme algavad Valge Daami päevad. Peab hommikul keskraamatukogu hoovi 12 kasti raamatuid ära viima, sest seal on raamatulaat. Hommuti raskuste tarimine pole just kõige mõnusam, aga pääsu pole. Totter oleks neid raamatuid Sadama viide jätta. Ju käib laadalt läbi palju inimesi, sest turiste on praegu palju. Kohe väga palju, vähemalt tundub nii. Hiljuti Wiiburi kohviku juures väljas istudes tundsin ennast giidina, sest iga minuti järel peatus mõni seltskond ja uuris, kus nad asuvad jms. Viieristi on selles mõttes lahe koht, et seal tekib võõrastel alati segadus. Viis teed keeravad eri suunda. Enamik küsis, kus kuursaal ja promenaad on. Seletasin, et need on suletud, ehitus käib. Promenaad on kohe kõrval, aga ju siis ei ole lihtsalt leitav. Üks ingliskeelne tädi küsis: kus meri on? Ju ta polnud Haapsalu kaarti kunagi näinud. Meri on viieristist kolmes suunas paarsada meetrit. Isegi huupi minnes leiab üles.
Tulin Wiiburist ära siis, kui saabus üks imelik noorpaar. Poiss oli võõras, tüdruk Haapsalust. Poiss ohkas kogu aeg, et nii hea on olla. See oli tore, aga kui ta sõbrale helistas ja rääkis, et leidis Haapsalust "kohutavalt ilusa" neiu, kellel on "niiii ilusad rinnad", siis kiskus veidraks. Kõne lõpetades pildistas ta tüdruku rindu ja saatis pildi ilmselt sõbrale, kellega oli rääkinud. Kõik see toimus must kahe meetri kaugusel ja kogu vestlus oli natuke liiga valju. Olin mitu korda naerma pahvatamas. Aga noh, mis seal ikka häbeneda. Ilu patta küll ei pane, aga telefoni sisse vabalt.
Eile nautisime jälle Tarmo juures suurepärast ilma ja mõnusat seltskonda. Õie-Mari on siin oma sõbra juures, Sadama viide tuli soome kunstnik Juha ja kuna mu ema oli siin, siis kutsusin tema ka. Kuulasime vana muusikat, grillisime kana ja sügasime kõhtu. Haapsalus on suvel kogu aeg puhkusetunne.
Täna on Ehte kohvikus filmiõhtu. Näidatakse üht võõrkeelse filmi Oscari saanud Hispaania filmi. Kõlab paljulubavalt ja ilmselt tuleb minna.

Niisama

2009-08-02T12:07:00.001-05:00

Lõbus situatsioon USA politseiga.

Merapi vulkaan

2009-08-02T07:43:00.010-05:00

Alustasin oma blogi selle vulkaani jalamil. Reis Jaava saarele oli kindlasti kõigist reisidest huvitavaim. Pidevad maavärinad, tugevaim, mida seal olles tundsin, oli 6 palli ümber, kui õigesti mäletan. Neljaseid oli iga päev võib-olla kümmekond, need ehmatasid, aga eriti ei lõhkunud. Need olid kõik järeltõuked suurele maavärinale 2006. aastal, mil hukkus väga palju inimesi. Pilte ja lugusid saab lugeda 2006. aasta juulist blogi eesotsast. Seal on maavärina tõttu aktiivseks muutunud Merapist ka fotosid.

See on Jaava lõunakallas, Yogyakartast umbes kakskümmend kilomeetrit. Tahtsin seal jõe suudmekohas ujuma minna, aga kui laineid nägin, siis tuli meelde küll, et nende eest hoiatati. Jaava lõunakaldal polegi vist kohta, kus ujuda saaks. Põhjas pidavat saama, aga sinna ei jõudnud.
Rannas liiva pole, ainult vulkaaniline puru või sete või kuda seda nimetatakse. See väike majadekompleks oli 2006. aastal peaaegu maatasa. Üks maja nende seas on tuttava oma, kellel käisin abis. Paremale jääb mägisem ala vaheldumisi metsa ja riisipõldudega. Sattusin seal matustele kontvõõraks. Ei sobinud mööda sõita, sest tee oli pikalt leinajaid täis. Kuna seal praktiliselt liiklus puudus, siis ei tahtnud segada ja võtsin pikema puhkuse.

See on Dali järv Jammu & Kashmiris, need piklikud asjandused on paatmajad. Hästi pikad ja lahmakad. Teisel fotol on sama järv paadist pildistatuna. Srinagar ja Dali järv on väga ilusad. Kui õigesti mäletan, siis paatides elas ligi 15 000 inimest, rohkem kui Haapsalus.

Ja need mäed on Himaalaja mäestikus. Google'is näevad välja üsna sarnased lennukist nähtavatega. Delhist Srinagari lennates möödub lennuk eelmäestiku kohal ja kõrgemate tippude kõrval. Väga ilus.

Kui juba nostalgitsemiseks läks, siis vaatasin ka Bagdadi. Tõmbasin oma elupaigale ringi ümber. See on Mohammedi maja ja aed. Sellelt suurenduselt ei paista, aga aia nurgas on Earthis suurendades näha väikest laigukest. See on pisike purskkaev. Kogu Tigrise kaldal paistavad suured hooned, need olid Saddami ministrite elumajad, hirmsuured, hoovides basseinid.
Mohammedi majast umbes kella 8 kohal on suur müüriga ümbritsetud ala, ristmiku juures. See oli Saddami tütre maja. Mohammed elas tähtsas paigas.

Antarktikas on õlu alati külm

2009-08-02T07:43:00.004-05:00

Samal ajal kui telekast tuleb kung fu huumoriklassika tippteos "Bruce Lee saladus", näppisin veel Google Earthi. Seal on ka taevakaart koos väga ilusate fotodega. Panen ühe üles.
Antarktikast valisin aga ühe tuntuma koha, paiga, mille satelliitfotosid näidates on palju räägitud kliima soojenemisest. Fotol jäälahvandus. Sulab jah, tea kuidas selle külma õllega seal varsti on. Sellesse piirkonda planeerivad eestlased oma jaama ehitamist. Natuke jääb pildilt välja, alumise ääre alla.

Elu vihmametsas

2009-08-02T06:08:00.008-05:00

Vaatasin Amazonase vihmametsade satelliidifotosid. Täitsa teine planeet. Kahel fotol on Brasiilia metsad. Ümber on puutumatu mets ja kuskil keskel on laigud, kust on mets maha raiutud. Ühel fotol on näha ka maha jäänud puujurakad (sellel suurendusel siiski mitte), mis annab aimu, kui kõrge see mets seal on. Puud on väga pikad.
Ühel pildil on näha ilmselt lennurada ja mõned majad ümber. Teisel pildil on juba lagedaks raiutud metsaala. Põllupidamise märke näha pole, maju pole ja ju need teed on metsa väljaveoks. Mõnikümmend kilomeetrit eemal algab puutumata metsaala, kuhu pole veel jõutud.
Kolmandal pildil on vingerdav jõgi Peruus, päris jõe algusosas.
Aga kus see kollane pilt tehtud on? Saabusin sealt hiljuti. Marsilt siis. Ma ei teadnudki, et Google Earthis on ka Marsist satelliitfotod.
Hall foto sai tehtud paari aasta eest, kui mind viimati Kuu peale saadeti.

Mahavokirattaralli

2009-08-02T03:57:00.004-05:00

Traditsioonid on teatud piirini mõnusad. Mõnest ei tahaks kuidagi loobuda. Näiteks hommikurutiinist. Haapsalus veedetud kaks suve on olnud selles osas eriti meeldivad. Tõusen alati natuke varem, et lihtsalt olla. Olen hommikuti hirmus õgija, teen alati sooja toitu, mis tavaliselt on eelmisel õhtul kokku keeratud. Taustaks vaatan CNNist maailmauudised. Siis pesema ja pärast kohvitassiga aeda istuma. Arvutist Eesti uudised, piip, kohvi ja linnuleelo. Mõnus. Nii ka hetkel.
Ka eile oli mõnus. Mahavoki kontsert oli meeldiv, ainult istumisega oli keeruline. Puust pingid olid liiga tihedalt, põlved olid vastu eesistuja tagumikku ja enda ahter jäi ka valusaks. Esinejaid peaaegu ei näinudki. Aga polnud vajagi, sai muusika taustal enda mõtteid mõelda.
Mahavoki algusaastate progemuusikaga polnud ma väga kursis. See oli huvitav. Meenutas praegust Jeff Becki. Kiire, tehniline, elektroonilise taustaga. Tegelikult leidsin veel mitu sarnasust teiste kuulsustega, milles pole samas midagi halba. Vahepeal lõi Pink Floyd sisse, Peter Gabriel, Annie Lennox. Eks enamik kuulajaid oli tulnud muidugi Kare Kauksi perioodi muusikat kuulama. See oli ka mõnus. Nad olid seda tehniliselt täiustanud, mis tuli kasuks.
Enne Padist oli teeremont. Polegi sellisel kuumaastikul varem sõitnud. Ju see tehakse kohe korda. Nõva tee on kah valmis saamas ja oli juba korralikult läbitav. Peraküla simman ehmatas rahvarohkusega. Võib-olla isegi tuhat inimest oli kohal. Korraks tuli sutsakas vihma, aga see ei seganud. Matvere ja VLÜ mängisid, enne oli teatritükk. Igati korralik külasimman, sekka hulk Tallinna ja Haapsalu inimesi.
Pidime täna Tarmoga uuesti Nõvale sõitma ja ühelt tema tuttavalt värsket lesta ostma. Ema tuleb täna külla ja mõtlesin, et äkki tahab praadida. Lõuna-Eestisse jõuab lesta harva ja ega siin Haapsaluski pole näinud. Tuleb kohe hommikul merelt tulijatelt osta. Tarmo sõbral oli kilomeetri jagu võrku sees ja arvas, et ehk jätkub meilegi, aga ilmselt siis polnud head saaki, sest pole helistanud. Pole lugu, saab teinekord minna.

Parditoitmishooaeg

2009-08-01T07:13:00.003-05:00

Pardid tulid just poegadega koduukse ette maiustama. Pärtel toidab neid.

Luigelaulumaja

2009-08-01T06:58:00.007-05:00

Jalutasin eile sadamast koju ja ehmatasin - keegi oli luigemaja üle värvinud. Siniseks. Nomaeitea. Enne oli valge ja mu meelest sobis valge. Jumal, sa näed, aga ei mürista. Aga võib-olla tahab harjumist. Müristab hoopis mujal. Leidsin kaks pilti kunagisest reisist Koh Lipele. Väike Tai saar muust maailmast vägagi eraldatud. Seal oli võimas äike. Ega head pildid pole, aga natuke saab aru. Keskmise pildi pealt on lahe kujund taevas, nagu ufo :).

Naisepeksupäevaleht

2009-08-01T03:36:00.002-05:00

Eelmises lehes oli meil lahe pealkiri. Tekitas juba toimetuses elevust, aga polnud ju mõtet muuta, sest kõik oli korrektne. Ruumi oli vähe ka, ei mahtunud pikemalt välja kirjutama. Selgus, et ka netikommentaatorid sattusid hetkeks segadusse. Naljakas on see kirjakeele pildi tunnetamine. Pealkiri oli: "Maavanem lõi abikassa". Teadagi, mida sellest välja loeti :).

Seanahaveotalgud

2009-08-01T03:04:00.003-05:00

Augustibluusi täpne kava on mõnda aega juba kodulehel üleval. Toimub 14.-15. august. Tulge siis kohale, palju häid esinejaid on.
7.-9. augustil on aga Valge Daami päevad. Kava on väga mitmekesine.
8.-9. augustil on raamatulaat. Kohal on paljude kirjastajate esindajad. Täistundidel esinevad autorid ja kirjastuste tegelased. Müügil on ka igasugu sellist kirjandust, mida poodides pole. Ja lisaks toimub tasuta raamatute laat. Seekord korraldab keskraamatukogu. Eilse seisuga veel väga palju raamatuid polnud toodud, aga kui ma kevadel seda ise korraldasin, siis toodigi üsna palju viimasel nädalal. Viin ise ka eelmisest laadast üle jäänud raamatud sinna. Neid peaks olema üle kümne kasti, kui meisterlugeja Tarmo pole neid sisse hinganud :).
Ei oli sadamas päris lahe ettevõtmine. Jaan Toomik ja hulk teisi kunstnikke korraldas kaasaegse kunsti festivali "Seanahk". Algas kl 19 ja lõppes kunagi pärast südaööd. Pole Haapsalus nii palju tegusaid kunstnikke korraga näinudki. Tulid lausa bussiga Tallinnast kohale. Väga vinge. Üle hulga aja nägin Raikat. Oli teine nii ontlik, et ei tundnud äragi. Õpetajahärra ju.
Toomiku etteaste oli nagu ikka olema peab - veider, aga mõnus. Lahe oli kõrvalt vaadata, kuidas inimesed jälgivad ja nuputavad, mida üks või teine kujund tähendab. Ilmselt tihti mõeldakse üle, aga peaasi et mõeldakse.
Mingid sümbolid hakkavad ise ootamatult tööle. Võta sa kinni, kas kunsntik seda nii mõtles, aga võimalik, et mõtles. Näiteks oli kai peal kraana otsas tühi merekonteiner. Üks ots oli õhus ja teine maa peal. Uksed olid lahti ja sees olid prožektorid, mängis vali klubimuusika. Rahvahordid seisid avatud ukse sees ja vaatasid-ootasid. Mitte kõige vähematki ei toimunud ega juhtunud. Oodati edasi. Ikka ei midagi, ainult muusika. Ja siis astusid paar tüdrukut kaldus põrandaga konteinerisse sisse ja hakkasid tantsima. Spontaalselt. Tulid järgmised ja nii oli kogu konteiner paksult rahvast täis ja tantsiti. Kas Toomik seda lootiski, et tema teos sellisel moel tööle hakkaks ja oma elu elaks? Võimalik. Igatahes toimis hästi. Paneme teisipäeval lehte piltidega ülevaate. Tarmula tulistas puusalt ja pilte peaks olema häid.
Täna tõotab samuti huvitav päev tulla. Lähme suure kambaga Padise kloostrisse (loodame, et naised sinna ei jäägi, aga võib-olla tuleks see neile kasuks). Kare Kauks ja Mahavok esinevad. Tõotab tehniliselt väga kõva kontsert tulla. Ja eks on ju tore jälle vanu lugusid kuulata.
Sealt põrutame kohe edasi Nõvale Peraküla simmanile, kus Tarmo saab oma lapsepõlvesõpradega mürada ja teised niisama tõnkuda. Öösel linna tagasi. Praegu on tulemas Maru-Liis, Kaire, Sirts ja Tarmo, aga võib juhtuda, et ka Lauri ja Eve võtavad jalad ja rattad alla. Nad käisid siinkandis eile pulmas ja äkki nad ei viitsi kohe uut looma lasta. Ja Marten on ka siin, aga tema vist peab ära sõitma. Kahjuks on ilm natuke jahe, pilved peaksid õhtuks taanduma, teatas ilmamoor Maru-Liis satelliidipilte vaadates. Katsugu ainult eksida, klooster ootab...

Lõngakeravälk

2009-07-30T09:02:00.002-05:00

Ahjaa, lasin oma blogi viite Päevaleht Online'ist maha võtta. Kirjutan peamiselt sõpradele, kellega mind miski seob. Surematuid tekste siin pole, mis vajaks kogu maailmale esitamist.

Keelekastekannukaas

2009-07-30T08:37:00.004-05:00

Lõpetasin just laupäevase lehe autoriveeru kirjutamise. Kirjutasin uue keeleseaduse eelnõust. Mitme otsaga asi, aga mind häirib selle juures just see, et jälle püütakse midagi seadustada ja keelata. Kõik tuleb Eestis seadusega reguleerida, selle asemel, et suunata, leevendada, otsida põhjusi, miks mõni asi läheb käest ja selle teadmise kaudu püüda asja parandada. Aga ei, tuleb teha seadus, mis paneb kõik paika. Paikapanijaiks on üks seltskond inimesi, ehk siis vähemus, ametnikkond, kes surub jõuga peale oma seisukoha. Aga miks nad arvavad, et nende seisukoht ja arusaamine on ainuõige? Kuidas saab arenevat asja, mida keel kahtlemata on, vaadata hetkes? Seadus jääb ju kestma aastateks ja aastakümneteks. Kas siis näiteks iga kvartal (ma ei tea, kui tihti nad kokku saavad, pakkusin meelevaldselt) pärast keeleteadlaste ja -toimetajate järjekordset kokkusaamist/seminari/arutelu muudetakse seadust?
Keel on minu oma. See pole riigi oma, et riik saaks selle seadusega tunnistada selliseks, nagu see talle hetkel meeldib. Paljudel väliseestlased räägivad veel vana eesti keelt. Kui selline väliseestlane kirjutab meie lehes arvamusloo, kasutades toredaid vanu väljendeid ja grammatikareegleid, siis on see mu meelest lahe ja näitab just seda keelt, millest praegune keel arenenud on. Keeleseadus ei lubaks aga meil tema lugu muutmata kujul avaldada, sest keegi pintsakuga inimene on paika pannud, et keel olgu nüüd selline. Isegi, kui see väliseestlane on omal ajal õppinud ülikoolis eesti filoloogiat ja tema keelekasutus on tolle aja mõistes vigadeta.
Keelamise võiks ära keelata, siis saaks ainult lubada lubamist.
Mart Ummelas paneb Postimehes samal teemal nii et tolmab. Südametööd kiirendav lugemine.

Paralleelmaailma eksinud

2009-07-30T01:50:00.002-05:00

Hommik on nii palav, et võtab pildi eest. Isegi aias varikatuse all istuda on piinav. Õhk on lausa paks. Eile oli ka, aga peamiselt toredatest inimestest, kes olid Tarmo majja ööbima tulnud. Päris naljakas õhtu oli. Tagantjärele mõeldes ma polegi istunud koos nn päris bemmimeestega. Sellised kutid, kes kuulavad autos valjult diskot ja hip-hopi jms. Sõidavad lahtise autoga (ja oligi BMW, nagu peab) ja seda valjemaks keeravad muusika. Räägivad slängi, millest on raske aru saada. Või siis tegelikult räägivad nad sellise diktsiooniga, et ei saa aru.
Hoovi pargitud autost tuli väga valjult Sadama viie hingeelule harjumatut muusikat. Kui palusin selle vaiksemaks panna, siis läks külalisel nina krimpsu. Proovisin õnne sellega, et pakkusin talle Taaga plaati kuulata, aga see ei läinud läbi. Sain teada, mis juhtub siis, kui Mart Kalvet laulab. Nimelt teatas bemmimees: "Ei, seda küll kuulata ei saa. Meil on kohe tibid siia tulemas ja kui nad kuulevad sellist muusikat, keeravad nad otsa ümber." Tõsijutt. Õnneks oli vist muid tõrjevahendeid veel, igatahes tibide hordid jäidki tulemata või ma siis olin suutnud selle seltskonna nähtamatuks mõelda ja ei märganud neid.
Sadama viies oli üsna ehmatav selliseid külalisi kohata. Nagu oleks mingisse paralleelmaailma sattunud. Nii umbes kord aastas kannatab välja ja on hariv. Ilmselt mõjusime meie neile samuti, nagu nemad meile.
See-eest arutasime Tarmoga leheteemasid. Sellised arutelud on mõnusad. Koondavad mõtteid. Vahest on vaja end üles äratada. Hakkame augustikuust täitma teematabelit. Märgime sinna, millest oleme kirjutanud ja millise piirkonna kohta. Teeme statistikat, et saada teada, millest kirjutame liiga palju ja millest võiks rohkem kirjutada. Ja mis paikkonnad vajavad rohkem tähelepanu. Niisama lehte sirvides ei saa head ülevaadet, aga kui iga lehe ilmumise järel kõik artiklid teema järgi tabelisse panna, on pilt kohe selge, kuhu aur läheb. Nii saab kohe reageerida ja edaspidi oma tähelepanu vähem kirjutatud teemadele juhtida. Näiteks on meil praegu liiga palju kultuurilugusid. Mõnes mõttes on see mõistetav, sest suvel on palju kontserte, näitusi jms. Vahest läheb siiski liiale, aga eks see ole mööduv.
Kuu aja pärast teeme esimese kokkuvõtte ja võin selle siia ka üles panna. Kahe kuu pärast saab jälle võrrelda, kas oleme vastavalt statistika tulemustele oma tööd muutnud ja valged laigud täitnud.
Valged laigud täitis hiljuti ka RMK. RMK kodulehel on marjade-seente kasvupiirkonna kaart. See oli neil lahe mõte. Arvata on, et neis paigus saab korilaste kontsentratsioon olema suur, aga mis siis. Mulle meeldib RMK töö, nad näevad oma nn vara jagamisega vaeva. Matkarajad, ööbimispaigad jms on hästi kättesaadavad. Peaks ise ka seenele sõitma.

Suur-Lossi maja päästeoperatsioon (parandatud)

2009-07-28T08:56:00.013-05:00

Kirjutasin täna siia Suur-Lossi 17 majast, mis laguneb juba üle kümne aasta. Hakkasin lugu kirjutama sellest, et linn võiks maja sundvõõrandada, kui omanik ei suuda seda korras hoida ja ei müü ka kellelegi, kes tahaks ja suudaks korrastada. Nüüd helistas üks tuttav ja väitis, et maja on kuu aega tagasi maha müüdud. Seega on sellel uus omanik, kes ilmselt hakkab remontima. Seega võisin enne üht võimalikku omaniku nime mainides talle liiga teha, väites linnavalitsuse info põhjal, et tema ongi see inimene, kes ei tegelenud maja korrastamisega. Ta võib aga olla hoopis uus omanik, kes võtab asja käsile. Seega võtsin postituse maha. Niipaljut asjast siiski kasu oli, et sain asist vastukaja. Tänud "kurjale" H-le, kes omanikuvahetusest teavitas.

(tagantjärele lisatud, mhm): poleks ikka pidanud kuulama hülge möla. Võtsin postituse asjata maha, sest ei eksinud millegi/kellegi vastu. Maja on küll minemas uue omaniku kätte, kuid eelmise omaniku tegematajätmisi see ei heasta. (Palun ärge helistage mulle enam sel teemal, kui pole midagi tarka öelda. Eriti inimesed, kes arvavad end "teadjad" olevat, aga pole seda.) Maha võetud postituses nimetatud isikud olid tõesed ja nii-öelda "süüdi" maja hävimises. Minu jutu mõte oli leida võimalusi kaitsta maja. Need isikud, kes selle jaoks midagi teinud pole, on ja jäävad minu silmis _. (See märk tähendab tühja kohta, you know).

Laevakompanii uus laev valmis

2009-07-26T06:36:00.009-05:00

Võtsin endale ülesande, mille täitmine osutus päris keeruliseks. Olen püüdnud viimasel ajal lehte teha graafikuid, mis poleks niisama kohatäiteks. Suuri ja üksikasjalikke, poole või terve lehekülje suurusi. Nädala keskel tuli Saaremaa Laevakompaniilt pressiteada selle kohta, et neil hakkab valmis saama uus reisiparvlaev. Uurisin laevatehasest ja netist, mis andmeid on ja mis selle kohta on varem kirjutatud ning leidsin hunniku huvitavat materjali. Kuna laev on välimuselt päris lahe ja täpselt sellist pole maailmas varem ehitatud, siis leidsin, et see väärib lehes näitamist küll, aga mitte tavapäraselt fotodena, vaid koos tehniliste näitajate ja võrdlustega joonistena.
Arvasin, et saan graafiku kiiremini valmis, kuid eile komistasin igasugu jamade otsa. Sain esimest korda teada, milleks on mu Macile vaja 4 giga mälu - ülisuurte graafiliste elementide liigutamine ja salvestamine on 2 gigaga aeganõudev. Tuleb see lisamälu siis ära osta. Peale selle pidin ühe märkamatu vea tõttu poole päeva töö uuesti tegema, mis osutus aga hoopis vajalikuks viperuseks, sest tulemus sai parem ja omandasin paar uut töövõtet, mida enne ei osanud. Alguses vihastasin nii hirmsasti, et ainult puhisesin.
Töö võttis aega peaaegu kolm päeva. Kahjuks vaid üks neist oli päris tööpäev, aga kuna väga huvitav töö oli, siis pole puhkeajal tegemisest kahju. Samas pani korra mõtlema küll, et kasutan arvutit suures osas tööasjade tegemiseks ja selle 2 giga lisamälu võiks täitsa tööandjal kompenseerida lasta. Aga noh, selle jutuga ei maksa masu ajal välja tulla.
See on mu joonistatud graafikutest seni raskeim töö. Paar nädalat tagasi tegin Vormsi merekaabli paigaldamisest ka ühe suure juraka, mida saab allpool vaadata, aga see polnud üldse nii keeruline ja üksikasjalik.
Nii et kui keegi tahab samalaadseid töid tellida, siis võin isegi selle peale mõelda.

Kutsusime Ameerika autod Läänemaale iivet tõstma

2009-07-16T03:11:00.005-05:00

Eile oli teine päev, kui pidin kirjutamise kõrvalt küljendama ja lehe trükki saatma. Ütleme nii - trükkisaatmisega sain juba üksi hakkama. Lehe võrku sättimises tekkis aga piltidega mingi tõrge ja need jäidki arvuti desktopile. Eks reedel proovin uuesti ja ehk hammustan sellegi pähkli katki. Ju oli mingi näpukas, mida ei osanud tähele panna ja andis veateate. Tühja sest, lood said ilusti üles.
Reedel algab siin suur Ameerika autode show ja kiirendusvõistlus, kestab pühapäevani. Kahel päeval ka kontserdid. Kes muusikat tahavad kuulata, need teadku, et jälle karjuvad kõrva Kolumbus Kris (mul on neist tülgastus, sest nii sädemeta ja üht joru ajavat bändi ei jõua enam kuulata) ja Smilers (aitäh, aga ei, vähemalt nii kaua, kuni Sal-Saller normaalselt laulma ei hakka, mida ta väga hästi oskab). Aga kohal on ka Ultima Thule, kes on ju samuti nagu kulunud tagumikuga teksapüksid, aga vaat jalga istuvad hästi. Olen neid viimastel aastatel harva kuulama sattunud, vist polegi paar aastat kuulnud. Nüüd on hea jälle mälu värskendada. Nendest on raske tüdineda, sest nad on alati kuidagi värsked ja jõulised. Kui ma võrdlen neid Kolumbus Krisi nahkvestides meestega, siis ühed on nagu vormelid ja teised vanad Moskvitšid. Esinejaid on veel, ei ole meeles, kes täpselt. Igatahes pühapäeva õhtul esineb jahtklubis Driven, mis on väga bro.
Aga kui muss ei huvita, siis on lossihoovis vaadata palju. Eilse seisuga oli registreeritud 70 Ameerika autot ja tsiklit. Ju neid tuleb kohale hulga rohkem. Ameeriklasi on kalli kütuse ajastul parem vaadata, kui nendega sõita.
Eile jooksis mulle linna vahel otsa Märt Kivine. Seljas olid liibuvad rattasõidu riided. Ehmatasin päris ära. Nad tulid naisega ratastega Tallinnast Haapsallu. Ja sõitsid mööda Nõva teed, kokku 110 km. Noh, muidu oleks ju ok, aga ta vaene mees ei teadnud, et kogu Nõva tee on remondis. Nad olid kõvasti vatti saanud ja lausa käe kõrval ratast lükanud. Leidsime ühiselt, et see oli enne reisi tegemata töö, mis kätte maksis. Ega tal pole ju siinkandis ühtegi tuttavat ka, kellelt enne uurida, kust ja kuidas on parem sõita :). Ja peale selle ööbisid nad hotellis. See oli küll kuritegu, kui kahel vanal kamraadil on majad otse mere piiril ja ootavad toredaid inimesi. Täna vist põrutasid edasi Hiiumaale. See tee on juba magus murel eilse hapu rabarberi kõrval.
Eile kirjutasin sündimusest Läänemaal. Ehmatasin, kui nägin juunikuu statistikat. Mais sündis 28 last, juunis 8! No mis nüüd lahti. Kondoomide müümine tuleb ära lõpetada. Eelmise ja selle aasta esimese kuue kuu keskmine sündimus oli Läänemaal 22 last kuus. Ja nüüd 8. Nagu sellest veel vähe oleks - inimesed on ka rohkem surnud. Mullu poolaastaga võrreldes on sel aastal 60 inimest rohkem teise ilma läinud. Väga kurvad näitajad. Iive muudkui langeb.
Uurisin rahvastikuteadlaselt Mare Ainsaarelt, et äkki on eelmise aasta majanduskriisi tõttu inimesed otsustanud lapsetegemise edasi lükata. Juunis sündivad lapsed said stardi ju oktoobris. Septembris ja oktoobris tulid esimesed tõsisemad teated Eesti pankade muredest ja ajakirjanduses hakati ka spekuleerima, et äkki vähendatakse vanemapalka ja muud sellist.
Tegelikult ei taha uskuda, et esimeste mureteadete peale kohe püksilukk kinni tõmmatakse. Seda enam, et Ansip ju lükkas sel ajal veel kõik kriisijutud tagasi. Eestis oli tema arvates veel kõik korras (va häbitu jaanalind). Seega ei usu, et kriis on sündimuse vähenemise põhjuseks. Ka Ainsaar arvas, et selline järeldus on ennatlik. Kui järgmised kuud ka vähenemist näitavad, ehk siis saab järeldusi teha. Seda enam, et muu Eesti näitajad seda ei kinnitanud. Vaevalt, et just Läänemaal üksi inimesed kriisi sel moel suhtusid. Pigem oli sündimuse vähenemine juhuslik, aga siiski äärmiselt ootamatu. Ikkagi 72 protsenti väiksem, kui kuu varem. Läänemaal polegi sellist langust mu teada aastaid olnud. Aga noh, kas ma ise olen midagi selleks teinud, et asi paraneks. Hmm... Vaikus. Kurgesid on sel aastal küll palju, aga ju vanarahvas on selle linnu tegemistest ikka täitsa valesti aru saanud. Mu meelest on Ameerika autod rohkem lapsetegemisega seotud, kui kured. Oleme ju kõik näinud klišeelikke Hollywoodi filme autokinodest, kus filme keegi ei vaata ja autode siseklaasid on seest higised. Seega, selle loogika järgi peaks saabuval nädalavahetusel Haapsalus paljutki korda saadetama.

Lääneelada on vaffa

2009-07-13T12:36:00.002-05:00

Oli aga päev täna. Lähen hirmsasti närvi, kui pean mitut asja korraga tegema. Kui enam ei adu, mis on tehtud ja mis tegemata, siis klemmid suitsevad. Kuna küljendaja läks puhkama, pean teda asendama. Täna püüdsin ka kirjutada, aga sain info nii hilja kätte, et ajaliselt jooksis see hilisemasse küljendusse sisse. Kukkuski siis pooletoobine lugu välja. Püüdsin veel graafikut ka kõrvale teha, aga ei mahtunud enam midagi ja lõpuks ei viitsinud enam jännata.
Küljendamisega on kõik ok, aga pärast tuleb see sodi kõik trükikotta ka saata. Vaat siis algab jama. Muuda printfailideks, destilli, tõsta kuhugi põrguauku ja siis FTPsse. Asjad, mida kunagi pole pidanud tegema. Siis netilehel siblimine, fotode muutmine jms ja lõpuks vaja veel PDFid Annelile kaugele maale saata. Tegelikult pole see muud, kui üks robotitöö, aga kui järjekord ja süsteemid pole selged, siis keerutab juhtme täitsa sõlme. Ju paari lehe pärast hakkab pähe jääma.
Hea, et Haapsalu nii vaikne koht on ja koju tulles mitte ainsamatki inimest vastu ei astunud. Kohe mitte kedagi ei tahtnud näha.
Tahtsin raamatusse viimased parandused teha, aga täna enam ei jõua. Homme hommikul on pea selgem. Täna vaatan ilmselt X-files'i filmi. Omal ajal jäigi see kinos nägemata või siis oli nii mõttetu, et ei mäleta enam.
Õnneks on MaruLiis külmkapi süüa täis vaaritanud ja ei pea ka toidu pärast muretsema.
Aga muidu on endiselt kõik vaffa.

Vormsi uus merekaabel

2009-07-12T10:29:00.001-05:00

Laupäevase Lääne Elu graafik Vormsi merekaablist.

Laupäeval ilmub Lääne Elu 64 leheküljel

2009-07-09T12:15:00.007-05:00

Kl on juba 20 läbi ja oleme endiselt toimetuses. Nii on see olnud kogu see nädal. Pluss kogu nädalavahetus, mis kulus kodus suurte graafikute joonistamisele ja Lääne Elu vanade lugude tsiteerimisele. Ei saa öelda, et tööd just vähe oleks :).
Üleeile sai 14 tundi toimetuses oldud ja ega eilegi palju vähem kokku tulnud. Aga kõik see on hea eesmärgi nimel. Laupäeval on see päev, mil ilmub Eesti ajaloo kõige paksem maakonnaleht. Olen selles üsna kindel, et ükski maakonnaleht Eestis pole teinud nii mahukat ja sisukat lehenumbrit. 64 lehekülge on ka suurte päevalehtede jaoks väga paks leht. Eesti Ekspress võis oma parimatel päevadel olla paksem, aga sedagi koos igasugu lisade ja ohtra reklaamiga. Aga neil on ka suur toimetus taga. Meil on õnneks palju häid sõpru ja endisi lääneelukaid, kes on abiks, kokku paneb selle aga meie enda väike toimetus ja seda tavapärase lehetegemise kõrvalt peaaegu sama suure seltskonnaga nagu igal muul päeval.
Nagu Andres Ammas täna tabavalt mainis, tuleb laupäevane Lääne Elu mitte vähem kvaliteetne kui Päevalehe Möte. See on hea. Niisama soga selles lehes pole. Ise kahjuks lehte suurt kirjutada pole jõudnud, aga tegelesin graafikute valmistamise ja lehe kujudamisega. Üks graafik kukkus ruumipuudusel (64 lehekülge!) välja, aga üks hästi jurakas asi läheb lehte. Sellist pole Lääne Elus kunagi tehtud. See oli ka mulle väljakutse ja püüdsin teha nii kvaliteetse ja efektse graafiku, mille üle oleks ka The Guardian uhke. No ausalt :). Nüüd saan aru, miks Alari Paluots Päevalehes graafikuid nii hingega teeb - ta tahab, et asi oleks ilus ja et endal häbi poleks. Panen ehk oma töö siia hiljem üles ka.
Siin piltidel on meie tänane koosolek. Laual on leheplaan 64 väikse ruudu ja märkmepaberiga. Nägudest võib järeldada, et hommikul polnud rõõmu just laialt. Nüüd juba on, sest väike viski ja rumm kõditavad seestpoolt. Hämmastav, kuidas normi piires alkohol tööjõudu juurde annab. Kui see leht lõpuks valmis saab, siis ilmselt ei räägi toimetuses enam keegi "normist". Ja pole vajagi.
Ahjaa, et miks 64 lehekülge? Sest Lääne Elu saab 20 aastaseks. 13. juulil 1989. aastal ilmus esimene number. Olime esimene sõltumatu eraleht Eestis. Järgmisena tuli vist paari kuu pärast Eesti Ekspress.

Iga eestlase lemmiroog on teine... lammas

2009-06-30T14:07:00.004-05:00

Homme avatakse Haapsalus Iloni Imedemaa. See on üks lahe koht, kus lastel on igavesti palju teha ja vaadata. Teist samasugust Eestis pole, ilmselt mitte ka Lätis ja Leedus. Stockholmis on midagi sarnast, seal on see seotud Lindgreni tegelastega. Päris lõbus koht. Haapsalus on Imedemaa seotud Ilon Wiklandiga, kes, nagu kõigile teada, on Lindgreni raamatuid illustreerinud. Aga eks lugege ise, keda huvitab.
Täna oli Haapsalus jälle tapvalt palav. Väike viik oli ujujaid täis, ilmselt rannad ka. Veetsin päeva kodus raamatuga tegeledes ja hoidusin palavusest. Tegin raamatuteksti päris palju muudatusi. Veider, kui palju näeb vigu ja möödapanekuid, kui tekst on mõni kuu seisnud. Puhanud pilk leiab igasugu jaburdusi üles. Homme loen kogu teksti veel hoolikalt läbi ja saadan toimetajale. Siis saab uue raamatu ette võtta, näpud täitsa sügelevad selle järele.
Leidsin kolm päeva tagasi riiulist Indiast toodud kokaraamatu, mille olin täitsa ära unustanud. Lugesin kaanest kaaneni läbi ja vihastasin, et Haapsalus pole kuskilt saada lambaliha. Kuna raamat on Hyderabadi köögist (Andhra Pradeshi osariigi pealinn) ja seal on muslimid enamuses, siis leiab nende köögis palju lambaliha. Kanaliha on ka, aga seda nad traditsiooniliselt heaks lihaks ei pea. Vanasti peeti kana "mustaks". Kakerdab mööda tänavaid ringi ja sööb rentslist sodi - ei saa ju olla "puhas" elukas. Enam nii muidugi ei mõelda, aga kana on jäänud siiski lambalihaga võrreldes teisejärguliseks.
Ja vaat seda raamatut lugedes vihastasingi, et meil lammast saada pole. Olen ammu tahtnud biryanit teha, aga millegipärast pole selleni jõudnud. Nüüd leidsin sealt raamatust kümmekond biryani retsepti, mis olid kõik muidugi lambalihast, aga asendasin sujuvalt sealihaga ja kaks päeva hiljem proovisin kanaga. Väga hea oli mõlemaga. Tahtsin ka katsetada, kui kangeks toit jääb. Katsetasin maitseainete koguseid. Retsepti järgi ei saanud koguseid valida, sest nad seal Indias ju alla 8-10 inimesele toitu ei tee ja ma ei viitsind arvutama hakata, kui palju peab kogust vähendama. Ja tegelikult on see ka mõttetu, sest meil saadavad maitseained on jube puru võrreldes Indias kasutatavatega. Aga üldiselt sain teada, et kui olin kasutanud 10 küüslauguküünt, viie sentimeetri pikkust ja kahe sõrme jämedust värsket ingerijuurt, üht suurt sibulat, üht värsket rohelist tšillikauna ja teist sama palju sügavkülmast võetud punast tšillit, supilusikatäit külmutatud koriandrit, sama palju kurkumit, teelusikatäit tšillipulbrit ja poole vähem kaneeli (nelki ma Haapsalus poest ei leidnud), tuleb see kõik kahega korrutada. Riis tasakaalustab teravust liiga palju, eks jogurt ka natuke. Aga muidu oli suurepärane. Tellisin just MaruLiisilt Tallinnas lammast, siis saab õiget Hyderabadi nodi teha. Nii et peale lugemise, toimetamise, kokkamise ja söömise pole ma siin midagi teinud.

Slavka Kobrin tuleb Augustibluusile

2009-06-30T05:43:00.001-05:00

Teate vormis:
14.-15. augustil toimuv Augustibluus toob kuulajateni üle kahekümne esineja üheksast riigist – kinnitust on saanud legendaarse kitarristi Slavka Kobrini saabumine festivalile.
Costa Ricalt saabuv kitarrist, Ultima Thule asutajaliige Slavka Kobrin on kokku pannud projekti Straight From The Jungle, kuhu kuuluvad solistid Lea Liitmaa, Tanel Padar ja Emil Rutiku, trummar Peeter Jõgioja, Harmo Kallaste klahvpillidel ning saksofonistid Virgo Veldi, Margus Männa ja Siim Aimla.
Esinejate nimekirja on lisandunud ka Taanist pärit Nikolaj Andersen ühemehebänd. Andersen laulab ja mängib korraga rütmipille ning kolmekeelset isemeisterdatud kitarri meenutavat instrumenti. Anderseni võib kuulda ka viiekeelset elektriviiulit mängimas. Taanlane mängib Mississippi deltast pärit hill country bluusi.
Kodumaine Compromise Blue astub üles koos festivali kuulsaima väliskülalisega, kelleks on USAst Mississippist pärit laulja ja kitarrist Omar Kent Dykes.
14. augusti õhtul astub piiskopilinnuse lavale The Fabulous Thundebirds Tribute Band. Selle projekti on eesti bluusmuusikud spetsiaalselt Augustibluusi jaoks kokku pannud, solistiks on Airi Allvee. Suurepärase muusikaelamuse tõotab pakkuda ka prantsuse juurtega Texasest pärit lauljatar Nina van Horn, kes saabub Haapsallu oma kontserttuuri raames Šotimaalt.
Põhjanaabreid esindavad festivalil Wentus Blues Band ja The Los Taco’s Blues Band. Rootsist tuleb Stellan Viking Rythm’n’Blues Band. Kohal on ka tavapärane Augustibluusi esineja Jimmie “Bluesman” Lawson.
Esinemispaiku on sel aastal kokku ligi kümme - bluusi kuuleb iidses piiskopilinnuses, vanas raudteejaamas, kultuurikeskuses ning vähemalt viies eri paigas linnatänavail ja suvekohvikuis.

Nikolaj Andersen tuleb Augustibluusile

2009-06-27T04:37:00.007-05:00

Sain eile kõne Augustibluusi korraldajalt. Lõpuks on täiesti kindel, et taani hill country bluusimees Nikolaj Andersen (kirjutasin temast mais) on lisatud esinejate nimekirja. Seni oli see natuke lahtine. Olen Nikolajga kogu aeg kontaktis olnud ja olin juba mures, et pole saanud talle kindlalt öelda, kas korraldajad teda ikka tahavad või mitte. Lubasin, et maksan tema sõidukulud kas või ise kinni. Mõtlesin juba, et peaks sõprade seas korjanduse tegema, aga õnneks ei pea seda tegema, sest korraldajad võtavad kulu enda kanda. Ega neilgi kerge ole, praegu on sponsoritega kitsas. Järgmisel nädalal lisatakse Nikolajd tutvustav tekst, pilt ja ehk ka üks lugu festivali kodulehele www.augustibluus.ee.

Selline on Nikolaj pill. Tehtud väikeste veinipudelite kastist. Igavesti ägedat häält teeb.

Nikolaj annab oma kolmekeelse kitarri, viiekeelse viiuli ja mõnusa lauluhäälega Augustibluusile palju juurde. Lisaks mängib ka rütmipille. Seega ühemehebänd. Lisaks raudteejaama kontserdile kuuleb teda ka Haapsalu tänavatel mängimas.
Nikolaj tuleb Haapsallu koos perega. Temale on see Eestisse teine reis. Esimene oli mais, kui ta Haapsalus ja Tallinnas esines. Tarmoga on räägitud, et nad peatuvad Sadama 5s, kui ma neid enda juurde võtta ei saa. Seega on oht, et Sadama 5s õuelt kostub neil päevil sagedamini bluusihääli.
Eile istusimegi suht suure seltskonnaga Tarmo juures. Kuidagi spontaalselt tekkis tubane lauamänguõhtu. Ilm oli vahelduv ja väljas ei saanud kükitada. Täna sama lugu. Praegu sajab üsna kõvasti, kuigi ilmateatest ei mäleta, et sellist jama oleks lubatud. Olen kodune järgmise nädala lõpuni. Pean raamatusse mõned parandused sisse viima ja kui aega üle jääb, siis kirjutama ka uut. Tahan uue augustiks valmis saada, sest siis on Otil aega joonistada. Kui valmis ei saa, võtab Ott uue töö käsile, mis tähendab, et järgmine võimalus tekib kes teab kui mitme kuu pärast.

Aasia hiilis läbi vihma Haapsallu

2009-06-13T12:17:00.003-05:00

Tänane päev on olnud üks suur veepidu. Peaaegu terve päev on sadanud. Aga üks hea asi oli ka - täna avati aasia toidu restoran Bombay. Lõpuks. Nädal hiljem kui lubatud, kannatus oli täitsa katkemas.
Koht on mõnes mõttes vastuoluline. Vanast majast ümber ehitatud ja oluliselt laiendatud söögikoht on muidu sisult päris ok, aga aasia fiilingust on asi muidugi kaugel. Laudseinad, -laed ja -põrandad, mis sobiks hästi tavalisse eestipärasesse kohta, aga ega väga hull ka olnud. Ütleme nii, et kodune ja mitteaasialik.
See-eest on väga palju verandapinda. Teisel korrusel kaks - üks katusealune ja teine lahtine. Lisaks on veel eraldi vesipiiburuum, mis mõeldud ka sigareti suitsetamiseks. See on poollahtine, ehk siis läbipaistev katus on peal, aga räästaalused on avatud. Seega suvel mõnus, talvel mitte. Aga mis siis. Vähemalt on katusealune suitsuruum.
Esimesel korrusel on ka kaks verandat. Väga ok. Hoovis on aga lastele mänguväljak. Isegi päris suur batuut paistis. Nii et võib lapsed "ära panna".
Kuna koht oli lahti esimest päeva, siis ilmselt levis uudis kiiresti ka läbi vihma. Igatahes oli palju rahvast. Teenindajad olid natuke kohmetud, aga mitte üleliia. Said hakkama küll.
Köögis paistis mu meelest ka restorani omanik (oli vist see, kelle oma on Tallinnas Mandarin) ja kohalik boss, lisaks veel paar võõramaist tegelast. Seega kogu toit valmis india/pakistani/ja-kes-teab-veel-mis-maa tegijate käe all. Ja seepärast tulebki nüüd kõva häälega karjuda: söök oli väga hea.
Sõin Bombay lambaliha - äärmiselt hea. Lihaga miksitud riis, spinati ja sibulaga ülipehmeks hautatud lambaliha. Veel võtsin klassikalist Tom Yam Koongi suppi, mis päris klassikaline polnud, kuid oli siiski hea. Puuduseks oli teravus, kuigi see supp peab olema nii kange, et tahab hinge kinni võtta. Loodan, et nad ei hakka toite eestipäraseks muutma ja pehmendama, sest siis pole sellistel restoranidel mõtet.
Mari-Liis sõi kevadrulle krevettidega - olid suurepärased. Kaste oli täitsa õige ja rullid ise ka. Tellitud oli ka riis mingi kalaga (ei mäleta, mis stiilis ja mis lisanditega), aga kui see saabus, siis oli kõht liiga täis. Võtsime koju kaasa. Homme proovime.
Ja kõige selle juures ehmatasid hinnad. Heas mõttes. Tavalised kevadrullid maksid 25 krooni!!! Kanaga ja krevettidega rullid olid kas 28 või 30 krooni, aga vahet polegi, sest see on Eestis odav. Minu põhiroog maksis vist 60 krooni. Ja see oli piisavalt suur ning väga maitsev. Supp oli ka odav, aga suur. Nii et toit sai küll viis punkti viiest.
Maja kohta veel paar märkust on. Teise korruse verandade uksed on sellised, et avada ja sulgeda saab ainult seestpoolt. Kui uks pole lingis (sulgemine käib nagu tavalistel pakettakendel), siis see ei seisa praokil vaid langeb pärani lahti. Täna oli aga suht külm ja inimesed tahtsid ukse kinni lükata, selleks tuli uks lingist sulgeda. Samal ajal olid aga verandal mõned inimesed, kes pärast seda enam ise verandalt sisse ei saanud. Keegi pidi seestpoolt neile ukse avama. Veider, kuidas ehitajad sellise prohmaka on teinud.
Kõigest sellest hoolimata on Haapsalus nüüd koht, kuhu võib kindla peale sööma minna. Loodan, et need toidud jäävad ka edaspidi nii heaks. Lahtioleku aegu ei taibanud vaadata, aga kellelegi ettekandja teatas, et täna on 24ni. Sellest piisab. Ju nädala sees on vähem avatud, aga see on loomulik.
Kuna Bombay asub Lääne Elule piisavalt lähedal, hakkan seal ilmselt pidevalt istuma.

Piip imeb täiega

2009-06-10T10:11:00.004-05:00

Saabusin Tallinnast, kuhu olen mitu nädalat proovinud jõuda, aga pole saanud. Otsest sundust pole olnud ja ega siis tahagi. Eile kollitati R2-st, et kas saaksin salvestusele tulla. Ega olnud aega küll, aga see pani mõtte kiirelt tööle - äkki saangi ära käidud ja ühendatud kaks asja. Kuna neil tundus tuli takus olevat ja homne leht oleks täis saanud ka minu lisapanuseta, siis otsustasin ära käia. Minemise isiklik põhjus oli aga see, et olen juba mõnda aega tahtnud uut piipu osta. No on selline kiiks, kohe näris seestpoolt. Nüüd tuligi see päev, kui hing on jälle rahul. Kuigi Tallinn oli kole nagu Godzilla, sai vähemalt lõunaks head Vietnami toitu söödud (meie aasia toidu restoran on endiselt avamata, mingi luba vist puudu), GoBusile püsimajäämiseks raha loovutatud ja üle hulga aja bussis Päevaleht äärest ääreni läbi loetud. Ja piip ostetud. Nii et pole hullu. Mõni asi imeb, mõni puhub - nii vivti:siksti.
Piip siis selline, iirlaste Peterson. Mu viimase aja lemmikfirma. Piisavalt suur, aga mitte liiga raske. Langeb õige nurgaga, et kergelt suus püsida. Ühenduskoht hõbedast, nagu Petersoni piipudel kombeks. Nende toodetud Old Dublin tubakas on ka üle prahi. Muud on liiga aromaatsed või täiesti omapäratud. Mulle meeldib, kui tubakasegus on kasutatud Latakia tubakat. Täna poemüüjaga natuke kurjustasin, et nad on loobunud Old Dublini toomisest. Selle asemel müüvad mingit lõhnastatud liiva.

Saaremaa kahvatub Läänemaa ilu ees, peaaegu

2009-06-09T09:19:00.007-05:00

Käisin täna Kiidevas ja Puises. Ehk siis Läänemaa ühed kaunimad rannikualad. Ükspäev just rääkisime töö juures, et miks inimesed jaanipäeva paiku ja üldse suvel nii ropult sinna Saaremaale ronivad. Täiesti mõttetu jant, kui kogu Läänemaa on vaat et veelgi ilusam. Saaremaa on osanud end müüa ja ju see nõukaaja salapära on ka juures, aga muidu... Ületähtsustatud idüll, mida on mandril isegi rohkem.
Aga muidu käisin neis paikades vaatamas, kus viimasel ajal on vargad sisse murdnud. Seal on palju linnameeste suvemaju, mida kaabakad pidevalt tühjaks teevad. Otsisin ka ilusat kohta, kuhu mõni nädalavahetus välja sõita. Peaaegu vist leidsin.

Kirimäe vigurid

2009-06-07T09:34:00.007-05:00

Tänane päev oli selline. Saepurune.

Ajalooline päev ajalooliste sõnumitega

2009-06-04T12:25:00.002-05:00

Eile tuli meelde, et kohe saab aasta sellest päevast (oligi vist 5. juuni), mil Tallinnas pillid kotti panin. Vist oligi 5. juuni. See otsus tuli üleöö. Võtsin kohe puhkuse välja, et linnast minema saada, tulin Haapsallu Sadama viite, võtsin juba osa asju kaasa ja lihtsalt olin. Suure osa puhkusest veetsin Sadama viie hoovis päikese käes istudes ja raamatut kirjutades. Tundsin ennast nii hästi ja kuidagi vabanenult, et aeg-ajalt avastasin end totralt naeratamas. Ausalt.
Tallinnast ma kohe lahti ei saanud. Juunist juuli alguseni puhkasin (esimene suvine puhkus üle aastate). Siis tegin veel kuu aega tööd, sest Päevalehes oli puhkuste aeg ja polnud uudistetoimetust kedagi juhtimas ning alles augustis sain päriselt vabaks. 1. augustil tulin jäädavalt ära ja 4. augustist olin Lääne Elus tööl.
Hämmastav, kui kiiresti see aeg on läinud, aga vähemalt väga mõnus aeg on olnud. Oleks võinud aeglasemalt venida. Olen kirjutan selle aastaga rohkem kui kunagi varem. Nii artikleid, blogi, raamatuteksti kui ka muud soga. Valmis on saanud kaks raamatut, kaks on pooleli. Seega päris hea aasta. Nii et minu jaoks oli möödunud aasta juunikuu pöördeline, mida juuni suvise pööripäeva tõttu olema peakski.
Muudest asjadest niipalju, et täitsa sügis on siin. Tegelikult on mõnus, kui väljas tibutab. Õunapuud viskasid ka mõne päeva eest õied maha. Kuidagi teistsuguseks muutus loodus. Enne oli aias võimatu hingata. Õunapuud õitsesid koos sirelitega, mida on ka aias palju. Nüüd on ainult sirelid õitsemas. Haapsalus jalutades oli õitemeri täitsa pimestav. Nii sireleid kui ka õunapuid on peaaegu igas aias.
Ukseesine Väike viik on nüüd rahulikum, kui mõni aeg tagasi. Luikedel on kuramarineerimine läbi saanud ja elavad kuskil mujal pereelu. Ainult kaks paari luiki on viigile jäänud, need, kes kahel saarel elavad. Ilmselt on varsti oodata luigepoegi, sest üks luikedest istub kogu aeg pesal. Ma nende poegimiskalendrit ei tea, aga tundub, et ju ta seal munade peal istub. Eks me kõik :).
Seoses luikedega meenub, et avastasime Maru-Liisuga jalutades ühe viigiäärse maja aiast kolm suurt puust luike. Või olid plastikust, ei tea. No sellised kitšilikud jubetised. Mida küll inimesed mõtlevad, kui nad selliseid vidinaid aedadesse panevad. Omal on aia taga Väike viik, millel ujuvad elusad luiged. Eks selliste "nukudega" on vist sama lugu nagu päkapikkudega, mida inimesed oma aedadesse panevad.
Täna tööle minnes puudusid igasugused ideed, millest laupäevasesse lehte kirjutada. Nojah, paar valveideed oli, mida pole seni viitsinud või jõudnud teha. Aga siis sain hea teema, räägib ajaloost, väga-väga kaugest ajaloost. Selliseid lugusid on kohe mõnus teha. Ja võib kihla vedada, et kõik lehed tsiteerivad. Kõigile meeldivad sellised artiklid, mis on tore.
Ema just helistas. Sain sealt kah sõnumi ajaloo kohta. Ema käis oma isa pere juures Kambjas. See on pikem jutt, et seletada, miks ma kasutan sõnu "käis isa pere juures". Kokkuvõtlikult - ema isa ei elanud minu vanaemaga koos. See selleks, aga ema pärisisal oli kaksikvend, kes elas Inglismaal. Nüüd Kambjas käies tahtsid sealsed sugulased emale midagi kinkida, mis oli tema isaga seotud. Otsustasid kinkida kalevit. Ehk siis riiet. Selle kalevikanga saatis ema isa kaksikvend Suurbritanniast nii umbes 50 aastat tagasi. Riiet on hoitud nii, et see on nagu uus. Päris inglise kalev on selline mõiste, nagu näiteks gotlandi käi. Mõned asjad ja nimed käivad kokku ja näitavad selle kvaliteeti. Selline lugu siis. Saaks teha endale mantli, mis oleks sündides 50aastane.

Rahvaliit vajab karismaatilist Musta Rüütlit

2009-06-03T16:29:00.005-05:00

Vaat nii juhtub, kui juhtub. Ott tabas ära kogu jutu mõtte. Väga hea pilt väga veidra loo juurde. Ega pildist enne aru ei saa, kui pole lugu lugenud. Aga eks panen selle hiljem üles.

Aknapesija kutsehaigusega Viljandisse

2009-06-02T12:14:00.006-05:00

Kuna nüüdseks on suvi jälle läbi, siis on hea meenutada suvist nädalavahetust. Laupäeval oli niivõrd mõnus ilm, et ühel hetkel leidsin ennast Sadama viies aknaid pesemas, särk varmas, nahk märg. Oi-oi, kui mustad need aknad olid. Mõnus oli iga tõmbega vaadata, kuidas maailm majja sisse tungis. Ilmselt just sellest saigi alguse kaks päeva kestnud tõbi, mis veel praegugi pisut näpistab. Pühapäeval ei saanud üldse voodist püsti. Eile pidin hädaga tööle minema, aga peale piina ja kahe lehekülje täis kirjutatud teksti see midagi head ei toonud. Eile õhtul juhtus aga midagi täiesti hämmastavat. Pärast väikest uinakut ja Maru-Liisu järjekordset kokasaavutust tundsin end nii tohutult hästi, et hakkasin oma mõistuses kahtlema. Istusin aias pingil, tegin piipu, vaatasin puuoksi ja taevast ja muudkui imestasin. Olemine oli lausa suurepärane. Päris õhtuks tuli mõistus koos kahtlase enesetundega tagasi, aga hetkeline kirgastus oli kosutav.
Täna oli kah imelik olemine, aga talutav. Tarmo on tööl tagasi ja kohe oli tunda, et ei pea end vastu klaviatuuri ära lõhkuma.
Kõik vahepealsed piinad olid avansiks homsele, kui saab jälle kergemalt hingata. Sõidame Tarmoga Viljandisse kuulama ühe USA ülikooli õppejõudu, kes räägib maakonnalehtedest. Kestab õnneks ainult kaks tundi. Mulle meeldivad sellised kokkusaamised, mis pole üle organiseeritud. Saab laksu kätte ja koju minek. Näis, kas seekord ameerikmannilt laksu just saab, aga ju midagi kasulikku ikka kuuleb. Ja pealegi meeldib mulle vahelduseks töörutiinist välja saada. Mõtlesin, et jõuan Karksist vanemate juurest läbi sõita, aga ei jõua. See teeks päris suure ringi. Tööauto ka tagumiku all, peab igat kilomeetrit põhjendama.
Hea uudis on see, et mu siinse sõbra Priidu naine leidis töökoha. Nägin Priitu poes, säras nagu päike. Mõned plekid olid ka peal (käis päikese all puhkamas), aga muidu üsna ühtlaselt õnnelik. Väga tore, vahepeal tungis nende tööotsimine juba endalegi hinge. Ega see lihtne ole, kui ootamatult jääd koos naisega töötuks. Ju nüüd laabub kõik.
See imelik must plekk siin on Muri. Nii tuleb elada, mõnikord.

Ruhnu Karuga pilvede all

2009-05-28T11:13:00.007-05:00

Käisin täna Ruhnu jahta Runbjarniga merel. Puulaevaselts Vikan tegi tänusõidu. Oleme nende tegemisi ja laevaehitust lehes ikka kajastanud. Ilm oli kaldal küll täitsa OK, aga merel oli päris tuuline ja külm. Mõnus reis oli, pärast lonksasin Veskiviigi pubis kalasupi lipsu taha ja ostsin kilo suitsulõhet koju kaasa. Värske suitsulõhe, mmm...
Eilne jalkavaatamine läks nagu planeeritud. See oli aimatav, et Barcelona võidab, aga oleks siiski põnevamat finaali tahtnud.
See-eest jõudsime Tarmoga sajast maailma asjast rääkida, tegelikult peamiselt küll ajakirjandusest. Panime maha ühe märgi, millega hakkame lähiajal tegelema. Kirjutan sellest kunagi hiljem, praegu on sõrmed veel meretuulest kanged.

Ettevalmistused Õllemeistrite liiga finaaliks

2009-05-27T10:46:00.003-05:00

Asi otsustatud. Lähen Meistrite liiga finaali invaliid Tarmo juurde vaatama. Olin hirmsa töörügamise käigus täitsa ära unustanud, et finaalmäng toimub. Ja nii kui sellest Mari-Liisilt kuulsin, hakkas aju hirmsatel kiirustel tööle. Ja kuumenes vist üle, sest tegin lühikese aja jooksul mitu otsust, millest kõigist üsna kohe loobusin.
Kõigepealt teatasin Dannarile, et tulen Tallinna, ajan paar muud asja korda ja siis võiks Lostikus mängu vaadata. Et kas Lostikus on kohad kinni pandud? Ei olnud. Samal ajal kirjutasin MSNis Alarile, et tulen Tallinna ja MIKS pole kohad kinni pandud. Selle paari minuti jooksul helistas Dannar Lostikusse ja sai viimased kuus kohta paigas, mis polnud vanasti me lemmikkoht, aga ajas asja ära. Kui sellega sai ühelepoole, möödus vaid kümmekond minutit, kui otsustasin, et ei lähe Tallinna.
Kah end jalkat vaatama sättinud Kristjan nimetas mind seepeale tropiks ja nüüd see tropp siis istub kodus ja on teinud juba uue otsuse.
Nimelt vahepeal mõtlesin, et ühinen kuskil linnas Lauri seltskonnaga ja vaatan nendega finaali. Kuna aga Haapsalus puuduvad pubid, kus õigeid kanaleid näeks ja mis ka finaali lõpuni nädala sees lahti oleks, siis jäi see asi lahtiseks. Ilmselt oleks Gambrino omaniku saanud pehmeks peksta, et ta kauem lahti hoiaks, aga ma enam ei mäleta, kas seal üldse TV6 või Soome 2e näitab.
Nii otsustasingi, et istun kodus ja vaatan koos kassiga. Hommikul hea klaar olla ja trallalaa. Aga mingi kuradike ronis õla peale ja sundis helistama Tarmole. Ausalt, jalkat, ja veel eriti finaalmängu on pagana raske üksi vaadata. Et äkki ta tahab pärast pikka põdemist ja kodus istumist mõne inimese nägu näha. Kuna Tarmo ei võtnud vastu, siis juba lootsin, et ah, hea ongi. Aga ta kurjam helistas tagasi ja arvas, et vaatab kodus finaali küll. Jalka kõrvale minu arusaamist mööda õlut ta juua ei saaks. Jätsin sinna minemise lahtiseks, kuid vaid mõni minut hiljem helistas ta uuesti ja arvas, et ajagu ma ennast aga kohale. Talle istus ka kuradike õlale ja sosistas õrnusi.
Nojah, nüüd enam taganeda ei saa, sest Tarmo oli ka ennast käima tõmmanud. Ta oli eraldi netist otsinud, mis juhtub, kui ühe mingi antibiootikumi peale õlut juua. Selgus, et muud ei juhtu midagi, kui hommikul võib natuke halvem olla kui muidu oleks. No see nüüd küll karastunud õllesõpra ei heiduta. Seda enam, et jalka ja õlu on nagu võileib ja või - ilma võita oleks sutsu kuiv.

Muinasjutt uuringufirma golfiväljakule ehitatud tasuta bändiruumist, mis põles maha

2009-05-26T12:46:00.004-05:00

Nad on tõesti olemas ja nad tõesti teevad tööd. "Nad" on uuringufirmade küsitlejad. Ja nad ei teegi ise küsimuste vastuste taha linnukesi. Noh, see on nali, aga eks mõned teevad ka. Täna oli siis esimest korda elus juhus, et mu telefonil helistati ja paluti vastata küsimustele. Mingi tarbijakaitse teema. Vastasin heameelega, võttis paar minutit aega. Selle juures oli aga veider see, et ehmatasin end telefonihelina peale kardinapuuks. Mul on nimelt see Elioni kolmikpakett siin, millega kaasneb lauatelefon. Kuna see asub toa nurgas sisuliselt peidetult ja mitte keegi seda mitte kunagi ei kasuta ja mitte keegi ei tohiks ka selle numbrit teada, siis võttis ootamatult kostunud võõras vali heli täitsa jahedaks. Ma ei tea, kust nad numbri said. See oli nüüd teine kord paari päeva jooksul, kui see veider veneaegne elukas nurgas koledat häält tegi. Eile või üleeile helistati kah ja küsiti majaomanikku. Siis ehmatasin samuti ja päris räigelt. Kass pani ka teise tuppa ajama.
Haapsalus on aga kõik vanaviisi. Vestlesin täna selle taani bluusimehega, kellest paar postitust tagasi kirjutasin. Ta tulebki Augustibluusile ja võtab pere ka kaasa. Tundub, et ma ei peagi talle sõiduraha koguma ja ta saab festivali ametlikku programmi. Aga näis, see rahaasi pole veel kindel.
Reedel on meil siin palju ettevõtmisi. Algab kahepäevane konverents "Muinasjutuvägi", kuhu tuleb sadakond lastekirjandusest huvitatud inimest - kirjanikud, raamatukotöötajad jt. Vist oli lausa viielt maalt. Arutatakse laste lugemisharjumuste jms üle. Päris suur ettevõtmine. Linn tahab selle omanäolise ettevõtmisega süvendada linna laste- ja perekeskset imagot. Eks Haapsalu ole tõesti päris lapsesõbralik. Kirjutan konverentsist neljapäevases lehes. Mari, tehke siis Kultuurisaatesse lõik. Tallinnas teil seal niikuinii kultuuri pole, eks ju :).
Ja siis on reedel veel Haapsalu alternatiivkultuuri koja kontsert/protestiavaldus/vms linnavalitsuse ees. Loetakse luuletusi, mängitakse pilli ja selgitatakse oma seisukohti. Peamine soov on neil see, et siinsetel alternatiivikultuuri tegijail pole palju võimalusi, näiteks pole bändidel prooviruumi jms. Olen sel teemal nendega natuke vaielnud ja pole kõigi nende seisukohtadega nõus, aga ei peagi olema.
Ma ei arva, et kõik peab tasuta kätte tulema. Leian, et bändid peaksid koos tegutsema ja koos ruumid rentima, mitte iga bänd omaette. Ja koos ka ruumi eest maksma. Summad tuleks ühe bändiliikme kohta naeruväärselt väiksed. Tore oleks muidugi, kui linn sisustaks pillimeestele ruumi ja ei küsiks renti, aga seni, kuni sellist kommunismi ei ole, saaks ka teisiti. Enamik pillimehi Tallinnas maksavad renti nii et tolmab. Kust Haapsalusse see kommunism siis peaks tekkima? Ja kahtlen, kas kunagi tekibki. Hobidega tegelemine ikka maksab, pole midagi teha. Kui tahan golfi mängida, siis ma ei lähe ju linnalt raha küsima, et mu mõnutunnid kinni makstaks. Aga üldiselt on hea, et nad tegutsevad ja endast märku annavad. Isegi, kui mõni asi jääbki unistuseks, tasub proovida ikka.
Seoses golfiga meenus, et juuni alguses algavad golfikursused. Kavatsen ka minna. Golfiväljak on siinsamas linna ääres. Kogu päev golfiväljakul maksab ainult 250 krooni. Ilus koht metsa keskel, suvi, mõnus mäng - tasub proovimist.
Ja kohe-kohe avatakse uus sõõgikoht Bombay. Suur ja korralik koht, nagu märgid näitavad. Halleluuja aasia toidule! Lõpuks ometi saan Haapsalus lemmikkoha, loodetavasti.
Tänane päevatsitaat tuli ühelt võõralt mehelt. Meil oli öösel tulekahju ja üks mees hukkus. Käisin hommikul seal kohal ja kohtasin hukkunu tuttavat. Lause oli umbes selline: "Temaga oli pahatihti nii, et kui jõi, siis ikka ilusti."

Ilmajaam lubab külma dušši

2009-05-24T07:44:00.005-05:00

EPL Online teatab põhiuudisena, et uuel nädalal tuleb kuni 24 kraadi sooja. PM Online, et nädala alguses kuni 20 kraadi. Tähtis uudis tõesti. Mai lõpp ju, kas selles on midagi imelikku? Ega praegugi väljas vähem ole. Vähemalt rõdu peal oli täitsa soe. Tuulevarjus lausa palav. Istusin seal ligi kolm tundi. Väiga mõnus. Naabermaja parmud kakerdasid aia tagant kodu poole ja mesilased mööda õunapuuõisi. Täitsa suvi.
Täna oli produktiivne päev. Mõne nädala eest panin kirja, millest järgmine raamat kirjutada. Seni pole õiget hetke olnud, et kirjutama asuda. Täna see hetk saabus ja nüüd sain rõdul kükitades esimesed 10 000 tähemärki kirja. Eks algus olegi raske, edasi läheb libedalt.
Lugesin Daniel Vaariku blogi ja pean temaga jälle nõustuma. Väga piinlik on lugeda Reformierakonna ülbikute sõgedat juttu endiste valitsuskaaslaste kohta. Ligi blogi, Michali kiri erakonnakaaslastele, Ansipi käitumine pressikonverentsil... Täiesti vaimuvaene ja lapsik lalin. Huvitav, mis muudab suured mehed nii lapsikuks (kui mängus pole naised, õlu ja jalgpall), et nad on valmis end avalikult naeruväärseks tegema. Nojah, võim, aga ega seda pea niimoodi teostama, et kõigil ümbritsevatel häbi on. Ju see maksab valimispäeval kätte. Ma ei ole Reformi valija ja minu valikut see ei mõjuta, aga viimati kõige rohkem hääli kogunud ja sellega üsna üleolevalt hoobelnud Ansip saab sügisel külma duši all kaineks. Pohmellll tuleb aga nelja L-iga. Sorry, kaastunne puudub. Eks siis tuleb järgnevatel aastatel keski valitsuse tegemisi jälgida, piinlikkusega või mitte.

Suurepärane õhtu vana bluusiga

2009-05-23T03:33:00.007-05:00

Jumaldan Mississippi delta bluusi. Hill country bluus pole ilmselt paljudele atraktiivne, aga kui viitsite kuulata, siis panen siia ühe näite üles.

Ja vaat eile juhtus nii, et peaaegu koduõuele astus mees, kes just sellist bluusi mängib - Nikolaj Andersen. Veetsin viimase aja ühe mõnusama õhtu. Kolm tundi vana bluusi, enne seda tund aega õpituba.
Andersen on taanlane. Ema on tal venelanna ja mees räägib seepärast puhtalt ka vene keelt. Aga see pole tähtis. Tähtis on see, et ta laulab väga vingelt. Ma isegi ei tähtsustaks tema puhul pillimängu üle, kuigi see saab alati palju tähelepanu. Nimelt kasutab ta enda ehitatud kolmekeelset instrumenti, mida päris kitarriks nimetada ei saagi. Proovisin sellel mängida ja ega see lihtne olnud, kui oled kuuekeelse kitarriga harjunud. Isu ajas aga peale. Selle ehitamine on väga lihtne ja äkki teengi endale ka.
Nikolaj kitarri kast on tehtud väikeste veinipudelite kastist. Vineerist. Kael on suvaline laud. Helipea on vanalt kitarrilt võetud. Alumine keel on bassi oma, teised kaks tavalise elektrikitarri keeled. Häälestus on lihtne - D-D-A. Teine D on oktaav kõrgem. Kõlas igatahes lahedalt. Mingeid lisaplokke ta ei kasuta, aga kitarr teeb ägedat häält.
Üles pandud video kirjeldab mängiviisi üsna hästi, kuigi videos on tegu tavalise kitarriga.
Nikolaj mängib kõrvale ka trummi. Ta on ühemehebänd. Õppinud on mees klassikalist vioolat, mida siiani mängib. Peale selle on tal kontserditel kaasas elektriviiul.
SEE teatris toimunud kontserdil oli eile päris palju rahvast. Mõned ei pidanud kolm tundi vastu ja läksid varem ära, aga eks korraga suures koguses võib seesugune bluus põhja alt ära lüüagi.
Aga nüüd on see osa, milleni ma tahtsin jõuda. Nimelt kutsusin ta Augustibluusile mängima. Räägin sellest esmaspäeval ka korraldajatega, aga isegi, kui teda ametlikku programmi ei suru, mängiks ta väljaspool seda. Kas või tänaval. Ta on Taanis palju tänavatel mänginud ja kuna varustust tal palju pole, on seda lihtne teha. Augustibluusil pole ühtegi selle stiili esindajat, aga kuna hill country blues on kõige ehedam bluus, kust kogu rockmuusika on alguse saanud, siis oleks imelik, kui ta Baltimaade suurimal bluusifestivalil ei esineks.
Igatahes on Nikolaj nõus tulema, kui saab vähemalt reisikulud tasa. Elama võin ta kutsuda enda juurde või saab minna Sadama viite. Võin tema sõidukuludest poole ise maksta, aga kui keegi on veel nõus aitama, siis oleks tore. Tegelikult pole see üldse suur summa, mis on vaja kokku saada. Ainult ligi 3000 krooni. Täpsemalt selgub hiljem, praegu kulutas ta lennupileti peale umbes 2500 krooni ja sinnakanti see summa on. Hea oleks muidugi, kui saaks suurema summa kokku, sest ega see ole normaalne, et ta tasuta mängib. Aga ta on valmis ka tasuta esinema, sest Haapsalus talle meeldis ja ta on lihtsalt niisama tore inimene.
Siin on pildid eilsest õhtust. Peamiselt workshopist, kus ta ka kohalikele poistele pillimängu õpetas.

Üks udulugu eduloost

2009-05-19T11:24:00.003-05:00

Tegelesin täna ühe pealtnäha väikse tähtsusega looga. Nimelt tuli toimetusse üks vanem vene naine, keda ma natuke tunnen. Ta tuli rääkima, et avab peatänava ääres uue kohviku. Et on kogu elu kondiiter olnud ja proovib nüüd päris oma asjaga kätt. Selles justkui midagi erilist ja tähtsat ei ole, aga tegelikult on.
Nimelt oli ta töötu. 14 aastat töötas ühes kohas, aga sealt löödi kuidagi ebaviisakalt minema. Võttis end töötuna arvele ja ootas paremat elu. Aga see niisama ei tulnud. Hakkas siis igasugu kursustel käima, õppis projektide kirjutamist jms. Meie töötukassa kohalik juht (nüüd lahkus) aitas teda igati. Naine räägib küll eesti keelt, aga kirjakeel pidavat konarlik olema. Seepärast oli tal eestikeelseid kirju jms raske kirjutada ja kursustel oli ka suht raske õppida. Töötukassa juht ja teised selle ameti inimesed olid teda palju toetanud.
Igatahes võttis naine südame rindu ja otsustas päris oma kohviku teha. Kirjutas projekti ja saigi toetust. Tegemist siis starditoetusega ettevõtluse alustamiseks. Endal peab ka muidugi natuke raha olema.
Tore oli vaadata, kuidas naisel silmad särasid. Täna nokitsesid kohvikuruumides koos mehega. Varsti on reklaamid maja peal, peagi saabub mööbel ja 1. juunil peaks kohvik avatama.
Mõtlesin, kas mina oleksin julgenud sellise sammu ette võtta? Eks mingitel tingimustel oleks, aga ma ei taha teada, kui palju jama ühe kohviku avamisega oleks, kui pole seesuguste asjadega pidanud varem tegelema. Suhelda sisuliselt võõrkeeles ametnikega, õppida võõrkeeles, remontida, otsida sisustust, taotleda tegevusluba, alkoholiluba, vaielda tervisekaitsega... Ei taha teada. See naine sai aga hakkama.
Kui ligi kümme protsenti inimestest on töötud ja pole ka näha, et keegi neid lähiajal palkaks, siis on äge, kui mõned töö kaotanud inimesed loovad endale ise töökoha. Ja mitte ainult endale, päris mitmele inimesele veel. Sellest kriisist võib sellele naisele alguse saada väga suur asi. Ta teeb esimest korda elus tööd iseenda heaks. Risk on küll suur, aga jänesed šampat ei joo. Kindlasti sai ta töötuna igasugu kursustel osaledes palju targemaks ja kohvikupidamise kogemuse saab nüüd pealekauba. Isegi kui ei õnnestu, pole ta niisama passinud, aga ma usun, et õnnestub. Vene hing niisama alla ei anna.

Noarootsi vol 2

2009-05-19T10:03:00.011-05:00

Veel mõned pildid Noarootsist. Kl 16 ajal tekkis nii tihe udu, et ei näinud oma varbaid. Tahtsin tuulegeneraatoreid pildistada ja vaat mis välja tuli. Aga muidu oli ilus udu.

Pildid metsast kännu otsast

2009-05-19T07:17:00.010-05:00

Maailm on ikka imeline. Istun praegu Noarootsis Roostal mändide all, linnud lõugavad mis kole. Ja siin on loomulikult wifi. Tegin äsja mõned pildid, panen üles tervitusega neile, kes kontoris istuvad. (Õel nagu herilane.)

Puugifestival algab

2009-05-17T12:30:00.002-05:00

Laupäeval oli Haapsalus pungifestival, aga sel suvel on oodata ka puugifestivali. Puugid panid juba eelmisel aastal siin päris ägeda bändi kokku. Poolsada nakatunut oli. Ehk sel aastal nii halvasti ei lähe, äkki külm talv aitas. Mullu oli talv soojem ja see neile kaabakatele meeldib.
Kõige rohkem said inimesed Haapsalus puugi kraesse Paralepa metsas, aga sellel on ka selge põhjus - seal käiakse jooksmas ja kepikõndi tegemas. Kirjutan sellest teisipäevases Lääne Elus.
Eestis on kõige ohtlikum koht alati Saaremaa. Seoses sellega ongi mure, sest Ronja läheb sinna klassiekskursioonile. Käivad üsna palju looduses. Ise sain kahe aasta eest Saaremaal paari tunniga endale 12 puuki külge, aga eks ma sattusin nende paradiisi ka. Tegin metsas tööd. Olin ikka päris mures. Ainult üks vaktsineering oli sel ajal tehtud. Kusjuures tekkis täitsa tunne, et no nüüd on palavik, liigesevalu ja mis veel. Eks see tuli kartusest, et ju mõni kümmekonnast puugist ikka mind borrelioosi või entsefaliidiga nakatas.
Puukide vastu on mingid tõrjevahendid ka, tervisekaitsjad soovitavad üht kindlat, kirjutan sellest ka lehes. Peamine on end kaitsta ikka riietega.
Tegin lehe jaoks graafiku Läänemaa nakatumiste kohta, panen siia ka üles.

Draakonid Haapsalus

2009-05-17T12:05:00.010-05:00

Laupäeval toimunud lohesurfi võistlustel oli päris kobe hulk surfareid. Äkki lausa paarkümmend. Igatahes oli Vasikaholm lohesid ja tšillivad inimesi täis. Isegi tuul oli kohal, mis paar päeva varem oli lubanud vanaema külastada. (Vanaema teatavasti Haapsalus ei ela.) Tore oleks, kui Haapsalu saaks lohesurfarite hulgas popimaks. Väga ilus spordiala, vaadata on palju. Siin on mõni pilt surfaritest.

Nii juhtub, kui Dublin tuleb ise koju

2009-05-13T13:33:00.008-05:00

Eile saabus MaruMuriLiisiga hea uudis, mis oli pakitud ümmargusse plekist karpi ja kust avades vabanes sügavalt turbane ja pehmelt suitsune aroom. Nagu mu lemmikviskil Laphroaig'il. Karp kandis nime Old Dublin. See on suurepärane tubakas, mida arvasin olevat Eestist (vähemalt mulle teadaolevatest kohtadest) saadaval vaid ühes Tallinna kaupluses, kuid tuleb välja, et saab ka neti kaudu tellida. Olin küll sellel netilehel varemgi käinud, aga polnud märganud.
Sellised väiksed nüansid, nagu hea tubakas, muudavad päeva paremaks.
Ei propageeri siin suitsetamist, kuid eks sigarit (mitte sigarette) ja piipu suitsetavad inimesed teavad, mis tähendavad väiksed nüansid. Neid on palju, alates ruumist, kus seda tehakse ja milline see ruum kujunduslikult on; mida kõrvale juuakse; ka see on tähtis, mida enne on söödud (näiteks liiga piprase toidu puhul pole mõtet väga head tubakat eriti raisata jne). Aga kõige aluseks on hea tubakas.
Paljud tuttavad kiidavad piibutubaka suitsu, kuid tegelikult ei pruugi tubakas ise üldse hea olla. Väljuva suitsu aroom võib olla petlik.
Tavalistes poodides müüakse sulaselget saepuru, tihti on see juba kuivanud (tubakas peab olema natuke niiske) kas siis tootmisvea tõttu või on pakk olnud halvasti suletud.
Tubaka hakkejämedus on samuti tähtis ja jämedus on seotud ka niiskusastmega. Jämedam tubakas hoiab paremini niiskust, peenike tubakas kuivab ruttu ja võiks olla juba avades niiskem kui jäme tubakas. Praegused hästi suletavad karbid on õhukindlad ja tubakas ei kuiva pärast esimest avamist ära, aga tavalistes paber+kilepakkides kipub aeglasel suitsetajal kuivama. Selle vastu aitab üks värske kartuli liistakas, millest immitseb niiskust välja ja mida kuiv tubakas endasse tõmbab. Kartul ei anna maitset ja on ses mõttes kahjutu.
Piipude iseärasustest ei julge rääkidagi, aga üks on kindel ja see on võib-olla veider: sama tubakas maitseb eri piipudes erinevalt. Mõni tubakas ei sobigi mõnesse piipu. Näiteks see Old Dublin tubakas sobib suurepäraselt tavalisest jämedama lõõri, suurema ja sügavama pesaga sirgesse piipu, nagu näiteks sellisesse, mis siin pildil on. Muide, see konkreetne pildil olev piip maksab 10 000 krooni ümber, valus (jah, neli nulli on seal).

Paaris teistsuguses piibus, millega olen Dublinit proovinud, on tubakal teine maitse. Need ongi need nüansid, mis piibusuitsetamisega kaasnevad - mõni tundub liialdusena, aga nii see pole (mõni inimene saab ajalehte ka ainult peldikus istudes lugeda :), mujal ei võta kättegi, sest "tunne pole õige").
Mul pole õrna aimugi, miks ma seda kirjutan. Aga üldiselt ärge suitsetage. (Kuigi Old Dublin on pagana hea, eriti Laphroaig viski kõrvale.)

Kirjutamine aitab närvilisuse vastu - muudkui kirjutan ja kirjutan

2009-05-11T12:22:00.005-05:00

Olen Tähismaade teemat vältinud, sest selles pole midagi huvipakkuvat, aga nüüd sattusin Wimbergi blogi lugedes kuidagi ootamatult selle keskele. Kes tahab sama viga teha, mingu kõrvalt ribast Wimbergi blogisse. Linkima ei hakka.
Kahju, et Wimbka end sellesse mässis, sest nagu aru saan, on see lumepall, mis veeredes läheb suuremaks ja lõpuks korjab viimase kihina enda peale ka porise murukamara. Just enda peale, mitte teiste asjaosaliste. Ehk see vaidlus neil ikkagi laabub kuidagi viisakalt.
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tegin endale täna heameelt ja tellisin ära sellise vidina. See on jubin, mis võimaldab arvutist digitaalseid telekanaleid vaadata. Tasuta muidugi. Põhimõtteliselt on digilevi kõikjal Eestis, kõikjal muidugi mitte 100-protsendise kvaliteediga, aga seal, kus vaja, seal on.
Peale selle saab sellega saateid salvestada, neid live'ina vaadates vajadusel tagasi kerida (kui lindistab).
Miks mulle seda vaja on? Lihtne. Peale selle, et saan vaadata ülihea kvaliteediga seitset Eesti telekanalit (tegelikult vist ka seda uut HDTV kanalit, millelt esmakordselt näidatakse neljapäeval Eurovisiooni, aga see pole praegu tähtis), näen ka Meistrite liiga jalgpallikohtumisi. Kahju, et hooaeg nüüd läbi saab, aga finaali näeb ikka ära. Nimelt on mul siin Haapsalus jalka vaatamisega kogu aeg probleem, sest kuskil pubides TV6t ei näita. Ja Soomega oli ka mingi probla. Nüüd saan aga kodus diivanilt TV6t vaadata ja jalkat nautida. Ja kui on tahtmine, siis kõnnin oma arvutiga lemmikpubisse, võtan sõbrad kaasa ja vaatame koos.
Aga mis mulle eriti meeldib, on see, et kui on mingi koht, kus on kaheldav kohtunikuvile, viga vms olukord, kerin pildi niuhti tagasi ja vaatan üle. Geniaalne.
Damn, 20 aastat tagasi oli see kosmoseteadus.
Viimasel ajal on tööl ja mujal kuidagi närviline olukord. Polegi nagu mingit erilist põhjust, aga tunnen, et miski on viltu. Ju see läheb üle. Mul aitab närvilisuse vastu kirjutamine. Ju seepärast täna kirjutangi, kuigi päeval ajas töö juures hinge täis. Nüüd on rahulikum.
Ühe asja üle on heameel: homme ilmub Lääne Elus üle kahe lehekülje lugu Õnne Pärliga/Pärlist. Keskendusin peale Õnne elust rääkimisele ka islami- ja läänemaailma võrdlemisele. Arvan, et sel teemal pole Eestis just palju kirjutatud ja kui on, siis liiga sallimatult. Pean silmas islamist kirjutamist, mitte Õnnest. Õnnest on raske sallimatult kirjutada.
Äärepealt oleksin pidanud ka homme natuke samal teemal loo tegema. Remsule tuli siia külla üks türgi kirjanik, kellest ma küll midagi ei tea, kuid taheti, et temaga intervjuu teeksin. Ausalt öeldes ei meeldi mulle teha intervjuud inimesega sellepärast, et ta on kirjanik, türklane ja et ta on Haapsalus. Mulle ei meeldi lugeda teiste intervjuusid, kui need on kirjutatud inimesest, keda ei tunta absoluutselt. Seda on küsimustest tunda, et kombatakse pimeduses. Ei mingit sädet. Ilmselt oleksin türklasega lahendanud olukorra lihtsalt ja rääkinud Türgi liitumisest Euroopa Liidu (seda sain tast teada, et ta toetavat seda, nagu minu teada enamik türklasi), kultuurikonfliktist (mis oleks kordanud Õnnega räägitut ja mis poleks hea), valearusaamadest Türgi kohta, türgi kirjandusest ja ajakirjandusest jms. Ma ei tea, ehk oleks saanudki loetava asja, aga õnneks või kahjuks ei saa ma seda teada, sest mees lahkus juba täna Haapsalust ja homset intervjuud ei tule.
Kirjutamisega seoses veel seda, et kirjutasin eelmisel nädalal valmis uue raamatu sünopsise. Selle sisu sai mulle nii selgeks, et lausa meeldiv on mõelda, millal saan süveneda ja kirjutamisega algust teha. Tegemist on jälle lasteraamatuga, aga suht tõsisega, nagu vist kombeks on saanud. Ei midagi liiga tõsist, aga mingit ninnu-nännut ka mitte. Igatahes hakkan nii kiiresti pihta kui saan, sest sõrmed sügelevad. Tegevuspaik on Haapsalu, põhitegevus toimub mu praeguse kodu naabruses ja tegelaste prototüübid on ka kõik reaalsed inimesed. Eks jälle saab tegevusi, eri aegu ja muud kokku segatud, aga põhitegelased on kogu aeg silme ees. Enda kogemusi lapsepõlvest heegeldan muidugi ka sisse, aga raamat räägib hoopis kellestki teisest.
Lisaks sellele raamatule on nüüd olemas ka järgmise mõte. Ideed tekkisid koos, kuigi tegelikult viis üks teiseni. Otsest seost kahel raamatul pole, need on isegi täiesti erinevad. Raamat nõuab tõsist eeltööd, millega tegin algust ja ühtlasi tõestasin, et pean sellega korralikult tegelema. Tuleb vestelda ühe ala spetsialistidega, uurida palju ajalugu, kultuuri, tuhlata internetis ja uurida maakaarte. Saan sellega tegeleda siis, kui on palju aega ja seda praegu pole. Seega näis, ehk jääb see kõik talvekuudesse, mil tavaliselt puhkan.
Nii et üldiselt on kõik talutavas seisus, kui veel kuskilt Old Dublin piibutubakat saaks...

Tühja täis

2009-05-10T08:35:00.002-05:00

Täna on just selline päev, et tegema ei pea midagi, mis annab võimaluse rõdul istuda, binokliga luiki ja parte vaadata ning mõne pildi klõpsida. Täiesti tühi, aga see-eest tühjusega väga tihedalt täidetud päev. Sobib.

Tavaline nädalavahetus kuu, veteranide ja lohedega

2009-05-09T11:38:00.006-05:00

Eile istusime Sadama viie õuel, nagu ilusa ilmaga on kombeks. Öösel tekkis selline mölakas kuu taevasse, mis oli muidugi hea, sest kodutee oli valge nagu päeval.
Täna käisin aga veteranide võidupüha tähistamist vaatamas. Tegelt oli tore, keegi midagi tobedat ei teinud, inimesed olid sõbralikud ja muidu lahedad. Lollusi ei räägitud, mõned tervituskõned ja oligi kõik. Ei mingit poliitilist jura, isegi Vene saatkonna esindajalt mitte. Mine võta sa kinni, miks nad Tallinnas samamoodi oldud ei saa.
Siis ootas ees Vasikaholm, kus möllasid lohesurfarid. Täna on lohesurfarite jaoks väga sobiv ilm. Mere ääres oli tuul vähemalt 20 meetrit sekundis. Tuleval laupäeval on neil siin avavõistlus. Teevad trikke jms, Driven mängib ja tuleb muidu suuremat sorti pidu. Tulge vaatama.

Selline jurakas tõstetakse vette, sellelt tehakse hüppeid.

Raamatulaat huvitas läänlasi rohkem kui mõttetalgud

2009-05-02T11:53:00.013-05:00

Ausõna, mul on kahju, et reedesed mõttetalgud kogusid nii vähe huvilisi. Läänemaal oli neid ettevõtmise korraldajate andmetel 321. Ja see pole üldse parastavalt öeldud, aga tänasel Haapsalu tasuta raamatute laadal käis rohkem inimesi. Ligi 500 tuli ära, ehk jäi siiski natuke alla selle. Ega neid ettevõtmisi saagi võrrelda. Lihtsalt jäid külastajate/mõtlejate numbrid silma ja kuna nad olid üsna ühesugused, siis panin kirja.
Aga raamatulaadaga läks libedamalt kui kartsin. Uksed avasin pool tundi enne ametlikku algust, sest juba oli huvilisi. Kl 10.10, ehk 10 minutit pärast ametlikku algust loendasin saalist kokku umbes 200 inimest. See ehmatas ära, sest saal oli päris täis. Kartsin, et kui veel inimesi juurde tuleb, siis läheb neil laudade vahel kitsaks. Aga õnneks oligi see esimene pauk kõige suurem. Poole tunni pärast hakkasid "vanad olijad" eest ära minema ja uued tulid peale. Lahti hoidsin ukse kl 15ni, siis oli veel mõni üksik huviline kohal, aga ega sealt enam midagi erakordset võtta olnud. Parem kraam läks ennelõunal minema. Siiski, leidsin endale veel enne kinnipanekut laheda raamatu "Sada aastat kriminalistikat" ja Margitile "Homo aquaticus" (no tõesti-tõesti, jätavad sellise kalipsoinimeste maiuspala sinna maha :)).
Natuke numbritest ka. Välisautorite kirjandust oli 1500-1700 eksi. Alles jäi 290.
Eesti autoritelt oli vähem raamatuid, ehk umbes 1300-1400. Alles jäi 330.
Vene ja nõukogude autoreid oli ka umbes 1300, alles jäi 170.
Teisi raamatuid (õppekirjandus, sorteeritud Loomingu raamatukogu, Mirabiliad, Maailm ja mõnda, Mosaiik, võõrkeelne kirjandus, kokaraamatud, eneseabi, õpikud jms) oli umbes 1500. Alles jäi 100.
Üks tore tõdi tõi kotiga ajakirju "Avanemine", mis mulle küll külma higi otsmikule tõi, kuid pool tundi pärast nende lauale tõstmist olid viimne kui üks kadunud. Hämmastav.
Ahjaa, Nürnbergi protsessi tohutu paksud venekeelsed kuus-seitse köidet kadusid nagu mutiauku. Tõstsin raskustega lauanurgale ja natukese aja pärast olid ära võetud. Oleksin tahtnud näha, kes need koju taris ja kuidas ta seda tegi, aga tubli, et ta seda tegi. Osa raamatute puhul kardan küll, et need ilmuvad varsti kuskil antikvariaadis või niisama suvisel laadal müüki, aga mis siis - peaasi, et raamatud on ringlusse läinud.
Lasteraamatuid oli väga vähe, paarsada ehk. Need kadusid viimne kui üks.
Mis sellest kõigest järeldada? Ah, ma ei viitsi järeldada praegu, ülehomme ehk kirjutan Lääne Elusse midagi. Järeldada saab paljutki, aga peamine on see, et rahvale meeldis. Väga palju käidi tänamas ja küsimas, kas järgmine aasta ka selline laat tuleb. Kuigi eile veel mõtlesin, et ei tea, kas viitsin, siis nüüd vist ei saa taganeda. Tegelikult ei ole see tähtis, kes seda korraldab. Kõige parem oleks, kui seda teeks raamatukogu, sest neil on niikuinii samasuguseid teoseid, mis on üle ja võiksid tasuta ringlusse minna.
Aitäh Aivole, Priidule abikaasaga, Kairele, Sirtsule, Remole, Tiinale, Gülnarile, Ronjale, Mari-Liisile, Otile ja teistele abimeestele. Ja Entre poe müüjatele, kes pidid olema natuke ka raamatute kogumispunkti korrapidajad :). Kuulsin neilt, et mõned inimesed, kes raamatuid tõid, hakkasid sealtsamast kohe teiste toodud raamatuid ka ära viima. Ega selles midagi halba olnud, lihtsalt paha, et elektroonikapood muutus laadaplatsiks. Nii see polnud mõeldud.
All on mõned pildid enne laada algust ja pärast laata. Ja laada ajal.

6000 raamatut said sorteeritud

2009-05-01T08:40:00.006-05:00

Kamba sõpradega sai täna raamatud välja pandud. Alustasime kl 11 ajal laudade tõstmisega ja enne kl 16 oli tehtud. Kui enne kastidest välja võtmist pakkusin, et on umbes 6000 raamatut, siis selliseks see number ka kujunes. Kõige rohkem on välisautorite ilukirjanduslikke teoseid, siis eesti omasid. Koguselt kolmandana vene ja nõukogude liidu autorite elukirjandust. Ja muidugi palju muud.
Homme kl 10 avatakse Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaali uksed. Astuge läbi.

Bestsellereist raadio ehitamise õpetuseni

2009-04-30T05:01:00.005-05:00

Tasuta raamatute laada ettevalmistusel on järgmine etapp läbitud. Ei läinud kahte tundigi, kui kõik raamatud said kogumiskohast kultuurikeskusse taritud. Aga oli tempo ka, nüüd on käed nagu keedetud nuudlid. Remo tuli väikse kaubikuga appi ja saime kahekesi veetud.
Sellega seoses meenus, et lennujaamades müüdavad inglisekeelsed bestsellerid on äärmiselt kerged, aga samas formaadis muud raamatud palju raskemad. Võrdlesin neid täna. See jutt tähendab ühtlasi, et laadalt leiab ka bestsellereid :).
Raamatukastide hunnikut vaadates tuli ahastus peale. Homme tuleb see kõik ära sorteerida. Deem, neid on ikka päris palju. 50 raamatuga kasti venitad lihtsa vaevaga nurka seisma, aga nüüd tuleb need raamatud ükshaaval käte vahelt läbi lasta, viia kindlasse hunnikusse, sealt hiljem kärule tõsta ja siis laudadele panna.
Just selgus ka, et pole üldse kindel, et saan laupäeval kinolinalt oma reisifotosid näidata. Aparatuuri ühendamine arvutiga olevat probleemne ja peaksin pildid DVDle kirjutama. Ega see ole suur töö, aga nii ei saa ma kasutada arvuti pakutavaid võimalusi fotode näitamisel. Neil on seal selleks mingi oma masinavärk, mis pole selline, mis võimaldab slideshow'd, mida ma tahtsin teha. Näis, mis sellest saab. Aga mind paneb natuke imestama, et arvutit ei saa slideshow näitamiseks projektorisüsteemiga ühendada. Ise olen neis asjus suht tohm, ei oska vaielda, aga nii mulle väideti.
Ja lõpetuseks ei jäta loomulikult märkimata, et endiselt ootan reedel kl 11 või ka hiljem abikäsi raamatuid sorteerima. Tasuks on raamatud ise, saate esimestena pärlid üles otsida.

Haapsalus on majanduskriis taandumas

2009-04-28T13:56:00.003-05:00

Täna oli töö juures juttu sellest, et siinkandis hakkab majanduskriis justkui taanduma. Lehte on reklaam tagasi tulnud, mis näitab ka midagi. Rääkisin täna Laine sanatooriumi juhatajaga ja ka nemad olid väga optimistlikud. Ravituristid on naasnud ja sanatooriumid on jälle täis. Sama lugu olevat Fra Mare sanatooriumiga, aga nende täpsed tulemused selguvad homme, kui Suklesega sel teemal räägin. Igatahes on soomlased jälle siin, mis on hea. Lugeda saab sellest neljapäeval.
Lisaks sellele rääkisin veel ühe Haapsalu ettevõttega. Ka selle juht ütles, et tööd on nii et tapab. Põhjas on ära käidud ja juba töömaht tõuseb nii 5-10 protsenti kuus. Sellest kirjutan järgmise nädala lehes.
See kõik on päris tore, aga oma siinset töötuks jäänud sõpra vaadates küll meel paremaks ei lähe. Kuid pole halba ilma heata. Tal on vähemalt aega mulle reedel appi tulla raamatuid sorteerima. Mari-Liis lubas ka tulla, aga kus kivi all kükitavad teised sõbrad ja tuttavad?

Tulge reedel appi ja laupäeval tasuta raamatute laadale

2009-04-27T07:12:00.003-05:00

Nüüd on täpselt teada, millal tasuta raamatute laat toimub. Laupäeval, 2. mail kl 10 Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis. Kestab kella 15ni.
Haapsalu inimesed on laadast kuulnud, aga teistele veel selgitusi. Mõte sai alguse umbes kuu aja eest, kui Rein Sikk koos oma mõttekaaslastega Rakveres esimese sellise laada korraldas. See läks neil hästi korda, raamatuid oli palju ja rahvast tuli ka väga palju kohale. Siis mõtlesingi, et kuna idee on nii geniaalselt hea ja lihtne, siis tuleb sama asi ka Haapsalus teha. Meil on sellist laata veel eriti vaja, sest Haapsalus pole juba mõnda aega raamatupoodi. On ainult kaubanduskeskuste raamaturiiulid koka-, eluloo- ja lasteraamatutega.
Vähemtähtis pole ka see, et raamatud on kallid, kuid laadalt saab kõike tasuta.
Raamatuid kogunesid nii, et kirjutasin üleskutse ja avaldasin reklaame, et inimesed tooks kodus niisama seisvaid teoseid. Toodigi, ja kuidas veel.
Ma ei arvagi, et laadal on ainult head raamatud. Loomulikult on igasugust kirjandust, aga on ka väga head lugemist. See on justkui läbilõige eesti pere raamatukogust, mis on kogunenud nii umbes 1960ndatest aastatest tänaseni. Seega leiab kõike.
Tehes täna Urmas Lauriga ETV jaoks telelõiku pakkusin, et raamatuid on umbes 6000. Nii et päris koletu hulk, mille seast leiab lugemist igale maitsele.
Seoses sellega on mul sõpradele palve: kui on keegi, kes ei lähe reedel mõttetalgule ja tahaks aidata, siis ootan Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaali appi raamatuid teemade järgi sorteerima. Lauad on olemas, vaja raamatud pappkastidest välja võtta ja õige alajaotuse järgi laule tõsta. Ilukirjandus siia, lasteraamatud sinna, ajakirjad tänna... Lihtne. Kuna kogus on päris suur, siis üksi ei saa ilmselt hakkama. Või siis laupäeva hommikuks saaks :).
Ja kui keegi tahab mõttetalguid pidada, siis jõuate sealt enne läbi käia ja hiljem kultuurikeskusse tulla. Ju ma nokitsen seal pikalt.
Kui keegi tuleb kaugemalt, et pärast sorteerimistalgul osalemist niisama Haapsalus ilusat ilma nautida ja laupäeval ka laadal osaleda, siis leian teile öömaja vaatega viigile ja kurameerivatele luikedele. Kui tekkis huvi, siis helistage 5680 4407.

Naera puruks

2009-04-18T06:09:00.002-05:00

Täna tuli kirjakasti lahe kiri. Muidu pole selles midagi erilist, sest selliseid rahakirju tuleb kõigile pidevalt ja suures koguses, aga seekord on keegi kurat selle eesti keelde tõlkinud. Ja ilmselgelt on selleks kasutatud interneti automaatset tõlkeprogrammi. See on äärmiselt naljakas. Eriti hea on teine lause. Nime Kevin Brown on programm tõlkinud loomulikult selliseks nagu oskas. Tulemuseks on " dr kevin pruuniks" :).
Kiri ise selline:
Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan, et hea, ma olen Dr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Writing teid työhuoneestani, et oleks tohutu kasu nii meile. Minu osakond, mis on abikontrolörid juhataja (Greater London Regional Office, olen avastanud, kui mahajäetud summa $ 12.5 miljonit USA dollarit (kaksteist miljonit viissada tuhat Stardollista dollarit), mis kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late
Hr Thompson Morrison Ameerika kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu Euroopa lennukatastroofi of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000, sealhulgas tema abikaasa ja ainult tütar.
Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et seniilsus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik millise sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste 2 aastat nüüd, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 12,5 miljonit dollarit võib maksta teile.
Seda on võimalik välja maksta või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. Kõik, kui vajadus on sisestada oma nime ja dokumentide legaliseeriks see kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad koostöötoimingud, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldab meil näeb see tehing läbi. I garantii, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral õigust.
Palun, annavad mulle järgmist: kui meil on 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiireloomuliste palun.
Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun oma kinnituse käesoleva sõnum ja näitab teie huvi, ma esitaks teile rohkem teavet.
Endeavor lasta mul tunne oma otsust mitte hoida mind ootab.
Tervitused,
Dr.kevin pruun

Kellegi kodu

2009-04-09T10:08:00.009-05:00

Haapsalu vana surnuaed, ilus koht, koli või sisse.

Haapsalu vaated

2009-04-09T09:53:00.007-05:00

Sain üle nelja päeva kodust välja. Ette jäid sellised kohad.

Hobi vist

2009-04-08T11:02:00.004-05:00

Olen viimasel ajal tegelenud Lääne Elule graafikute joonistamisega. Täitsa lõbus tegevus. Panen mõne üles.

Ronja raekojas

2009-04-05T13:55:00.008-05:00

Eile oli Tallinnas ka Sten Roosi muinasjutuvõistluse autasustamine. Siin on pildid Ronjast, kes sai ka väikse auhinna.

Haapsallased Laululahingus

2009-04-05T13:39:00.011-05:00

Käisin eile Laululahingu saates, et kirjutada Haapsalu kammerkoorist, kes eilses saates ka võitis. Ja pagan, jäin nii haigeks, et ei suuda voodist tõusta. Mingi kuri Tallinna bakter tuli sisse, üle 39 temp jne. Ei tule sellest Tallinnast midagi head, ainult jama. Aga panen siia mõned kaadritagused fotod üles, mis on tehtud stuudios ja prooviruumis.

"Kutsikas" otsib pesa

2009-03-26T14:12:00.005-05:00

Paar pilti Aidi ja Oti "tillukesest tibust" Hermanist. Loodan et ta kosub kenasti.
Pidin homme Tartusse minema, et Õnne Pärliga intervjuu teha ja õhtul Heiki Vilepiga tema sünnipäeva pidada, aga seekord jääb ära. Kahju. Aga tervisi kõigile asjaosalistele. Eriti Heikile laupäevaks :).

Noored armastavat kirjutada kirjandit ajakirjandusest

2009-03-26T13:18:00.005-05:00

Kuulasin täna Haapsalu gümnaasiumis keelekonverentsil Sulev Valnerit. Väga hea, et ta käis noortele esinemas. Nimelt on abiturientidele seda vaja, sest viimastel aastatel on meedia ja ajakirjanduse teema olnud lõpukirjandi teemade seas.
Nagu üks õpetaja mulle mõne aja eest rääkis, on seda alati palju valitud, sest kõigile tundub, nagu see oleks lihtne ja neile teada-tuntud. Aga võta näpust, pole. Ajakirjanduseteemal kirjutatud kirjandid olevat täis klišeesid, mida on aastaid rääkinud meedias need, kes tegelikult ei tunne seda valdkonda. Kõrvalseisjale, kes pole viitsinud, kes pole tahtnud või suvatsenud (ega peagi) end asjadega kurssi viia, neil on raske mõistlikku juttu ajada. Ajakirjanduse üle arutlemine nõuab head analüüsivõimet ja võimet näha puude taga metsa. Ja teadmisi ka üldisemalt, millest kirjutatakse. Tark tunneb lehest/telest/raadiost rumaluse ära. Ja ega ajakirjanikud ju olegi kõiketeadjad, nad eksivad tihti, aga rumalad ei näe seda.
Valner selgitaski pisut, kuidas asjad käivad. Ka kommertspoolest, rahva eelistustest jne. Küll väga põgusalt, kuid noorte üldharimiseks ehk aitas. Võib-olla käis jutust liiga palju läbi Maaleht ja selle viimase aja edu, aga seda ei saa ju Maalehe peatoimetajale ometi ette heita, ega ju.
Kirjutan Valneri esinemisest pikemalt järgmise nädala Lääne Elus. Kuna kõik Haapsalu õpilased ju auditooriumis polnud, saavad puudujad ka targemaks.

VBÕMA ehk Vilep, Brüssel, Õnne, Macbook, Ajalootund

2009-03-12T15:28:00.003-05:00

Saabumas on nädalavahetus ja sellega seoses taaskord dilemma - kas teha tööd või võtta lõdvalt? Kuna mul on raamatust nii umbes kahe peatüki jagu teksti puudu, kuid märtsi lõpuks peab valmis olema, siis igat nädalavahetust võtan valuliselt, kui silpigi ei kirjuta. Sel nädalavahetusel ilmselt jälle looderdan, sest Haapsallu pidi tulema Heiki Vilep. Miks ma küll arvan, et leian end tema, Oti, Aidi ja paljude teiste toredate kamraadide seltsis pralletamas... No näis.
Mõnes mõttes on isegi hea, et olen raamatust mõne nädala eemal olnud. Loen jälle värske pilguga vana teksti üle ja teen parandusi, mida ikka tuleb vahest teha. Indias istudes olin iga päev sügavalt teemas sees ja ju jäi paljutki märkamata, mis nüüd silma hakkab.
Lähiaja sündmustest veel niipalju, et järgmine nädal katsun olla Pärnus ja minna Õnne Pärli näituse avamisele ning teha ühtlasi temaga ka intervjuu Afganistani teemadel. Enne kui ta jälle sinna ära põgeneb.
Ja aprillis käin lühireisil Brüsselis, kus toimub mingi imelik "suveülikool". Teemadeks majanduskriis, ajakirjandus, EL ja bla-bla-ei-mäleta-mis.
Ja järgmisel laupäeval on Haapsalus SEE teatris "Ajalootund". See on kunagiste Haapsalu kuulsamate bändide taaskohtumine. Vist mingi seitse või kaheksa bändi esinevad. Õudusega avastasin, et kahest-kolmest käisin ise ka läbi. Nende nimed muutusid nii kiiresti tollal, et ei mäleta, millises täpselt olin. Lõssi Pen'is ja Ballantine's'is kindlasti, aga kas ka Hard'is ja Brainduster'is, see pole enam meeles. Lõssist sai lihtsalt hiljem Hard ja Ballantine's'ist Brainduster.
Lisaks Haapsalu kaabakatele tulevad lavale koledad rokkarid ja punkarid Viljandist ja Pärnust ja kuskilt veel. Igatahes näeb palju vanu tuttavaid.
Aga kõige raskem on praegu taluda seda, et ootan uut arvutit, mis on kuskil... no kuskil ta on. Jõuan lõpuks ometi tagasi Macimaailma. Mida rohkem ma MacBooki peale mõtlen, seda rohkem imestan, kuidas olen viitsinud PC-dega nii kaua jännata. Ühtlasi hakkan uuesti tegelema küljendus- ja kujundustööga, alustan enda raamatust ja katsun kohe sinna otsa ka järgmise raamatu teha. Aasta reisiraamatu valimisel otsustasin, et tuleb vanad reisid kirja panna. Pildimaterjali on tohutult ja eks lugusid ole ka rääkida. Tundub, et reisiraamatud hakkavad inimesi järjest rohkem huvitama.

Kas Google hakkab eesti kirjanikke koorima? Tegelikult ei hakka

2009-03-12T12:56:00.004-05:00

Lugesin 8. märtsil Postimehe artiklit „Kirjarahvast häirib Goolge’i ülbe ettepanek”. See räägib sellest, et netihiiglane Google sõlmis USAs autoriõiguste kokkuleppe, mis puudutab teoste skänneerimist (paberteose muutmist visuaalselt samasugusel kujul elektrooniliseks), selle netis avaldamist ja autoriõiguste eest tasumist.
Mu meelest küttis artikkel natuke paanikat, mida oleks saanud ära hoida. Kui lugu kokku võtta, siis jäi sellest mulje, et Google skänneerib jõupositsioonilt autorite teoseid ja ähvardab need netti üles panna. „Pääsevad” need (ka eesti) kirjanikud, kes on 5. maiks Google’ile teada andnud, et nad ei soovi oma teost netis avaldada. Et nagu võetaks eesti autoritelt nende teosed ilma autoritasu või muud kompensatsiooni maksmata käest. Tegelikult see nii pole.
Kirjanik Jaak Urmet alias Wimberg oli artiklis päris kuri, aga peamiselt Google’i käitumise peale, et nad panevad autorid lihtsalt ühe teate peale sundseisu: kui tahate loobuda teoste avaldamisest netis, siis andke sellest ise meile teada. Nojah, see kõlab pahasti tõesti, aga taust on natuke muu.
Kes tahab sõna sõnalt Google’i tegemistest lugeda, siis saab seda teha siit.
Kokkuvõtvalt on aga asi nii. (See on tõlge lingi all peidus olevast inglisekeelsest tekstist. Olen nüüd küll Google’i hääletoru, aga mis teha. Järgnev tekst on peaaegu otsetõlge, vaid mõni märkus on minult.)
Praegu on Google Booksil täistekstina netis üleval umbes seitse miljonit raamatut. Kui otsinguaknasse lüüa mingid sõnad, mis on sellisel moel kirjas ka mõnes raamatus, siis otsingumootor leiab selle raamatu, kui see on Google Booksi andmebaasis. Näiteks otsides lausega „life of a tea bush” tuleb vastuseks ka raamat The Story of Tea, sest selle netis avaldatud tekstis on selline lause sees. Kui sellele leheküljele minna, siis jõuab otsija Google Booksis just sellele samale skänneeritud leheküljele, kus see lause asub. Sealsamas saab lugeda veel mõnda sama raamatu lehekülge ning siis juba uurida edasi, kust seda raamatut osta või laenutada saab. Geniaalne tegelikult.
Google Booksi raamatud tulevad kahest allikast. Esimese projekti nimi on „Raamatukoguprojekt” (The Library Project). See on nagu raamatukogukaartide kataloog, kus näidatakse teoste teavet ja kus on juures ka lühike tutvustav tekst. Need raamatud on autorikaitse all ja neid ei saa tervenisti netist lugeda. Samas on ka selle projekti all raamatuid, mille õigused pole kaitstud. Vaat neid saab netist lugeda ja ka alla laadida.
Teine projekt on „Partneriprojekt” (The Partner Programm). Selle all mõistetakse seda, et Google on loonud sidemed rohkem kui 20 000 kirjastaja ja autoriga, et nende raamatud oleksid Google’ist leitavad. Arvutikasutaja näeb netis mõnda otsitava raamatu lehekülge, nagu eespool kirjeldatud juhul, aga seal on juures lingid, mis juhatavad otsija raamatukokku või poodi, kus seda teost saab laenutada või osta.
Mis siis pärast Google ja teiste asjaosaliste kokkulepet muutub?
Uue, USAs sõlmitud kokkuleppe kohaselt laieneb Google’i ja ettevõtte kirjastuspartnerite pakutavate ja netist leitavate raamatute hulk. Ehk siis tuleb juurde rohkem teoseid, mis on leitavad, osaliselt loetavad ja ka ostetavad.
Praeguseni sai Google näidata ainult väikest osa raamatust, mis kuuluvad autoriõiguste alla (vt „Raamatukoguprojekt”). Kuna aga suur osa neist raamatutest pole enam kirjastamisel ehk neid pole võimalik poest saada, tuleb neid otsida raamatukogudest või kasutatud raamatute poodidest. Uues situatsioonis on aga Google’il õigus kaupluselettidelt kadunud raamatuid üles panna. Netikasutaja saab neid lugeda osaliselt või kui maksta, siis ka terviktekstina. See kehtib ainult USA kohta (raamatud, mida pole enam müügil seal, kuid mida võib leida sealsetest raamatukogudest). Google ütleb, et see oli üks peamisi põhjusi autoriõiguste alase kokkuleppe sõlmimisel, et aidata kirjastamisest maas raamatuil levida ja olla neil kõigile kättesaadavad.
Uus situatsioon annab lugejale uusi võimalusi lugeda internetist tervet raamatut, mitte enam ainult teose lühiülevaadet (jutt käib poest kadunud raamatutest). Tuleb vaid end Google Book Search’i registreerida, otsida raamat välja ja seda ükskõik mis ajahetkel piiramatult lugeda.
Lisaks hakkab Google tegema koostööd raamatukogude, ülikoolide ja muude organisatsioonidega. Nii saavad selle teenuse kasutajad juurdepääsu miljonitele nende raamatukogudes olevatele teostele, samas kui autorid ja kirjastajad saavad selle eest ka tasu.
See on minu arvates eriti hea, sest näiteks teadustöö tegijad vajavad erialast kirjandust, mida meil Eestis on vähe. Välismaalt tellimine võtab nädalaid ja see maksab päris palju.
Google loodab ka, et USA ülikoolid ja avalikud raamatukogud loovad eraldi terminalid, kust lugeja pääseb ligi tervetele tekstidele, mis on Google Booksist leitavad ja mida muidu enam ei kirjastata.
Lisaks eelnimetatult näitab Google selliste raamatute puhul ka edasipidi, kui see on kuskil poes müügile tulnud ja kui see on mõnes raamatukogus saadaval.
Rahvusvaheliste Google’i kasutajate (ehk siis nende, kes elavad väljaspool USAd) puhul ei muutu praegu midagi. See tähendab, et Google Books toimib Eestis nii, nagu toimis enne (ja nagu päris ees kirjutasin). Google aga märgib, et tegutseb selle nimel, et samasugune süsteem hakkaks tööle ka mujal maailmas. See on ilmselt väga pikk tee käia.
Google’i USAs saavutatud kokkulepe seletab lahti, kuidas lugejad pääsevad ligi kolme sorti Google Books Search’i raamatutele.
1. Autoriõigustega kaitstud ja kirjastamisel (in–print) raamatud:
Kirjastamisel raamatud on need, mida kirjastaja veel müüb ja mis on raamatupoodides saadaval. Uus kokkulepe laiendab selliste raamatute müügivõimalusi ja annab autoritele ning kirjastajatele võimaluse muuta ainult lühitekstina Google’ist nähtav raamat kogu ulatuses nähtavaks ja seda ka müüa.
2. Autoriõigustega kaitstud, kuid kirjastamisest maas (out–of–print) raamatud:
Out–of–print raamatud on sellised, mida ei kirjastata ega müüda enam ja mida leiab vaid raamatukogudest või kasutatud teoste poodidest. See osa võib puudutada ka eesti autoreid, kui nende raamat on sattunud USA raamatukokku ja mida pole sealsetest poodidest võimalik enam osta ning seda seal ka enam ei kirjastata. Uus kokkulepe USAs annab Google’ile õiguse kõik sellised raamatud digitaliseerida, panna netti üles kokkuvõtva tekstina ja lubada neid ka osta ja tervikuna alla laadida. Seda ainult siis, kui autor või kirjastaja pole seda keelanud. See ei tähenda, et autor ja kirjastaja selle eest tasu ei saaks. Google ütleb nii: Me usume, et see on kirjastusärile tohutu õnnistus, kui autorid ja kirjastajad saavad teenida raha teostelt, mida nad võib–olla ei lootnud enam kunagi poelettidel näha.
3. Autoriõigusteta raamatud:
Nende puhul jääb endiselt nii, et saab lugeda, alla laadida ja välja trükkida.
Google’i kokkuleppe kohaselt luuakse ka mittetulunduslik Raamatuõiguste Register, mis koondab autoreid, kirjastajaid ja teoste autoriõiguste omanikke. Register aitab kindlaks teha, kes on raamatute õiguste omanikud ja kindlustab, et nad saaksid õiguste kasutamise eest raha.
Arvan, et Google on raamatuturul teinud revolutsiooni ja teeb ka edaspidi. Mulle see meeldib, et raamatud jõuavad üha suurema hulga inimesteni. Ma ei ole mitte kuskilt välja lugenud, et Google jätaks õigustega kaitstud raamatu autori ja/või kirjastaja tasuta. Google’i sõlmitud kokkuleppe tekstist ei selgunud ainult, millistest summadest jutt käib, aga ma ka ei otsinud rohkem sellel teemal avaldatut. Ehk see on kuskil siiski kirjas.
Google’i tegevus laiendab kirjanike ja kirjastajate kauplemisvõimalusi. Kui mu sõbrad Jordaanias tahavad mu raamatuid lugeda, pean ma praegu need neile ise postiga saatma. Seda juhul, kui raamatupoodidest on need teosed otsas ja neid ei saa netist enam tellida (Eestis müüb näiteks Raamatukoi eesti teoseid ka välismaale). Google pakubki võimalust niiöelda „väljamüüdud” raamatuid soetada, laadides need netist nende päris õigel kujul ja illustratsioonidega alla. Kes ei taha arvutist lugeda, saab lehed välja trükkida.
Jah, see pole päris see õige raamat, aga ta on vähemalt kättesaadav. Ja see on hea. Loomulikult saab autor selle eest ka raha, Google’ist rääkimata. (Lisaks sellele näitab Google raamatu tutvustuse juures ära, kui teos on kuskil tellija lähedal raamatukogus või (neti)kaupluses olemas.) Kogu see teema räägib praegu USAst. Tõenäosus, et paljude eesti autorite teosed on USA raamatukogudes saadaval, on väike. Mõni kindlasti on seal esindatud ja sel juhul võib juhtuda, et Google ka raamatu oma andmebaasi skänneerib. Just need autorid peaksidki 5. maiks Google’ile teada andma, kas nad soovivad seda või mitte. Mina küll sooviks, aga sel pole tähtsust.

Huul, huule, huult, hull, hullem...

2009-03-05T12:55:00.004-05:00

Eile sai Tallinnas olles natuke ülekäte mindud. Seoses sellega sobib Wimbergi blogist leitud plakat ka siin avaldamiseks. MuriLiis, pliiiiz, halasta! Homme on Tallinnas pressipidu ja eks sealt laekudes ole jälle tore seda plakatit vaadata.

Parim reisiraamat on Roy Strideri "Himaalaja jutud"

2009-03-05T04:07:00.003-05:00

Eile oli reisiraamatu valimine. Võitis Roy raamat. Minu oma kolme hulka ei jõudnud, aga tore, et paarikümne hulgast kuue nominendi sekka sai. Tiit Pruuli selgitas valiku kriteeriume ja selgus, et "Tappev uudishimu" polegi reisiraamat. Ega ta ole jah, sest see on suures osas artiklite kogu ja polnud algselt raamatuks mõeldud. TU asemel oleks võinud küll vabalt mõne muu raamatu nominendiks valida, neid oli seal piisavalt.
Aga ühest asjast oli küll kahju. Sellest, et Õnne Pärli Afganistani raamatut kolme parima hulgas ei mainitud. See on nii kuradi ilus ja hea raamat. Õnne läheb varsti jälle sinna ja ju ta kirjutab siis järje.
Balti jaama Traveli restos toimunud ettevõtmine oli ise väga lahe. Pruuli rääkis eelmisel aastal ilmunud reisikatest päris vaimukalt. Ja hea, et ta sellise ettevõtmise on alustanud.

Pressiteade:
2008. aasta parima reisiraamatu tiitli võitis Roy Strideri "Himaalaja
jutud". Võiduraamatule pani reisibüroo Go Travel välja 25 000 krooni
eest reisiteenuseid.
Kaaspreemiad said Lii Unt India raamatu ja Jaanus Piirsalu Venemaa
reisikirja eest (mõlemale 7500 krooni eest reisiteenuseid).
"Roy võitjaks tunnistamisel on minu jaoks kaks olulist punkti.
Esiteks õhkub selle raamatu igal lehel autori kohalolekut neis paigus
millest ta kirjutab. Kirjeldus on hoogne ja ehe. Teiseks õhkub igalt
lehelt autori positsioon kirjutatu suhtes. Positsioon on õilis ja
võitlev,"ütles žürii liige Tiit Pruuli. "Ehkki mina hindaksin väga
kõrgelt ka Lii Undi Indiast inspireeritud seisundi-raamatut, on Roy
Strideri "Himaalaja jutud" kindlasti rohkem "reisi"kirjandus."
Parima reisiraamatu tiitlile kandideerisid: Ivar Soopani "Tappev
uudishimu" (Eesti Päevalehe Kirjastus), Roy Strideri "Himaalaja
jutud" (Varrak), Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" (Eesti Päevalehe
Kirjastus), Lii Undi "Parim näitleja linnas" (Eesti Ekspressi
Kirjastus), Õnne Pärli "Armastatud Afganistan" (Raadi Duo), Marje
Aksli "Minu Moldova" (Petrone Print).
Žüriisse kuulusid kirjanike liidu esimees Karl-Martin Sinijärv,
luuletaja ja kunstnik Asko Künnap ning rändur Tiit Pruuli.
Eripreemia Jaanus Piirsalule pani välja kaardifirma Regio. Nimelt
teevad firma kartograafid oma lemmikautori järgmise reisiraamatu
jaoks kõik vajalikud kaardid tasuta.
Parimat reisiraamatut valiti esmakordselt.

Valitakse aasta reisiraamatut

2009-02-28T04:05:00.001-05:00

Eile helistas ema ja teatas, et "Tappev uudishimu" kandideerib aasta reisiraamatu auhinnale. Tundub, et kaugel Lõuna-Eestis teatakse mu asjadest paremini kui ma ise :). Aga tore. Täna leidsin selle kohta Varraku kodulehelt nupsu.

Reisibüroo Go Travel kuulutab kolmapäeval, 4. märtsil välja 2008. aasta parima reisiraamatu, võitjale on preemiaks 40 000 krooni väärtuses reisiteenuseid.
Žürii moodustanud kirjanike liidu esimees Karl-Martin Sinijärv, luuletaja ja kunstnik Asko Künnap ning rändur Tiit Pruuli sõelusid paarikümne möödunud aastal ilmunud teose hulgast välja kuus nominenti. Parima reisiraamatu tiitlile kandideerivad raamatud on: Ivar Soopani „Tappev uudishimu“ (Eesti Päevalehe Kirjastus), Roy Strideri „Himaalaja jutud“ (Varrak), Jaanus Piirsalu „Kirjad Venemaalt“ (Eesti Päevalehe Kirjastus), Lii Undi „Parim näitleja linnas“ (Eesti Ekspressi Kirjastus), Õnne Pärli „Armastatud Afganistan“ (Raadi Duo), Marje Aksli „Minu Moldova“ (Petrone Print).
„Head eestikeelsed reisiraamatud on tagasi. See polnudki väga ammu, kui raamatulette vaadates sugenes hirm, et kodumaine reisikirjandus taandub tibi-käis-väljamaal tüüpi infantiilseteks päevikuteks. Õnneks pole nii läinud,“ märkis Künnap. „Tihedas rivis kandideerinud raamatutest leidus nii vana head "Seiklusjutte maalt ja merelt" fiilingut kui ka asist arutelu ajaloo, maailmavaadete ja kaasaegse keerulise poliitilise olukorra üle. Esikuuiku osas jõudis žürii kiiresti üksmeelele, aga kolme võitja välja valimine ja ritta säädimine võttis lauba märjaks.“
Sinijärv märkis, et inimesed reisivad rohkem kui iiales varem ning näha on, et käiakse ka päris põnevates paikades. Ta lisas: „Muidugi on muhe vahel mõnes turistiparadiisis päikest haugates vedelda, aga kirjutada pole noist paigust paraku palju. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa kirjandus ei sünni. Ent et ta siiski sünnib, selle eest oleme tänulised mitmele autorile, kellest loodetavasti parimad nüüd ka pärgadega vastu pead saavad.“
Parim reisiraamat kuulutatakse välja avalikul tseremoonial välja 4. märtsil kell 16 reisikeskuses Balti jaam. Tiit Pruuli teeb ülevaate läinud aasta reisiraamatutest, Karl-Martin Sinijärv räägib žürii raskest tööst ja Jaan Pehk laulab reisilaule.
Parimad reisiraamatud on ka kohapeal müügil.

Rahh

2009-02-24T04:45:00.004-05:00

Dubleerin siin Daniel Vaariku teksti, sest pole siin ümber kirjutada midagi. Olen Vaarikuga nõus, ta vist oligi esimene, kes selle idee kuid tagasi välja pakkus. Millegipärast siiski usun, et keegi riigikogu liikmetest selle sammu teeb ja ise osa oma palgast tagasi maksab. Ja eks teised teda siis siunavad ja populistiks nimetavad.

Daniel Vaarik:
Kuna Riigikogus ei lubanud parlamendisaadikutel oma palku külmutada, mis pole kellelegi mingi üllatus, siis oleks päris huvitav, kas lõpuks jõutakse selleni, et parlamendisaadikud loobuvad osast oma palgast ise.
"Populism!" ütles selle idee peale üks mu tuttav, kes töötab ühe erakonna juures. Mulle jälle tundub, et sõnast populism on saanud tänapäevase poliitiku jaoks õigustus jätta tegemata kõik asjad, mille suhtes on valijate õigustatud ootus. Populismi uus definitsioon on selline: populistlik on otsus, mis on õige, mis tuleks ära teha, mida valijad ootaksid aga mis on poliitikule ebamugav.
Kui läheb palgast loobumise jutuks, maalivad need poliitikud, kellega olen rääkinud kiiresti ette pildi, kuidas iseenda palga vähendamine on hukatuse tee, sest keegi vähendab alati rohkem, keegi jookseb rahvahulga sekka lillasid kupüüre loopima ja lõpuks on kõik läbi, parlament pannakse kinni.
Ega rahvas muidugi asja kergemaks ei tee. Kui esimene poliitik loobub näiteks 5000 kroonist oma sissetulekutes, kargab ligi hulk anonüüme, kes sajatavad: "rohkem oleks pidanud loobuma", "ta tegi seda sellepärast, et tulemas on valimised" ja nii edasi. Justkui õige otsus oleks täiesti devalveeritud sellepärast, et seda tehti valimiste eel.
Üldiselt oleks soovitus parlamendile leppida kokku, et kõik parlamentäärid loobuvad ühesuurusest summast. See oleks tänastes oludes normaalne ja tehtav. Kui kõik ei taha loobuda, ärgu siis loobugu, kuid ma tahaks näha, kes jääks kõrvale, kui parlamendi kümme väärikamat liiget juba kokkuleppele jõuaksid. (tsiteeringu lõpp)

Lipuga sünnipäev

2009-02-24T01:46:00.003-05:00

Ilusat sünnipäeva! Väljas on väga mõnus pehme talveilm, sünnipäeva ja vastlapäeva tähistamiseks sobiv. Täna on päris paljudel tuttavatel sünnipäev, teile ka õnnitlused.
Olen esimest korda elus vabariigi aastapäeval oma majas. Või noh, minu see ei ole, aga elan lihtsalt majas, kus teisi ei ela. See tähendab ka, et pean tähtpäevadel lipu heiskama. Tegingi seda, mõned minutid jäin hiljaks, aga ärkasin suht täpselt päikesetõusu ajaks. Võtsin siis lipu ja läksin seda maja külge panema. Kuna pole veel nüanssidega kursis, siis leidsin ennast ümber maja kõndimas ja lipuhoidjat otsimas. No ei ole. Lipp on, aga pista pole kuhugi. Pole ju võimalik.
Igaks juhuks ronisin teisele korrusele ja rõdule. Majal on ringrõdu ja mõtlesin, et saan lipuvarda kuidagi ehk rõdu külge kinnitada ja küll see ilusti välja paistab. Sealtsamast siis leidsin ka koha, kuhu lipp tegelikult käibki. Nii et elan lipu all, vaatan ETVst Naksitralle ja ootan, millal paraad algab. Muri nurrub kõrval ja Muriliis tagatoas, ahjus puud praksuvad... Eh!

Indiast igatsusega

2009-02-14T10:10:00.003-05:00

Homme on meil viimane taispaev. Eks ongi juba aeg, kodu ja suda kutsub. Laane Elu kolleegid on vist end hulluks rabanud ja vihkavad mind kogu hingest. Eks asja parast ka. Ega see lihtne ole vaikse seltskonnaga kuu aega rabada, kui keegi veel haigeks peaks jaama vms. Ju ma saan suvel ise need vitsad katte, kui teised puhkavad.
Indiast pole mingeid uudiseid, mis on peamine ja hea. Ehk niipalju, et Mamale tuli Venemaalt abikaasa kulla. Tana juba tulitsesid. Mees on pikem kui mina, peenike, nii umbes 62 aastane. Mama seevastu tuse ja pigem luhem.
Ja tana saime Margusega 100protsendise kinnituse, et meie kodu umber elav kukk on kindlasti kukk. Alguses tundus ta rohkem kana. Vaatlesime teda tana ja leidsime, et hari on kolme Palolemis oldud nadalaga kovasti kasvanud. Ka kaalu on juurde tulnud. Ja peale selle laks ta tana meie elukoha omaniku kutsikale kallale. Nii et tolmas. Ju on voitluskukk. Kardan siiski, et kui ta veel kavatseb kasvada, siis peagi on ta kellegi laual masala kastmes.
Haapsalus tagasi kunagi teisipaeval. Siin naeme, kes nahtav on.

Indiast armastusega vol 2

2009-02-08T06:33:00.006-05:00

Meil on tore naaber, keda kõik kohalikud kutsuvad Mamaks. Seda ta ongi. Ta on umbes 70-aastane venelanna, kes on Palolemis olnud umbes sama kaua kui meie – oma kaks nädalat. Mama tuli siia koos tütre perega. Nad lahkusid mitu päeva tagasi. Nüüd ongi Mama üksi, istub verandal, loeb raamatut, suitsetab, käib ujumas ja korjab rannalt teokarpe. Neid kogub ta hunnikute viisi ja mul on juba mure, kuidas ta nendega siit minema saab. Iga päev tuleb liitrise plastikust veepudeliga, peseb meie hüti kõrval kraani all karbid puhtas ja viib tuppa. Karbid haisevad kohutavalt, see on mingi kala-, kreveti- ja oksehaisu segu. Kui ta oma protseduuridega jälle alustab, tõmban sügavalt hinge sisse.

Kodu ees.

Hommikul kella 10 ajal kirjutamisega alustades on meel veel erk, aga kella 12ks läheb kuppel kuumaks. Siis tuleb pikalt merre ronida. Pärast on hea toolil lösutades vaadata, kuidas sipelgad verandal mõnd jahisaagiks saadud kärbest või sajajalgset kodu poole tassivad. Istun täpselt sipelgate raja peal. Saan nendega hästi läbi, nad kõnnivad rahumeeli üle varvaste, virgemad teevad ringi sisse ja lähevad ümbert. Keegi neist pole kordagi sappi pritsinud. Ju see ongi vastastikuse austuse värk – ma ei puuduta neid ja nemad mind. Sääskedega on meil juba mitu aastat sama kokkulepe. Ei Eestis ega Indias jää me üksteisele jalgu. Mõni üksik kord on siiski juhtunud, et keegi oma varre mulle naha alla ajab. Siin on kolme nädala jooksul olnud kaks sellist korda ja see ei sega.

Võib-olla olen sellest siin varemgi kirjutanud, aga vahet pole... Hakkasin putukatega läbi saama Indoneesias olles. Olin nendega seal püsti hädas. Õhtuti hotelli jõudes oli tuba täis tohutult suuri (nii 5-7 sentimeetrit, mõned olid suuremadki) prussakaid. Ja kui Merapi vulkaani jalamil ronisin voodisse, kus puhkas jalgu kümmekond sellist vuntsi, siis otsustasin midagi ette võtta.
Kuna olen suht maausuline (mitte selle tavapärases mõistes, aga ma ei viitsi pikemalt seletada ka), siis palusin Maal härradele Vuntsidele selgeks teha, et ma ei taha nendega koos magada. Olin neid kogu öö toast välja ajanud, aga ikka saabusid nad seina sees olevate õhuaukude kaudu tagasi ja tahtsid linade vahele. See meeldis neile ilmselt sellepärast, et olin mitu päeva pesemata olnud. Higised linad olid neile nagu trühvlid sigadele. Ega see meeldiv olnud, kui sellised tankiakud lina all sääri riivavad või silmi avades vaatab sulle padjalt pikkade ripsmete vahelt sügavalt silma olend, mis minu planeedilt küll pärit pole.
Aga mulle endalegi tuli see üllatusena, et “Marsi rünnakut” aitas suurepäraselt tõrjuda rahumeelsus. “Räägi putukatega” võiks olla selle teraapia nimi :). Kui olin palunud Maal neile selgitada (kamoon, ma ei oska ju putukate keelt, Maa oskab :)), et ma ei aja neid enam vägivaldselt taga, kui nemad mulle enam tuppa ei tule, siis avastasin, et mul polnud enam ühtegi kaasüürilist. Hämmastav. Ja see polnud ühekordne. Igal õhtul kordasin rituaali ja mitte kordagi polnud mul vaja muretseda, et võõrad oleks toa vallutanud. Ühes hotellis, kus oli mu baaslaager (hoidsin seal tuba alles ka siis, kui läksin teistesse paikadesse), jätsin koduloomaks ühe vuntsi. Olen temast siia blogisse kirjutanud päris alguses, alustasingi blogi Indoneesias olles. Vaat selle Vuntsiga olime lausa sõbrad. Ta alguses elas mul toas, aga siis palusin, et ta võtaks endale dushiruumi. Ta oli ju väiksem ka, sai seal hakkama küll. Ja nii jäigi. Mitte kordagi ei näinud ma teda enam toas, hommikul tervitasime, kui läksin Wcsse. Istus vanniäärel ja liigutas seal mõnusalt oma vuntse.
Kuna selline naljakas suhtlus prussakatega toimis nii hästi, siis tegin sama asja sääskedega. Olin enne täitsa tavaline sääskede lennuväli, kus nad end vahemaandumisel tankisid. Enam ei tee nad seda juba paar aastat. Meie kokkulepe on lihtne: ma ei tapa teid, te ärge puutuge mind. Ja toimib. Aeg-ajalt mõni küll maandub, aga puhun ta siis minema ja kogu lugu. Kui Ala Jordaaniast Eestis külas käis, siis ta kurtis, et meil on nii suured ja vihased sääsed. Mainisin siis talle, et mind nad häiri, sest nad lihtsalt ei taha mind enam. Ala hakkas sellele loomaarstile kohaselt teaduslikku seletust otsima ja leidis, et ilmselt on mu veregrupp selline, mida sääsed ei taha. Miks nad mind siis enne tahtsid?
Aga tegelikult pole sel tähtsust, miks mingid asjad toimivad. Loodusega kooskõlas elavate inimeste juurde reisides kogeb alatihti, et mingid asjad lihtsalt on ja toimivad ja keegi ei küsi, miks nad toimivad.
Nagu näiteks siin Indias olles on korduvalt jutuks tulnud kookospähklid. Need kukuvad siin pidevalt meie hüti katuse peale. Hirmus kolakas käib. Majade vahel on pähkleid täis palmid ja kui kogu aeg mõelda, et mõni paarikilone kolakas võib umbes kümne meetri kõrguselt sulle pähe kukkuda, siis ei saaks ju üldse siin elada. Aga vaat ei kuku nad pähe. See on mingi loodusseadus. Nad võivad kõikjale su ümber kukkuda, aga pähe ei kuku.
Loodusega on mul siin üldse hästi. Meil on näiteks oma kukk. Ma ei tea, kelle oma ta on ja kas ta üldse kellegi oma on. Ta lihtsalt on. Tuleb iga päev kohale, nokib maja ees midagi, jalutab niisama, jookseb Foxy eest minema...

Foxy kiusab Margust.

Foxy'ks kutsun ma koera, kes on rebase moodi. Ta on noor peni, kes on hästi rõõmus ja lahe tegelane. Ilus ka. Pehme karvaga ja koerusi täis, nagu koerale kohane. Käib meil ikka vahest külas, püüab suuga kärbseid ja ajab kukke taga. Ja millegipärast pistab ta aeg-ajalt oma nina meie veranda kõrval liiva sees olevasse sipelgapessa. Pärast turtsub ja hõõrub koonu vastu maad.
(Sipelgad said just suure sääselise kätte. Teevad kambakat.)
Peale Foxy on meil veel Õde ja Vend. Need on kaks koera, kes on täiesti ühte nägu. Üks on ainut teisest suurem. Emane ja isane. Ilmselt ongi nad õde ja vend. Käivad ka meil aeg-ajalt külas. Rannas süües nuruvad viisakalt liha. Istuvad laua kõrvale ja ei ütle midagi, lihtsalt istuvad. Aga see-eest on pilk selline, mis ei jäta kedagi külmaks. Saia ja kartuleid nad suu sisse ei võta, ikka liha või kala peab olema.
Oleme Margusega verandal istudes, lugedes, kirjutades ja niisama mõnuledes jälginud, kuidas inimesed meie ümber käituvad. Näiteks on meil siin üks armukolmnurk – kutt ja kaks naist. Kuti sõbrad läksid ära ja siis leidis ta kaks naist, kellega hakkas rannas käima ja õhtuti koos olema. Alguses olid nad kolmekesi ninapidi koos. Arutasime, et huvitav, kumma naise kutt lõpuks välja valib. Nüüd on liisk langenud. Kõrvale jäänud naine käis vahepeal nina norgus ringi, aga nüüd on vist aru saanud, et elu on lill ka ilma mingi suvalise võõra meheta. Loodan, et nad sõbrannaga sellepärast tülli ei pööra.
Üldiselt on siin rahvast väheks jäänud. Pooled majad on tühjad. Jaanuari lõpus Palolemi jõudes oli rand täitsa täis. Rihtisin reisi küll aega, mil peaks vähem rahvast olema, aga kuna detsembris kartsid turistid Mumbay rünnakute tõttu Indiasse tulla, siis tulid nad kuu aega hiljem. Nüüd on siis hakanud lahkuma. Igatahes on turismiga Indias sel hooajal halvad lood. Seda kostub kõikjalt. Palolemis on turism ehk natuke vähem kannatanud kui mujal randades, aga ega siingi pole see võrreldav eelmiste aastatega. Eriti mures olid kohalikud venelaste pärast. Detsembris tühistasid Venemaa reisibürood enamiku reise ja tuhanded raha loopivad venelased jäid tulemata. Nüüd neid siin ikka juba on. Nagu ka juute, keda on siin metsikult palju. Soomlasi oli vahepeal ka täitsa uhkelt, enam mitte.
Praegu on meil valged ööd. Lamp pandi põlema ehk siis täiskuu on taevas. Pole aga viitsinud seda nautida. Oleme Margusega kahekesi jäänud ja õhtuti ringi möllata ei viitsi. Istume oma restoranis ja mängime seda mängu, mille nime ma meelde tuletada ei suuda. Kes Sadama viies käinud, see teab. Teate küll, see, mida Kristel kogu aeg mängida tahab. Ostsin siit ühe väikse variandi. Oleme seda iga õhtu nüüd mänginud, õlut või rummi kõrvale trimbanud, pärast poole ööni maailma asjadest pajatanud. Margus on olnud väga hea reisikaaslane. Eks neid ole elu jooksul igasuguseid olnud, aga ta on üks mõnusamaid.
Eestlastega on tulnud siin üsna palju suhelda. Tulime ju viiekesi. Teised on nüüd kodus. Vahepeal liitusid Haapsalust pärit inimesed – Notton Ants abikaasaga ja tema Austraalias elav tütar ja selle poiss. Kah lõbusad inimesed, aga läinud on nemadki. Eile lahkus ka üks noorpaar, kes viimasel päeval tülli keeras. Pilt oli, häält mitte.
Esimestel päevadel olid veel mingid eesti tegelased siin, aga nendega suurt ei suhelnud. Üks neist oli nii mõttetu olemisega, et ei tahtnudki temaga seltskonda jagada. Muudkui jutustas, kui lugematult palju kordi ta on Indias käinud ja siis virises, kui igav siin on ja kuidas kõik on ära tüütanud. Kamoon, mine koju, mida sa virised. Õnneks läkski. Negatiivselt mõtlevatest inimestest hoian ma sihilikult eemale, sest negatiivsus on nakkav. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on Indias rannas olles üldse võimalik midagi negatiivset mõelda. Hetke tuleks nautida. Ja kui see pole meeldiv hetk, siis leiab sellest alati midagi meeldivat, millele keskenduda. Eks ju.
(Ups, sipelgas läks klaviatuuri vahele.)
Praegune hetk on aga selline, et peab külma õlle tooma. Täna on mul puhkepäev ja raamatut ei kirjuta. Eile kirjutasin suht hoogsalt. Eelmisel nädalavahetusel tegin ka hingamispäeva ja mõjus hästi. Igatahes on siin kirjutamisega nii, et segavaid väliseid tegureid pole ja sulg jookseb nagu mööda õli. Kui kuu aega veel oleks, siis saaks ilmselt järgmise raamatu ka valmis.
Tervitused kodustele! Ronja, ole tubli ja ära muretse, vanaisa on pilve peal mõnusas kiikvoodis ja tema pärast pole vaja kurvastada, sest tal on kõik väga hästi. Lehvita talle vahest ja usu mind, ta lehvitab vastu.
Kaie, anna Murile musi. Seleta talle kuidagi ära, et ma pole jäädavalt kadunud.
Ja sulle, Mari-Liis, ei oska ma midagi öelda, sest mul pole lihtsalt sõnu :). Ilmselt on mu eesti keel liiga ühekülgne, et õigeid leida.

Indiast armastusega

2009-02-04T07:14:00.004-05:00

Mitte miski pole siin muutunud. Leban endiselt enamuse ajast lainetes, siis kirjutan paar tundi raamatut, soon ja ratas alustab uut tiiru.
Nii palju on kull muutunud, et sain tana teada, et Ronja vanaisa Priit on surnud. Sellest on rohkem kui nadal. Koigile - Merikesele, Maile, Kristjanile, Ronsule, Mallele ja paljudele teistele - kaastunne. Pole netis uldse kainud ja ei tea muust maailmast midagi.
Ega olegi muud teatada. Raamat edeneb vaga hasti. Kui samas tempos jatkan, siis on veebruari keskpaigaks umbes 250 000 tahemarki koos. Praegu ei oska veel oelda, kas see saab olema piir, aga arvan, et ilmselt tuleb pikem. Igatahes martsiks on asi kindlasti valmis.
Koju jouan 17. voi 18. veebruar. Suudlused asjaosalistele!

Raamatuga lastesaates

2009-01-16T15:34:00.002-05:00

Panen üles lingi ETV lastesaatest "Saame kokku Tom juures", kus rääkisin poisteraamatust "Kõik poisid ei saa suureks".

Dominat teenindab Egiptusse ka flyLAL

2009-01-16T13:34:00.001-05:00

Otselennud Tallinnast Sharm el Sheikhi toimuvad reedeti alates 17. oktoobrist 2008. a kuni 17. aprillini 2009 lennukompanii FlyLal 235-kohalise lennukiga Boeing 757-200.
Üks lend läks täna. Tea, kas läks, ju ikka, muidu oleks kuulnud midagi.
16.01.2009 - 27.03.2009
LCC4251 TLL-SSH 07:00 - 12:10
LCC4252 SSH-TLL 13:10 - 18:20

flyLALi tsharterid siiski toimuvat

2009-01-16T13:11:00.001-05:00

EPL
Leedu lennundusadministratsioon teatas, et alates homsest peatatakse lennukompanii flyLALi tegevusluba, kuid see ei puuduta tšarterlende.
Alates homsest pole ettevõttel luba vedada reisijaid, teatas lätikeelne Delfi. Samas ei puuduta otsus tšarterlende.
"See on tõsi," kinnitati flyLALi esindusest Päevaleht Online'ile tegevusloa peatamist.
Reisibüroo Travel Ini turundusjuht Katrin Aljaste kinnitas, et tšarterlennud toimivad ja kavandatud reisid ära ei jää. "Tšarterlendude kohta pole mingeid sõnumeid tulnud."
Vilniuse lennujaama esindaja sõnul ei osuta lennujaam edaspidi ettevõttele teenust.
Majandusraskuste tõttu müüs flyLAL oma aktsiad Swiss Airline’le. Firma ei ole alates augustist lennujaamale makseid teinud ning võlg ulatub praegu 20 miljonit litini (90,6 miljonit krooni). Tallinnast lendamise lõpetas flyLAL juba oktoobris.

Nüüd avaldas flyLAL natuke pikema teate

2009-01-16T13:04:00.000-05:00

Dear Passengers,
We regret to inform you that flyLAL – Lithuanian Airlines ceased its operations from 17th of January, 2009.
We sincerely apologize for the inconvenience this will cause you. In case of urgent necessity to travel, we kindly recommend to use flights of other airlines.
Please submit your claims by post to A.Gustaicio street 4, LT-02512, Vilnius or send it by email claims@flylal.com.

flyLALi pressiteade - üks kuradi rida ainult

2009-01-16T13:00:00.001-05:00

Dear visitor,
We regret to inform you that on 17 January 2009 flyLAL – Lithuanian Airlines ceased its operations.

flyLAL ei lenda - aga mis minust ja veel paarisajast inimesest saab?

2009-01-16T12:47:00.002-05:00

EPLis on selline lugu. Paha lugu. See Leedu lennufirma, millel pole enam tegevusluba ja mille lennukid ei tohi enam õhku tõusta, peaks mind ja veel umbes 230 inimest viima pühapäeva öösel Indiasse. Kui lennuk tõusta ei tohi, kas see siis veereb mööda maad sinna kohale? Täitsa jama.
Helistasin Travel Ini müügiinimesele ja ta polnud sellest midagi kuulnud. EPLi endine kolleeg lubas lasta Online'i tegijal uurida, mis eestlastest reisijatest saab, kui otselendude tegija ära kadus. Võib-olla on see ajutine ja kahe päeva pärast on kõik korras, näis.
Igatahes puudutab flyLALi tegevusetus sadu eestlasi. Kahe nädala pärast läheb ju järgmine sats Indiasse ja mu teada pakub see firma teenust ka Egiptuse suunal.
Mul on vähemalt reisitõrke kindlustus tehtud, aga paljudel ilmselt pole, sest otselendude puhul seda väga ei kasutata. Ma igaks juhuks võtsin just sellepärast, et iial ei või teada, mis firma jälle tegevuse lõpetab. flyLALi puhul pole muidugi tegevus lõpetatud, sest selle firma ostis just Swiss Airlines. Ju siis jäi neil mingi luba taotlemata vms. Paberimajanduse apsakas ehk.

Kui tõe või info hind on surm

2009-01-16T11:52:00.005-05:00

Leidsin Danieli blogist (lugege Daniel Vaariku blogist muid teemasid ka, see väärib seda) viite Sri Lanka ajalehele The Sunday Leader.
See on võimas lugu, lugege sealt teisi samal teemal lugusid ka, et taustast aru saada. Kokkuvõtlikult: ajalehe toimetaja oli valmis kirjutanud juhtkirja juhuks, kui ta tapetakse. Nüüd see avaldati.
Meie ajakirjanikud võiksid ka rohkem oma tööle mõelda ja aeg-ajalt rutiinist välja tulla. Kas ma teen tööd nii, et ma muudan midagi paremaks või jooksen niisama amokki? Milline on mu töö väärtus? Kas ma püüan natukenegi maailma parandada? Loomulikult ei pea mõtlema, kas ma teen tööd nii, et see kaalub üles mu surma, aga siiski - mis on mu kirjutiste laiem mõte? Õhtulehe ajakirjanikud küsivad seda ilmselt endalt iga hommik. Jõudu neile. Nad ju tõesti muudavad maailma - halvemaks. Või kui mitte halvemaks, siis lamedamaks. Aga see selleks.
Mõtlesin Iraagis Mohammedi juures olles ühel korral umbes samasugusele asjale. Tahtsin kirjutada kirja oma tütrele juhuks, kui midagi juhtub. Kuna olin just samal päeval väga ebameeldiva juhtumi üle elanud ja oli ju variant, et järgmine kord kõik nii õnnelikult ei lähe, siis mõtlesingi et mul on Ronjale nii palju öelda. Õnneks ma ei kirjutanud mingit kirja. Olen ebausklik ja minu jaoks oleks see olnud nagu alistumine. Oleksin andnud kellelegi või millelegi teada, et arvestan võimalusega, et asjad lõpevad halvimal moel. Loomulikult ma ei arvestanud sellega. Sisuliselt oleks see ju olnud enesetapukiri. Või midagi sellist.
Aga ok, tean mitut ajakirjanikku, kes Iraagis surma said. (Neid on seal ju surma saanud nüüd vist juba kahesaja ringis.) Ma ei tundnud neid otseselt, aga tean inimesi, kes neid tundsid, kes nendega Bagdadis läbi käisid, neid transportisid ja nende eest hoolitsesid. Nendega juhtunu pani mõtlema küll, kas sellel kõigel, mis ma teen, on selline hind. Ja vaat ei teagi, kas on. Igatahes on vaja, et keegi sellist tööd teeks ja oma tööga hädas olevaid inimesi aitaks, sest hädasolijail poleks muidu mingit võimalust maailmale endast teada anda. Idealism kuulub mu meelest ajakirjanduse juurde.
Sri Lanka tapetud ajakirjanik Lasantha Wickrematunge kirjutab oma viimases kirjas, kuidas talle pakuti ennekuulmatuid asju, võimu, varandust jms, et ta loobuks. Ilmselgelt tubli mees oli ja ta jätkas oma tööd. Elu hinnaga. Kes meist siin Eestis oleks valmis sama tegema, kui viiksime oma töökoha kujuteldavalt Sri Lankale?

Kahestumine jooksutas kassi aju kokku

2009-01-14T12:53:00.002-05:00

Oi täna õhtul sai nalja. Vaatasin kodus ETV lastesaadet, kus raamatust rääkisin. Astub siis tuppa mu kass. Telekas mängib, kust kostub minu hääl. Kass vaatab teleka poole, astub natuke lähemale, aga jääb kahtlevalt seisma. Ise istusin diivanil. Siis vaatab mulle otsa. Kutsun Muri enda juurde. Kass vaatab otsa, tuhkagi aru ei saa. Telekast kostub jälle minu hääl. Elukas oli ikka täitsa segaduses. Mu meelest oli ta isegi nagu natuke närviline. Lõpuks tüdines ja läks teise tuppa.

Digiboksimine ja restartimine

2009-01-13T15:16:00.006-05:00

Ma ei tea Haapsalus ühtegi inimest, kellel poleks midagi halba Elioni kohta öelda. Pean silmas just digitaaltele ühendust. Tegelikult on ka arvutiühendus sellega ju seotud. Anyway, see on masendav. Kuna juba kolmandat päeva on suht tuuline ilm, siis telepilt hakib räigelt ja pilt kaob kohati täiesti ära. Ja loomulikult ka arvutist netiühendus. Elioni töömehed ütlevat selle peale telefonis tavaliselt seda: tehke restart! Tehke ise endale restart, oinad.
Telepildi ja neti majja toovad kaablid on ilmselt nii süsid, et natukenegi tugevama tuule korral ühendus katkeb. Kas siis kaablid ei ole Elioni rida? Nad küsivad klientidelt raha ja lubavad pakkuda kvaliteetset teenust, aga kui ma seda kohati ei saa, kas ma võin siis kohati jätta arve maksmata? Võiks ju. Kohati.
Eile olin lausa marus, kui netiühendus jälle katkes. Olin just Liibanonist Antoine'iga MSNis vestlemas. Eile tuli ka film, mida tahtsin näha. Saddami advokaadist. No ei näinud. Otsisin vihasena kohaliku Elioni numbreid, et oma viha välja pursata, aga õnneks ei leidnud. Nüüd jälle on pilt ja netiühendus mõnda aega olnud, aga enne tuli ETV2st kordusdok meediast ja sõdade kajastamisest - seda ei saanud vaadata, sest hakkis jubedalt.
Arutasime Tarmoga töö juures, et miks keegi pole neid kohtusse kaevanud. Profülaktika mõttes. Tarmo arvas, et keegi ei suuda seda läbi teha, sest nii suur firma neelab su. Ja sülitab siis läbinäritult välja. Midagi aga peaks ju saama teha.
Ja vaat siis, kui telekast tuleb mingi jube "Kassnaise" film, kus mängib halbade näitlejate kroonijuveel Halle Berry, siis see pilt eest ära ei lähe. Praegu näitab täitsa normaalselt. Tuleb endal nupule vajutada ja see kassijama lõpetada.

Kuidas Iisrael ja Palestiina Lääne Elus mõõgad ristavad

2009-01-13T10:17:00.003-05:00

Tegin eile pattu. Helistasin Jordaaniasse palestiinlasest sõbrale Alale. Ja siis võtsin ühendust praegu Londonis elava Steniga. Kes neid kahte ei tunne, see ilmselt ei taba ära, et selles midagi imelikku oleks. Tegelt on oi kui palju.
Sten on teatavasti juudiriigi tuline pooldaja, Ala aga palestiinlane, kes elaks hea meelega oma kodumaal, aga palestiinlaste liidrite jäärapäisuse ja juutide ohtra kaasaaitamise tõttu on ta sunnitud elama naaberriigis Jordaanias. Kus tal läheb muidugi väga hästi, mis on tore.
Panen need kaks inimest, kes teineteist tegelikult ei tunne, vastamisi. Üks kirjutab, miks juudid nii käituvad ja õigustab oma seisukohti, teine kirjutab, miks palestiinlastel õigus on. Kumbki pole teise seisukohti lugenud, kuid mõlemad teavad, et teine on oma seisukohtade tuline pooldaja.
Panen nad ühte lehte kokku. Algtõukeks on Iisraeli ja Hamasi praegune konflikt. Et miks see nii kaugele on jõudnud, miks nad sõdivad ja kas kellelgi üldse on õigus. Võiksin ju sellest ise ka kirjutada, aga teistmoodi on intrigeerivam ja huvitavam. Ja samas olen ma juba rikutud ja ei julge lubada, et suudan erapooletu olla.
Steni lugu juba lugesin, ju Ala kirjutab ka varsti valmis. Ilmuma peaks laupäevases lehes üle kahe külje. Nalja saab, kuigi naljast on asi kaugel.
Tegelikult plaanisin veelgi suuremalt ette võtta, aga see ei mahuks lehte. Tahtsin kaasata ka Hamasi või Hizbollah (Iisraeli vastane Liibanonis) esindaja ning teisele poole panna Iisraeli parlamendisaadiku. Tunnen nende kõigi seast mõnesid ja kontaktidki olemas, aga see läheb vist liiga käest ära. Tõde niikuinii ei selguks.

Viis päeva Indiani

2009-01-13T09:53:00.002-05:00

On jäänud viis päeva ja siis olen Indias soojas meres. Reisieelsed viimased päevad on alati rasked, sest siis hakkad neid lugema. Seoses reisimisega tuli täna kaks kutset. Gülnar kutsus siinsesse nn reisiklubisse rääkima ja pilte näitama (klubi on vist juba vana, aga nagu ma aru sain, siis suht varjusurmas olnud). Ja siis helistati kuskilt kaugemalt ja kutsuti ka rääkima. Ilmselt mitte ainult reisimisest. Kahjuks ei saanud ma hästi aru, mis kohta mind kutsuti. Kui kutsuja äkki seda loeb, siis palun veel kord: oleks hea, kui teaks täpset aega, kohta, publikut ja teemat. Siis on lihtsam planeerida. Meiliaadressi leiab Lääne Elu kodulehelt või lehest.
Muud ei midagi...

Kolmapäeval on lastesaates raamatust juttu

2009-01-13T09:27:00.002-05:00

Homme on 14. jaanuar. On vist. Igatahes 14. jaanuaril peaks eetris olema ETV lastesaade (see saame kokku Tomi juures), kus külas käisin. Rääkisime raamatust, eri vanuses inimeste lapsepõlvest ja muust sellisest. Saade algab kl 17.05 ja ETV2s on poole seitsme paiku kordus.
Olin esimest korda kaamera ees. Tegelikult väljaspool stuudiot olen korra olnud, aga see on ka kõik. Olen täitsa sihilikult eemale hoidnud, sest mul on jama närv. Terevisiooni ja Välisilma on kutsutud, aga ütlesin siis ära. Ei teagi, miks ma seda kaamerat kardan.
Nüüd aga otsustasin, et võtan end kätte. Õnneks oli saatemeeskond mõnus ja olemine sundimatu, nagu olekski kellelgi külas olnud, mitte stuudios. Keskendusin ainult inimestele, mitte kaameratele ja ühel hetkel unustasin ära, et need seal ümber olemas on. Eks natuke olin ikka närvis ka, aga saatetegijad ütlesid, et oleksin nagu vana telekala. Ju tahtsid niisama lohutada. Igatahes saime ühe jutiga salvestatud ja ühtegi duublit tegema ei pidanud. Loodan, et see kogemus aitab mul tulevikus end kaamera ees paremini tunda, kui neid juhuseid peaks ette tulema.

Öise elupaiga pildid

2009-01-09T12:55:00.002-05:00

Kolin uude paika, oma unistuste majja

2009-01-08T09:45:00.002-05:00

Mul on taskus võti, mis avab ühe maja ukse, kuhu lähipäevil sisse võin kolida. See on Haapsalus legendaarne maja, kunagi kuulus Hunniusele. Ühtki sellesarnast maja siin pole. Haapsaluga kursis olevad inimesed tunnevad seda "rõduga maja" nime all. Sellepärast, et seda ümbritseb täisrõdu ümber kogu hoone. Mis ma ikka jahun - mu unistuste maja. Täna käisin omanikega kohtumas ning asjad laabusidki nii, et võin sinna elama asuda. Esimene korrus jääb minu käsutusse. Kaks tuba, suur köök, pesuruum ja muu. Nagu üks kodu olema peab. Pluss veel suur aed, vaade viigile, isiklik ujumiskoht (tinglikult öeldes, sest veeni on mõni meeter ja koht on ujutav), kalapüügivõimalus. Ei oskagi muud öelda, tuleb olla lihtsalt õnnega koos. Omanikud on äärmiselt toredad inimesed ja usun, et seal saab meil Muriga mõnus olema.
Panen lähiajal fotosid ka üles, sest see maja väärib vaatamist.

Kadrilt väga hea intervjuu Maripuuga

2009-01-07T17:29:00.002-05:00

Maripuu teema juurde tagasi tulles - lugesin just Päevalehe online'ist Kadri intervjuud ministriga. Väga tubli, Kadri! Ma pole ammu nii aktiivset intervjuud lugenud. Sa ei lasknud poliitikul oma joru ajada, keerutada ja manipuleerida. Küsisid sama asja kohta uuesti, kui vastaja püüdis soga ajada. Suurepärane töö. Kujutasin selgelt ette, kuidas sa neid küsimusi talle esitad. Oleksin nagu tagasi Päevalehes ja sinu kõrval istudes seda telefonikõnet pealt kuulanud. Ma muidugi ei tea, kas see oli telefonitsi tehtud. Ilmselt mitte, aga see pole tähtis. Panen intervjuu siia üles, sest see väärib lugemist.

•• Mis otsuse te kantsler Riho Tapferi puhul tegite?

Homme (täna – toim) lähen valitsusse ettepanekuga kantsler oma ametist vabastada.

•• Te kinnitasite, et te polnud enne 1. oktoobrit kuulnudki, et uue toetuste süsteemiga võib midagi viga olla ja et tähtaegadega võib tekkida probleem. Aga teil on majasisesed eelnõude kooskõlastusringid ja neist on dokumentatsioon olemas. Seal on ju kirjas, et teid on hoiatatud.

Ta (IT-juht – toim) ütles, et on ebareaalne tähtaeg. Aga kantsler on andnud jah-sõna. Seadus võeti vastu ja jõustus 1. jaanuaril, uus kord 1. oktoobril. Määruse puhul on kõigilt jah-sõnad.

•• Aga IT-juhilt te ei küsinudki määruse puhul kooskõlastust.

Aga see on sisuvaldkond. Riho Rahuoja on asekantsler ja nemad pidid omavahel kokku leppima.

•• Dokumendis on kirjas, et on ebareaalsed tähtajad. Aga te ütlete , et te pole sellest üldse kuulnudki. Te ju lugesite selle dokumendi läbi, kui te sellele alla kirjutasite?

Mina lugesin seda, et ta andis oma jah-sõna. Aga lähme edasi.

•• Te olete ju näinud seda hoiatust?

Mina rääkisin määrusest. Kui on selge, et seadus jõustus 1. jaanuarist.

•• Palun vastake mu küsimusele. Kas te lugesite terve selle dokumendi läbi, kui te sellele allkirja andsite?

Mina lugesin läbi seaduseelnõu, kuhu keegi ei olnud pannud „ei”. Kõhklusi oli ühel ja teisel. Kui inimene ütleb, et see ei ole reaalne, siis ta vastutab. Ta ütles „jah”, see tähendas, et see on reaalselt teostatav.

•• Ma ei saanud sellele esimesele punktile vastust. Te ütlete, et te polnud kuulnudki, et IT-mehed ütlevad, et nad ei saa selle ajaga hakkama, ja samas annate sellele kirjale „jah”. Ma eeldan, et olete selle läbi lugenud, kui annate allkirja?

Jaa, ma loen läbi. Ta (IT-juht – toim) ütles, et on ebareaalselt lühikesed tähtajad, et ta kooskõlastab Riho Rahuojaga, kuna tähtaeg lubati üle vaadata.

•• Miks teil ei tekkinud siis küsimust, miks need tähtajad on jäetud samaks?

Kantsler on selle kooskõlastanud, mis tähendab seda, et need probleemid, mis altpoolt on tulnud, pole enam probleemid.

•• Aga see ongi küsimus: kuidas te selgitate seda, et info absoluutselt teie majas ei liigu?

See ongi lubamatu. Siin me leidsimegi kitsaskoha, ja me peame selle ära muutma. Sest kui sõlmiti hankeleping ja seadus võeti vastu, siis oli küllaldane aeg selle arengu tegemiseks.

•• Medisoft ütles, et ta saab 2009. aasta sügisel alles lõplikult oma süsteemi valmis…

Just. Ja nüüd edasi. Kui hange kuulutati välja, siis oleks pidanud välja tõstma, et tekib probleem tähtaegadega. Sellesama määruse puhul, et see meil välja ei tulnud ja kõik andsid kooskõlastuse – see oli minu mõte.

•• Kas te saate aru, milles meie näeme, et te olete valetanud? Te olete näinud seda dokumenti, kus on kirjas, et IT-mees hoiatab, et on olemas probleemid.

Mina rääkisin määrusest.

•• Ma ei küsinud määrusest. Ma küsisin: kas te olete üldse kuulnud, et on probleem tähtaegadega?

Mina lähtusin määrusest. Saage aru, seaduse puhul ta (IT-juht – toim) kooskõlastas selle.

•• Te olite neid IT-hoiatusi lugenud, aga ei pidanud neid lihtsalt tähtsaks?

Ma lugesin neid, aga ma ei osanud siin kokku viia seda probleemi.

•• Te olete öelnud, et selles, et info ei liikunud, on süüdi ametnikud, kantsler ja asekantsler. Mis te arvate, mis on siis üldse teie roll sellisel juhul? Siin ministeeriumi juhtimises?

Minu roll on teha poliitilisi valikuid. Mina oleksin näinud oma rolli. Igaüks vastutab oma lõigu eest. Kui nüüd on selgunud kitsaskoht, oleksid teised pidanud tulema minu juurde ja ütlema, mis me teeme, kas teeme nii, nagu nüüd juhtus, või läheme ja palume riigikogus ajapikendust.

•• Aga praegu teie alluvuses olevad inimesed, kelle tegevuse eest vastutate, ei teinud seda. Millist vastutust te tunnete nüüd endal?

Mina tunnen endal praegu kõige suuremat vastutust selles, et saada see süsteem toimima. Et kõik need puuetega inimesed, kes on meie halva töökorralduse pärast kannatanud, saaksid võimalikult kiiresti raha kätte.

•• Ma saan aru, et nad saavad selle kätte alles märtsis. Kas see on kiiresti?

Kui mina sain asjast teada, tegin ma poliitilise otsuse, et me hakkame kõikidele hätta sattunud inimestele maksma miinimummääras toetust. Detsembris ma ütlesin seda. Kellel on pangakontod, said kiiresti raha kätte. Kes saavad posti teel, neile saatsime rahakaardid.

Niipea kui see teema ilmsiks tuli, olen otsinud lahendust. Nüüd see maatriks hakkab tööle jaanuari neljandast nädalast.

•• Käisite täna (eile – toim) peaminister Ansipi juures, millest seal juttu tuli?

Peaminister on väga häiritud, et selline juhtum on aset leidnud.

•• Kuidas ta nüüd järsku tundis, et see on nii oluline?

Ei, meil oli oma nõupidamine ja selle raames oli tema sõnum minule, et ma pean ministeeriumis töö korda saama.

•• Aga teie enda tööst ei olnud juttu?

Ta ütleski, et olles ministeeriumi juht, kui need asjad juhtuvad, on tegemist lubamatu olukorraga ja minu esmane ülesanne on see olukord ministeeriumis likvideerida.

•• Nii et tagasi astuda te ei kavatse?

Kui ma vaatan kogu seda tulemit, siis ma tunnen, et minu kohus on see probleem lahendada võimalikult kiiresti ja minu üleanne on teha töökorralduses muudatused, et välistada sellise asja juhtumine. Nagu te ütlesite, see on pikemaajalisem probleem olnud. Mind on ametisse pannud riigikogu ja riigikogu peab hindama, mida nemad peavad hetkel vajalikuks.

•• Üks asi on minna edasi, teine vaadata, mis on tehtud, ja anda sellele hinnang. Et teha asju paremini, on vaja õppida oma vigadest ja mõista neid. Tuhanded inimesed on praegu väga tõsiselt kannatanud. Päris suur asi on juhtunud teie otsuste tõttu.

Ma mõtlesin ka selle peale väga tõsiselt ja kaalusin erinevaid võimalusi. Uskuge mind, ma ei taha, et ükski inimene oleks sellises olukorras kui need inimesed, kes ei saanud oma puudetoetust kätte. Ja väga halb on olla, kui sa tead, et sinu juhitud asutuse tegematajätmisega oled sa pannud inimesed väga halba seisu. Kuidas seda kõige paremini heastada? Kui kohe tagasi astuda ja seda mitte korda teha, siis ka järgmise minister, kes tuleb majja, leiab ees väga suure segaduse.

Minu jaoks pritsis Mihkel Raud liiga palju pori näkku

2009-01-07T16:04:00.005-05:00

Kui Mihkel Raua raamatu kätte võtsin, siis tuli meelde Tulilille lause. Ta võttis raamatu poes suvaliselt kohalt lahti, luges ja otsustas mitte osta. Eks see ole selline raamatu küll, mis võib kurikaga laksu silmade vahele lüüa. Mihkel on alati osanud sõnadega mängida ja tähelepanu võita. Ka selle raamatuga kukub see hästi välja.
Lugesin selle õhtuga läbi. Mulle pakkus see raamat äratundmislaksu ajast, millest Mihkel kirjutab. Oleme viibinud samadel kontserditel, kohtunud samade inimestega samal ajal. Ma polnud küll umbjoobes ja ma ei kasutanud samasugust sõnavara, kuid üldine ruum oli sama. See oli huvitav kogemus - lugeda selle koha teise inimese mäletusi.
Mängisin ise ka sel ajal ja hiljemgi bändides. Eks kõike tuli ette, aga Mihkli kogetud eluga seda muidugi võrrelda ei anna. Peale selle oli mul probeem musitseerimise ja alkoholiga. Ma ei saanud kunagi täiesti purjus peaga laval olla, sest mu pillimänguoskus kannatas. Seda ma aga ei tahtnud. Eks natuke sai ikka trimbatud, seda oli vaja lavahirmust võitu saamiseks. Olen päris halb esineja ja ei tunne ennast laval inimeste ees üldse hästi.
Mihkliga juhtunu ja tema tollane joodikuelu tekitas minus vastiku tunde. See on minu probleem ja ilmselt teistel seda pole. Ei taha küll liigselt moraalitseda, aga on ikkagi asju, mida ka täiesti pilditult ei tehta. Kuskil tuleb piir ette ja proovi kuidas tahad, aga üle selle ei astu. Mihkel astus nii et tolmas. Alati võib öelda, et olin purjus ja kõik juhtus sellepärast, aga kõike ei saa ka sellega vabandada. Lollusi tehakse, kuid lollusel ja lollusel on vahe. Seepärast ei meeldi mulle see raamat, ma poleks tahtnud teada, et sellised asjad on juhtunud. Mõnes mõttes on see tõe ees silmade sulgemine, aga mis siis. Laibast rääkiva artikli juurde ei pruugi verise laiba pilti panna, kui nüüd natuke meelevaldne võrdlus tuua. Selleks, et teada, kui sitane on maailm ja kui armetu võib olla joodiku elu, selleks ei pea seda manifesteerima ruutkilomeetrisel reklaampinnal.
Mul oli väga veider tunne, kui ma selle raamatu sain. Ma ei ostnud seda ise, vaid selle kinkis Mai. Raamatu andis mulle üle mu 11-aastane tütar. Siis oligi veider tunne. Hakkasin seda lugema ja Ronja istus kõrval. Luges Peep ja Pärtel Ehasalu raamatut "Kõik kanged mehed". (Peep, Ronja ütles, et hea raamat oli. Küll ta juba teab, ta loeb aastas ilmselt sada raamatut läbi.) Kui Ronja kõrvalt Mihkli raamatu poole kiikas, siis oli mul tahtmine see kinni panna või seda varjata. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta loeks, kuidas üht või teist asja tehti, millist sõnavara selle juures kasutati jne. Võib-olla on see jälle valemoraalitsemine, aga kui on, siis on. Ma ei taha üldse, et keegi kunagi, ükskõik mis vanuses, sellist sõnavara peaks lugema või omandama. Saan aru, et Mihkli elu ja teda ümbritsevad inimesed olid sellised ja ta tahtis olla aus, aga ma ei arva, et sita näitamiseks tuleb see aknaklaasile määrida (jah, Normanni aastavahetusenali ei meeldinud mulle ka).
Mihkli üldine sõnavara ja jutustamisoskus on lahedad. Raamatus ehk hakkas natuke väsitama, et ta kasutab palju võrdlusi. Võrdlused on tal muidugi head, aga suures koguses väsitasid.
Igatahes oli see raamat siis inimestele vajalik, kui sellel nii suur edu on. Ju inimesed vajavad, et aeg-ajalt ütleks keegi midagi ausalt ja ilustamata välja, parafraseerides Mihklit: situks kaarega näkku. Nii, nagu raamatus räägitud lugu ajast, kui kogu Eesti vaatas öösel kardinate taha peitudes hingevärinal Soome telekanalilt softpornot "Emmanuelle'i", nii loevad praegu ka inimesed Mihkli raamatut, aeg-ajalt häbelikult punastades ja üle õla vaadates, ega keegi ei näinud, mis sõnu nad lugesid. Just nii, nagu mina vaatasin, et Ronja silmad kõike seda ei näeks. Loodan, et ei näegi.
Mihkliga seoses tuli meelde üks lugu, mida olen mõnele sõbrale rääkinud. Võin ju väita, et see on sada protsenti tõsi, kuid ma ei tea siiski, kas see ikka päris nii oli. Nagu ilmselt ei tea ka Mihkel sada protsenti kindlalt, et kõik, millest ta kirjutab, ka just niimoodi juhtus. Kuude viisi viina tarbinud inimene ei saagi kõike adekvaatselt mäletada. Igatahes väidab rahvasuu, et kunagi üheksakümnendate alguses tegi Mihkel oma sõbraga hullu nalja. Sõber oli rootslane Fredrik, kes mu mäletamist mööda aitas Mr Lawrence'il Rootsis plaati teha ja oli vist isegi tema Rootsi-poolne manager. Tundsin ka Fredit, pole temaga mitu aastat kohtunud. Fredrik käis siis tihti Eestis. Ta oli eesti tüdrukutest vaimustuses. Lõpuks võttiski siit naise, halleluuja! Kuskil kohvikus istudes oli Fredi olnud vaimustuses leti taga olnud neiust. Ta tahtis talle eesti keeles komplimenti teha, aga ei osanud eesti keelt. Küsis siis Mihklilt mingit ilusat lauset. Mihkel polnud kade. Astus siis Fredrik tüdruku juurde, naeratas oma laia naeratust ja teatas eesti keeles Svenssoni aktsendiga, ise aru saamata, mida räägib: "Kui mina kohe jäätist ei saa, siis mina panen sulle m.... silmaauku!" See võis ikka päris võimas vaatepilt olla, kui särava naeratusega selline lause öeldakse. Mihkel oli muidugi naerust kõveras olnud. Võib-olla on see legend, aga võib-olla mitte.

Kõrvad lontis "vanainimene" Maripuu

2009-01-07T15:02:00.004-05:00

Täna sotsiaalminister ups-nüüd-läks-küll-asi-käest-ära-Maripuud telekast vaadates ei olnud mul tast mitte kahju, vaid ma lihtsalt muigasin. Ta oli ikka Ansipilt ägeda peapesu saanud, sest nii lontis kõrvadega ministrit pole ammu näinud.
Maripuu pole mitte ainult nõrk, vaid ta on ka seni endaga liiga rahul olnud minister. Tema kasutatavad töövõtted on manipuleerivad. Ta on oskuslikult manipuleerinud inimeste ja meediaga. Päevalehes töötades mängin kõrvalt, kui raske oli reporteritel temaga suhelda. Tal on lihtne töövõte: kui on teda või tema valdkonda puudutav probleem, siis teda pole olemas. Ta ei anna ennast kätte. Ta hoidub ajakirjaniku küsimustele vastamast, ta ei osale pressikonverentsidel, kus tõenäoliselt küsitakse ebameeldivaid küsimusi, delegeerides vastamise alluvatele. Nägin palju kordi kõrvalt, kuidas reporter laiutab käsi: ma ei saa midagi teha, ta ei kommenteeri või ta pole lihtsalt kättesaadav.
See on poliitikute vana nõks. Kui on ebameeldiv teema, ära lase meedial end sellega seostada. Kui televisioon räägib sellisest uudisest, ära mine ekraanile, sest inimeste mällu kivistub mulje uudise ja sinu seotusest. Kui kommentaar on siiski hädavajalik, kommenteeri meilitsi, ära lase end filmida. Psühholoogiliselt on õige nõks. Kõigel on aga piir. Pidevalt nii tegutsedes maksab see lõpuks kätte. Maripuu on seda pikalt praktiseerinud ja nüüd on tulemus käes. Peale selle, et tema valdkonnas on asjad vägagi halvasti, peab ta nüüd varasema varjumise asemel selle võrra kordi rohkem pildis olema. Ja see pilt on negatiivne. Enam pole tema nägu meediasse vajagi, piisab ainult nime mainimisest ja kõik saavad aru, et sellega seoses meenub kohe negatiivsus.
Kui on aga positiivne uudis, näeb Maripuud kõikjal. Mäletan, kuidas reporter püüdis talt päev läbi ühele loole sisulist kommentaari saada. Maripuud polnud võimalik tabada. Ainult nõunikud olid vastamas, kuid ei avaldanud ministri seisukohti. Õhtul oli televiisoris aga üks positiivne lugu, midagi avati või oli mingi muu taoline asi, mis näitas ministri töövõitu, ning seal rääkis emalikult jutustav Maripuu täies hiilguses (see emalik või lausa vanainimeselik rääkimismaneer ajab ka oksele - krt, noor inimene, aga käitub nagu kuuekümneaastane hooldekodu õde, kes räägib seniilsusele kalduva vanainimesega). Reporter vaatas seda ja kirus: no mida, päev läbi ootasin tal kas või üht lauset, tulemus null, nüüd aga maeratab telekas ja räägib, kui tore on see või teine asi. (Samamoodi käitub ka eurosaadik Marianne Mikko.)
Mu meelest on see tobe ja enda positsiooni kurjasti ära kasutav võte. Taluda tuleb ka negatiivseid asju, ka nende eest vastutada. Lõpuks ju vastutataksegi. Aga siis on hilja.
Millegipärast usun, et Maripuul tuleb siiski taanduda. Sotsid ei tohiks riigikogus küll Maripuu umbusaldamisele vastu olla. Kes siis veel peaks sotsiaalselt tundlikel teemadel inimeste poolel olema. Antud juhul on inimeste poolel olemine Maripuu vastasus. IRLi käitumist ei oska prognoosida, aga ei näe küll ühtki põhjust, miks nad ei võiks ubmusaldust pooldada. Keskerakond tuleks ka umbusalduse taha, eks Rahvaliitki. Ja sellest peaks juba piisama. See, et Reform teatab, et Maripuuga seotult pole ühtegi probleemi, on lausa hale. Nende reiting on niikuinii langemas ja nad võiks ikka natuke targemat juttu ajada. Piisab juba Ansipi jaanalinnujutust, et Eestis pole mingit kriisi. Aitab juba sellest lobast, mis näitab, justkui elaks Reformierakond mingis teises paralleelruumis, kus kõik näevad üht, nemad aga midagi muud.

Rattaga ja rattata ja trallala

2009-01-05T15:17:00.004-05:00

Mu tütar sai täna uue ratta. Tal oli just sünnipäev ja palus kõigil kingituse asemel raha kinkida. Nojah, moodsa aja värk, aga eesmärk oli ju üllas. Hea on see, et ta mitte ei nurunud raha teistelt, vaid ta on ise ka juba pikka aega vaikselt raha kogunud. Ta oskab rahaga ümber käia ja pole kunagi niisama taskuraha nurunud. Kui olen andnud, siis on ta kavalalt naeratanud ja tänanud. Usun, et tema klassikaaslaste seas on lapsi, kellel on taskus oi kui palju rohkem raha. Aga las olla.
Kirjutan sellest seepärast, et mäletan hästi, kuidas ma esimese ratta sain. Olin Ronjaga umbes sama vana - 10-11. Ronjal on küll juba väiksem ratas olnud ja mul oli ka koolieelikueas mingi imelik moodustis, aga umbes Ronja vanuselt sain oma esimese päris ratta. Leeduka, nagu need ikka vene ajal olid. Suurte ratastega. Isa ostis selle vist ühe töökaaslase käest. Ratas polnud küll uus, aga see oli täiesti teisejärguline. Enamikul mu sõpradel oli juba ratas, nii et see oli mulle väga tähtis. Kõik oli roosiline kuni selle ajani, mil see koridorist ära varastati. Damn, ma olin ahastuses. Elasime väikses kohas, Karksis, ja lootsin, et ju see kuskilt ikka kunagi välja tuleb. Siis oli tavaline, et mõned kaabakad tahtsid sõita Nuia peole või baari, võtsid ratta ja viskasid kuhugi põõsastesse. Käisin ka ratast võimalikest sellistest paikadest otsimas, aga ei leidnud. Läks mööda sügis ja talv ja kevadki, kui suve paiku leiti ratas Karksi õlletehase juurest tiigist. Kui õigesti mäletan, siis vist ühe kalamehe lant oli selle külg jäänud.
Ratas oli täiesti armetus olukorras. Kodarad olid pehmeks roostetanud, raam roostes ka ja muidu nigelas seisus. Aga ühel päeval tuli isa koju ja tal oli kaasas ratas, mis sõitis. Ta oli selle ära remontinud. Kodarad jäidki natuke pehmeks, aga üldiselt oli sõidukorras. See oli nagu uuestisünd. Ma sõitsin vist kolm-neli tundi ühte jutti ega suutnud oma õnne uskuda. Meil oli mõisapargis sõjaaegsetes kaevikutes ja puude vahel krossirada. Seal sai ikka kõvasti ringitatud.
Ja siis muretses isa kuskilt fritsude sõjaväe rattalambi. Sellel oli lähi- ja täistuli, suur latern, millel oli peal lüliti. Kuna see näitas väga hästi valgust, siis sõitsin pargis ka päris pimeda ajal. See oli veel eriti äge. Vahepeale jäi aeg, kus isa pani lenksude asemele rooli. Sellega oli küll natuke ebamugav sõita, aga peaasi, et teistmoodi oli.
Pärast seda on mul olnud veel vist ainult kaks ratast. Kuigi need on olnud päris edevad, ei ole ma tookordset tunnet enam kunagi kogenud. Lapseeas on rattad ikka kordi tähtsamad kui täiskasvanuna. Nii et Ronja, hoia oma ratast, sest võib-olla kirjutad kunagi samamoodi, nagu mina. Aga ära rooli lenksude asemele pane, igavesti vastik on sõita :).

Tulge Haapsallu uisutama, sest meil on kümneid ruutkilomeetreid peegelsiledat jääpinda

2009-01-04T09:36:00.003-05:00

Jalutasin linnas oma kaks tundi, sest ilm on jälle suurepärane - selge, karge ja lumine. Ja mis ma avastasin! Sisuliselt kogu linna ümbrus ja Väike viik on uisutajate päralt. Arvan, et meil on siin praegu üks fantasilisim uisutamispaik Eestis. Kuna külm tuli ilma lumeta, siis kaanetas pakane vee peegelsiledaks. Nüüd on küll umbes kümnesentimeetrine lumekiht peal, aga see on nii õhuline, et uisutamiseks pole vaja isegi lund jää pealt ära lükata. Väiksele viigile tekkis tänase päeva jooksul viis-kuus puhastatud liuvälja. Üks neist päris suur, kus poisid hokit tagusid. Teised on väiksemad. Pered tuli autoga viigi äärde, võtsid oma labida kaasa ja lükkasid enda lastele lahti isikliku liuvälja. Väikse viigi ümber teevad uisutajad ringe, mis on kaks kilomeetrit kindlasti pikk. Ilma igasuguste takistusteta saab ideaalsel jääl ühe jutiga kas või terve päev uisutada. Ei mingit trügimist ega konarlusi.
Ja mitte ainult viik pole uisutatav. Kogu Haapsalu ümbruse meri on ideaalse jää all. Tagalahel oli samuti uisutajaid. Seega saab praegu uisukudel peaaegu kogu linna- ja veepiiri läbi sõita. Arvan, et sellist võimalust pole Haapsalus pikki-pikki aastaid olnud. Pole ju korralikku talvegi olnud ja kui on, siis juhtub harva, et jää oleks peegelsile. Praegu on lootust, et nii see jääbki mõneks ajaks, sest sula ju ei ennustata. Seega jääb see õhuke lumekate õhuliseks ega sula jää külge.
Nii et tulge Haapsallu uisutama. Kes teab, millal jälle sellised tingimused tekivad.

Eestlastes võiks rohkem araablast või venelast olla

2009-01-03T15:13:00.005-05:00

Läbi aegade kõige vaiksem aastavahetus on möödas ja nii tundub ka elu jätkuvat. Mõnus.
Käisin täna Tallinnas Ronja sünnipäeval ja pidin peatse reisi kaaslastega kokku saama, aga ei suutnud end lõpuks kätte võtta. Vahepeal käis küll korraks mõte peast läbi, et korraldaks Tallinnas toreda istumise ja tuleks homme Haapsallu tagasi, aga kuna selgus, et pean ilmselgelt jälle hotellis ööbima, siis loobusin. Ja õigesti tegin, sest nüüd on kodus hea oleskleda.
Seoses sellega tuleb meelde, et Tallinnas pole ühtegi endist tuttavat, kelle juures ööd veeta. Tegelikult on, aga nad on liiga toredad inimesed, et neid tülitada (loe D ja K-mutt). Need, kellelt eeldaks-ootaks vastutulekut, need on osutunud mingiteks eestlasliku geenitüve parimateks esindajateks (loe "külaline magab ukse ees matil ja parem, kui teda üldse kohal ei oleks").
Üsna hiljuti kellegagi just rääkisime sellest, miks eestlased sellised on. Kui lähed külla venelasele, araablasele, juudile, hindule, taile jt temperamentsetele inimestele (isegi kui nad on kirjaoskamatud või puruvaesed), poevad nad nahast välja, sest külalisele, rääkimata siis sõbrale, ollakse valmis parimat pakkuma. See on nii iseenesest mõistetav, et vastupidine tunduks lausa katastroof. Eestlased on aga nagu pidalitõbised, kes end üksikul saarel varjavad ja kõiki endast eemale peletavad. Ju see põhjamaistest geenidest on, sest muidu ju arenetaks edasi ja õpitaks. Või on see ehk sellest, et teistest kultuuridest ei osata õppida või ei olda nende kultuuridega kursis.
Mõned näited, kuidas reisidel olen ainult toredaid inimesi kohanud, kelle sarnaseid siin on raske leida. Kashmiris kohtlesid mulle võõrad inimesed mind nagu kuningat - rikkalikud toidud, parim teenindus ees ja taga, tasuta elamine jne. Hotelli mineku jutt oli nende jaoks solvav - lolliks oled läinud või?! Iraagist ei taha rääkidagi, elasin sealses peres nagu Hiltonis. Jordaanias sama lugu. Kõrgõzstanis oleks lausa armunud enda vastuvõtjasse, kuigi ta poleks olnud mees, kelle kogu ülemine hammasterida oli kuldsete kroonidega kaetud. Hrrr... Eks naiste naeratus oli seal paljudel juhtunud muidugi samasugune, seega poleks armumiseks ka teine sugu eriti aidanud. Süürias olid silla all elavad kodutud (keda seal valitsuse sõnul polevat) valmis mulle oma pappkarpi ööbimiskohta pakkuma, sest olin öösel Damaskuses lootusetult ära eksinud ega leidnud oma hotelli üles. Praadisime tünni sisse tehtud lõkkel (täpselt nagu Hollywoodi filmides kujutatakse New Yorgi kodutute elu, mingit vahet polnud) toitu, samal ajal kui üks mees mulle aset ette valmistas.
Olen ka oma külaliste ja tuttavatega nii käitunud, sest tean, kui hea on sellist suhtumist kogeda. Eriti kui oled hädas. Mu juures on elanud loendamatu hulk välismaalasi ja eestlasi, kes vajasid mingil põhjusel peavarju. Mäletan, kuidas kunagine elukaaslane hädas oli, kui järjekordse tüübi - seekord jaapanlase - koju vedasin, sest ta oli ümbermaailmareisil üliõpilane, kellel oli vähe raha. Töötas kodus hotellis uksehoidjana ja võttis aja maha, et maailma näha. Kurat, reisige ise nii ja näete, kui hea on kohalikelt normaalset suhtumist tunda saada. Pole pärast seda kunagi näinud ühtki inimest, kes nii palju kummardaks ja tänaks. Kui avasin talle välisukse ja lasin enda ees välja, kutt kummardas ja tänas. Kui ulatasin söögilauas piimapaki, kutt kummardas ja tänas. Ja nii iga mu liigutuse puhul. Pärast tundsin ennast väga ebaviisaka inimesena, sest ma ei suutnud samaga vastata. Minus polnud jaapanlaste kultuuri, kuid eks see kummardamine oleks ka meie puhul imelik. Eestlase selg pole teatavasti ju kummardamiseks loodud. Ei millegi ja ei kellegi ees. Või mis?
Selle jutuga ei taha ma öelda, et oleksin eriliselt viisakas, kodustades välismaalasi, vaid seda, et üldjuhul on eestlased tõprad ja võiksid õppida kas või teistest kultuuridest, kui endal kuidagi oidu peas ei ole. Võin küll väita, et teisi kultuure tundma õppides jäävad külge ka nende parimad kombed. Vähemalt loodan seda. Õppimine peaks ju inimese üks iseloomulikumaid võimeid olema. Mõnel tuleb muidugi piir ette, aga enamikul mitte. Maal kohtab siiski inimesi, kes ei pea midagi õppima, neil on mingi teine soon sees ja nad on sisemas viisakad, kuigi võivad ropendada nagu voorimehed. Veider, kuidas linnainimesed muutuvad, sest eks me kõik ole ju mingil hetkel maalt tulnud. Peaaegu kõik.
Nüüd läks küll pikaks heietamiseks, aga tänasega seoses tuli see teema meelde. Aga eks inimeste hinged on põhjatud ja sealt on alati võimalik leida midagi uut ja ebameeldivat. Head ka, aga see on nii kuradi sügavale ära peidetud.
Sõpruse teema on mul jälle viimasel ajal suht palju meelel olnud. Jätkan usinasti raamatu kirjutamist - loodan selle Indias kindlasti valmis saada - ja seal on see üsna tähtis läbiv joon. Mul on õnne olnud ja olen nii päris lapsena kui ka murdeealisena (raamat on selle aja poiste elust) lävinud suurepäraste inimestega, kellega sõbrustamine on olnud metsikult tore. Päris mitu sõpra on kahjuks surnud, osa on jäänud aastatega kaugeks ja osa läinud ise kaugeks, aga see ei loe. Kui neile mõelda, siis joonistuvad mõned viimastest aastatest pärit näited eriti krotesksetena silme ette.
Haapsalus on lumi maas ja sajab praegu juurde. Lõpuks. Enne oli kogu Eesti lumega kaetud ja vist ainult Haapsalu oli must. Praegu on 10-11 kraadi külma, hommikul oli veelgi rohkem. Tallinnas oli poole vähem. Veider see Eesti ilm. Üleeile õhtul, kui lumi maha tuli, suutis üks vene kamp muidugi mu toa akna all umbes viieks minutiks peatuda, õlut juua ja mu aknaaluse lume täis kusta. Või noh, mitte kogu aknaaluse, vaid ühe puu ümbruse. Täiesti lõdvalt võtavad vända Sadama tänaval välja ja kusevad. Kohe paari kaupa. Venelased suudavad kodus küll külalislahked olla, aga mõned kultuuri elemendid jätavad soovida. Eks need juhtusid lihtsalt venelased olema, ka eestlased oleksid võinud vabalt nii käituda.
Tegin täna õhtuse Haapsalu vahel jalutuskäigu. Lumega on linn ikka väga ilus. Muidu ka, aga lumega eriti. Ütlesin Aidile, Otile ja nende loomadele ka tere. Neis on õnneks nii venelase, araablase kui ka juudi külalislahkust. Ja nüüd põhku.

Fun

2008-12-26T11:19:00.001-05:00

Leidsin selle Danieli blogist. Arvan, et see väärib levitamist. Muhe.

Kuidas kaela murdsin ehk Haapsalu rehabilitatsioonihaiglale tasub annetada

2008-12-25T06:24:00.002-05:00

ETV Jõulutunnel on siis seekord Haapsalu taastusravihaiglale raha kogumiseks. See on väga vajalik, et just seda haiglat toetatakse. Iga aasta käib seal ravil ligi 2500 inimest.
Täna näidati poissi, kes jäi halvatuks pärast seda, kui oli vette hüpanud ja nii kaelaluu murdnud. Eks olen ju isegi rohkem kui kümme aastat tagasi selle läbi teinud, kuid mul oli hullult õnne. Lähimad sõbrad teavad seda lugu, aga olgu see ülejäänutele illustreerivaks stooriks, kuidas iga suvi kümned ja kümned noored sel moel halvatuks jäävad ning Haapsalu rehabilitatsioonihaigla abi vajavad. See on väga vajalik haigla. Nii et toetage kindlasti, tegin seda ka ise.
See oli vist 1996. aasta (mul ei seisa aastad meeles) suvel päev enne Rock Summerit. Pidin minema Summerile ajakirjanikuna. Eelmine õhtu läksime sõpradega Haapsalu holmile ujuma. Ja ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ma suutsin sukelduda põhja. Seal oli nii, et veest kalda poole tulles oli vee all väike astang ühes kohas. Ja ma muidugi leidsin selle üles, kuigi eeldasin, et põhi on laugjas.
Kaelast ja õlgadest käis jube valu läbi, aga ega muud juhtunudki. Ma ei osanud ju kuidagi arvata, et võiks selgroo ära murda. Ja kuna otseselt midagi muud ei juhtunud ka, siis lootsin, et ju läheb valu üle.
Ei läinud. Olin kolmapäevast pühapäevani Tallinnas Rock Summeril. Seal sai tehtud ikka igasugu pulli. Lasin veel eraldi kaela ja selga masseerida, aga ei aidanud. Hommikuti ei saanud voodist välja, sest jõudu polnud ülakehas. Keerasin end voodist välja põlvedele ja siis ajasin hädaga püsti. Aga ega noorele rokkarile ju saa öelda, et mine arsti juurde, kui maailma staarid laval esinevad ja nendega saab pressikohvikus ja pressikonverentsidel juttu ajada.
Esmaspäeval läksin tööle ja hakkasin lugusid kirjutama. Lõuna paiku otsustasin ikka haiglast läbi käia. Haiglas oli röntgenis üks vanem daam. Ta käitus minuga, nagu käituti vene ajal meditsiinis. Käskivalt, natuke üleolevalt.
Kui ma röntgenimasina lauale istusin, lõi ta mulle käega vastu selga ja käsutas: Selg sirgeks!
Ahah, inimene, kellel võib selgroog vigastatud olla, saab laksu selga. Olin hämmingus. Okei, pildid tehti ära ja naine käsutas mu ooteruumi istuma.
Natukese aja pärast tuli ta koridori ja hoidis käes veest tilkuvat röntgenifotot. Ta tõstis selle üles ja vaatas märga pilti laes olevate päevavalguslampide valguses. Uurib, ja siis teatab resoluutselt, kuid natuke hirmunud hääle: Ärge liigutage!
Mulle aeti ratastool kohe ette, kutsuti keegi spetsarst ja sõidutati teise ruumi. Seal pidin pidzhaama selga panema. Ajasin küll vastu, et mul jäi töö juures arvutis lugu pooleli ja kuulge, ärge liialdage, olen ju viis päeva ringi kõndinud ja igasugu nalja teinud, et kas ikka on vaja kohe haiglasse panna... Seepeale ütles arst: Kui te ei taha kogu järgneva elu üleni halvatuna voodis lamada, siis ärge ajage vastu. Ta ütles seda väga tõsise häälega. Siis ma ehmusin.
Tollal polnud veel saadaval pehmed, vahtplastist kaelafiksaatorid. Sain selle kuu aega hiljem Tallinnast ühest eripoest ja see maksis hirmus palju. Rock Summeri pilet oli kindlasti mitu korda odavam. Nüüd on need kõikides haiglates, siis tuli see osta oma raha eest. Mulle aga pandi ümber kaela metallist konstruktsioon. Ees ja taga neli pikka polti, millega timmiti "krae" nii, et lõug oleks tugevalt vastu tuge ja toed oleks ka tugevalt vastu õlgu. Pea ei tohtinud kuidagi liikuda. Õlgade kohalt tõmmati veel kinni nahkrihmadega.
Oi see oli piin. See oli äärmiselt palav suvi. Terve see kuu oli 30 kraadi ja vahest isegi rohkem. Palati aken oli päikese poole ja ma lamasin akna all voodis, mille lina all oli kile :). Mitte et oleks oht olnud voodit märjata, vaid need voodid olidki sellised. Madratsi ümber oli kile.
Mul oli palatis veel kolm meest. Nad keegi voodist liikuda ei saanud, ma tohtisin vähemalt kõndida. Käsisin salaja dushi all, võtsin seal krae nahkrihmad lahti ja fiksaatori maha ning sain end pesta. Palatikaaslased pidid aga seal hauduma. Küll neil võis ebameeldiv olla.
Palatis sai muidugi nalja ka. Üks oli vene mees. Tal jalg rippus venituse all. Üks meie õdedest oli hästi hea figuuriga ja päevitunud naine, kes oli kolmekümnendates ja suht seksikas. Ta kandis poolläbipaistvat kitlit. Päevitunud keha peal paistis seega tema pesu läbi kitli välja. Eks ta teadis seda ise väga hästi ja tegi seda meelega.
Ja vaat kui tema palatisse astus, siis see vene mees oli alati hirmsasti hädas. Kuna ta oli liikumatu ja midagi peita ei saanud ning teda kattis ainult kerge lina, siis üks koht tõusis tal alati üles. Supsti! Siis ta ikka pani käed teki peale ja püüdis alla suruda, aga mis sa hing teed, kui see vägi on suurem kui tahaks välja näidata.
Olin Haapsalu haiglas umbes kuu. Siin viidi mind Mustamäe haiglasse. Seal kohtusin paljude omasuguste poistega, kes olid täpselt samamoodi kaela murdnud. Päris jube oli neid vaadata.
Minu kaelamurd oli aga ülimalt õnnelik. Purunes viies lüli. Mida kõrgem lüli katki läheb, seda kõrgemalt inimene halvatuks jääb. Ma neid numbreid täpselt ei mäleta, aga umbes nii, et kui on kümnes lüli katki, siis halvatud ainult altpoolt vööd jne. Viiendast lülist alates vist oligi see piir, kust algab ülekehahalvatus. Võib-olla oli kuuendast, ei mäleta.
Minu viies lüli oli pildi pealt vaadates sisuliselt üks luupuru. Kas see oli nüüd rinna või selja poolt, aga ühelt poolt oli lüli purunenud ja teiselt poolt hoidis seda kinni üks nukike. See nukike oli aga üks igavesti vastupidav nukike. Aitäh talle. Mingil imelikul kombel polnud närvid niimoodi viga saanud, et see oleks ülejäänud keha mõjutanud. Mingeid halvatusemärke mul seega ei tulnud.
Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem annab kael muidugi kõvasti tunda. Ragiseb kohutavalt, keerates käib kogu peast ja kaelast kruusateel jalgade lohistamise tunne läbi. Ja veel paar asja on "lisavarustuses", aga neist ma ei tahaks siin kirjutada. See polegi tähtis.
Lääne Elu toimetus on siiani mu tollase "krae" alles hoidnud, nagu trofee :). Eks see tuletab mulle meelde, mis juhtuda oleks võinud.
Hulljulgetele vettehüppajatele aga soovitaks pigem hüpata kalda peal jalalt jalale, sest muidu annetasin täna just teie jaoks.